Tuesday, February 28, 2006

Lumi ... lumi ... lumi ...


Ma ei saa jätta märkimata, et see lumemöll õues on fantastiline! Kindlasti ei jaga kõik igapäevaselt kodunt väljas liikuvad kaaskodanikud minu arvamust, aga see on vahva! Naabrite pisike Mimmi, pekingipaleekoer, paistab hädavaevu lumest välja. Ja sadu on nüüdseks väikeste vahedega kestnud juba üsna kaua. Valge nagu suhkur ja kohev nagu võilill! Võrdlus on küll Mary Poppinsist ja kassi kohta, aga sobib ka tänasesse päeva imeliselt. (Pilt aknast ei tulnud just parim, ma teen hiljem uuesti proovi).

Maa ja taevas on üks. Silmapiir on piiritult valge. Järve akna taga justkui enam ei olegi ... Kelgutamine on rohkem nagu lumesaha mängimine, kaugele ei liugle, sest enne tuleb rada sisse sõita.

See valge võrdlus sobib tänasesse teiselgi moel - vahukoor. Kuklis on valmis, koor ootab ... Ja supp podiseb! Nii mõnus! Kui nüüd Meeskond ka veel koju jõuaks ...

Es schneit, es schneit, es schneit ... Schon ein paar Tage. Und heute ist Fasten. Man isst Erbsensuppe mit Rauchfleisch und Semmel mit Schlagsahne. Und geht mit den Kindern rodeln. Wer den längsten Rutsch bekommt, dessen Leinen wächst am besten ...

Hõissa, meil on vastlad!

No kas saab enam kenamat lund olla! Selline kohevkaunis vaib on maas, et lust vaadata. Sai siin plaanitud, et läheks lapsega kelkama õue, aga Pesamuna otsustas peale hommikuputru hoopis taas tuttu minna. No eks me siis kelguta hiljem.
Seniks saab emme kuklitaigna hakkama panna ja hernesupiga tegeleda.

Eile sai vanemale poisile seletatud, et vastapäeval vaadatakse liu pikuse järgi, et kes saab pikema lina. Poiss ei saanud asja ivast üldse aru. Kukkus käte ja jalgadega, sõnadega takkapihta vastu sõdima, et "tema ei taha mingit pikka lina". Las Renet saab lina, Renet (naabripoiss) sõidab kaugemale kui tema. Tema kelk olevat kiirem. Teinekord ajab nii keerulist juttu suust välja ja siis muutub taas nii lapsikuks ja seletab segast, et naera end ribadeks. Ahh, ikkagi laps alles. Egas 6 aastat selline paras iga, kus mõistmised hakkavad tulema, aga või siis kõik kohe ja korraga kohale jõuab. Kuid küsi vaid maailma riike, linnu ja rahvaarve, siis on nagu teadmiste kuuliprits. Tema meil ju jutukaid ei loe, kuigi neist on seinad ja kapid lookas. Temal on oma tarkuseraamat .. see raamatuklubist tellitud Maailma teatmeatlas.

Oh jah ...
Ootame siis õhtu ära, siis saab kelkama.

Sunday, February 26, 2006

Olümpiast, aga mitte kudumise omast

Otsas. Ja kuigi lõpetamine veel kestab, on minul niiiiiii kurb ja silmavesi jookseb. Oleks et ma oleks väga-väga spordifänn. Ei ole. Aga sellised lõplikud "lahkumised" (teevad mind ALATI jube kurvaks). On alati teinud. Et miks ma siis üldse vaatan? Tahaks nagu näha kah. 6-ne poeg teatas ka täna, et tema on kurb, sest olümpiamängud said läbi. Tema jaoks on see 4 aastat järgmisteni ju sootumaks ebamäärane tulevik. Ei oska tema aastatega nii arvestada. On teine küll kaardilt juba Kanada ammu üles otsinud, Vancouverigi.

Tühi tunne on.
Aga eks homme ole jälle uus argipäev. Ja uued tööd. Ja kui üdini aus olla, siis saigi veidi liiga teleka ees "kätt pulsil" hoitud.
Kohtumiseni Vancouveris 2010!

Vorbei. Und obwohl die Endzeremonie noch dauert, bin ich soooooo traurig und die Tränen fliessen. Bin kein sehr grosser Sportfän. Aber derart Trennungen (erst in 4 Jahren wieder!) machen mich immer traurig. Unser 6-jähriger Sohn hat schon Kanada und Vancouver auf der Karte aufgesucht. Er ist auch traurig. Für einen 6-jährigen sind diese 4 Jahre ja eine unbegreifliche Zeitspanne. So Jahren zu zählen kann er noch nicht.

Leeres Gefühl. Jedoch morgen ist wieder ein neuer Alltag. Und neue Arbeiten. Und wenn man jetzt ehrlich ist, dann sass man ja etwas zu viel vor dem Fernseher auch.
Aufwiedersehen in Vancouver 2010!

Me kelgule, me kelgule võib tulla veel üks laps ...

Mäletate veel seda laulu? Mina mäletan. Omaaegsed laste talvelaulud on senimaani meeles. Eks vist ka sellepärast, et need on lasteluuletuste raamatutes ka igati olemas. Ja neid olen ma ikka ja jälle lugenud nii vanadel aegadel kui hiljem. Tulin just õuest lastega kelgutamast. Vahva on. Nii hea kui maja juures on ka kelgumägi ja ruumi lastel mängimaks.
Täna on õues aga tegevust küll. Meite järvel ju kalapüügivõistlus, jää oli hommikul tihedalt pisikesi musti nupukesi täis, noh neid konksuga augulistujaid. Ei tea, kas nad mõne kalakribala ka said? Võstlust valmistati siin ette juba paar nädalat, tehti järveäärset puhtamaks, lükati jäält lund koomale. Ma ise just kalapüügihuviline ei ole. Aga kui kellelegi meeldib, siis lasku käia. Aga ma ei mõista mitte neid mehikesi, kes ka aasta esimesel hommikul varavalges järvejääl kükitavad. Eks see ole omamoodi seltskonnaüritus. Mitte just kõikse glamuursem, kuid vast on omad trendid sealgi. Kes teab.

Mina ja olümpia ... Tänase päevaga ma asjaga ühelepoole ei saa. Vast järgmise nädala esimeses pooles. Lihtsalt ei ole mahti. Eile oli üks kaua kaotsisolnud neidis meil külas. Oi kui tore oli teda üle nii pika aja näha. See pidi ikka ammu olema, sest tema polnud meie Pesamuna veel näinudki. Ja Keskmik olnud ka viimane kord paras titt veel. Aga olümpiast. Ma ei tahaks end katkestanuks ka lugeda. Aga hetkvorm on nende Musta mandri meestega ühel pulgal, kes teise päeva lõunaks lõpeks rajalt naasevad (väike naiselik liialdus). Mis seal ikka salata. Ja muidu töid on ka tuhat veel teha.

Mees võttis täna just sõna teemal, et miks mul kõik asjad poolikud on. Et tehku ma miski asi valmis enne kui uut ideed alustan (tahtsin poisile ühe mütsiga algust teha). No ma ei saa teisiti. Kui tekib soov proovida, siis võitlen mis ma võitlen alustamise kihuga, enam kui paar päeva ma seda edasi lükata ei suuda, kui materjalid on olemas. Tegelikult teeb ta mulle liiga selle "poolikuse" etteheitega, sest üht ja teist saab valmis ka. Agas eda ei pane ta alati tähele. Küll aga on tegemisel tööde kuhi pidevalt silmnähtaval.

Mit meiner Olympia-Strick werde ich heute nicht fertig. Vielleicht in der ersten Hälfte der nächsten Woche. Die Ärmel und Halsausschnitt sind geblieben (die Ärmel sind schon angefangen). Gestern hatte ich Gäste, eine Freundin, die ich schon lange nicht gesehen hatte. Und heute muss ich noch einiges übersetzen. Morgen ist das Termin. So bin ich etwa wie die z.B. äthiopische Sportler, die gegen Mittag des nächsten Tages ankommen (eine weibliche Übertreibung).

Friday, February 24, 2006

Ajakirjadest ja ajast



Ma tellin ajakirju, aga nende kaanest kaaneni lugemiseks alati aega ei leia. No vahel harva jääb tõesti lugemata miski, üldiselt on need mõnusaks kuualguse hommikukohvi-kõrvaseks-lugemiseks. Täna sattus ette veebruari Eesti Naine, seda sel lihtsal põhjusel, et täna lehti ei tulnud. Teen mina ajakirja lahti ja loen ja vaatan, miski on tuttav, aga ... Aga äratundmiseni jõudsin alles oi mitme minuti järel. Seal oli jutt meite perelegi hästi olulisest inimesest: ämmaemand Tiina Unterast. Kindlasti on ka teisi väga häid ämmaemandaid, aga just tema oli see, kes minu kolmest lapsest kaks on siia ilma aidanud. Super on ta nii kuival maal kui "vannis". Need nii mõnelegi valulikud hetked muutis tema minu jaoks tõepoolest meeldivalt mälestusväärseks. Siis pole ka ime, kui vahetult peale teise poja sündi, öösel sünnitustoa vanniveerel naljatasime, et kohtume siis nii kahe aasta pärast jälle (temaga ma küll ei kohtunud, aga kolmanda lapse soovi viisin täide ikka). Nüüd oli nii armas lugeda, et temagi perre on leidnud tee üks pisike piiga. Täpselt selline tunne on, et võta taas kimp tulpe ja sokid! (need kinkisin ma talle peale esimese poja sündi, sellised oranžikirjud olid - lõbusad!) ja otsi inimene üles, et veelkord tänada. Mõned niigi emotsionaalsed hetked suudab õige inimene veelgi säravamaks muuta. Aitäh, Tiina!

Aastapäev hakab otsa saama. Ja saiakauss tühjeneb. Huvitav, kui laseks lastel süüa niipalju saia kui nad soovivad, palju nad neid nahka panna suudaks? Kahest plaaditäiest ei ole miskit järel. Ja peamised sööjad on kolm pisikest poissi ja üks suurem poiss.

Heute ist der 88. Jahrestag der Estnischer Republik. Ein Feiertag für die meisten, jedoch musste unser Vati arbeiten. Die Jungs waren etwas enttäuscht, die wollten ja mit ihm rodeln gehen. Aber ich habe den Abend mit den Zimt- und Mohnrollen (oder wie man die auf Deutsch nennt?) aus Hefeteig etwas süsser gemacht. Hmm, die schmecken wirklich gut. Aber da habe ich auch eine Frage: wieviel können die Kinder die essen? Habe zwei volle Backbleche gebacken und ... nichts. Wen man auch was bekommen will, muss man sich einfach beeilen :)


Wednesday, February 22, 2006

Muusik!

Meil kodus ju raadiot ei kuulata. Polegi teist, st. ühtki normaalset krappi. Aga eile õhtul nii poolkogemata muu jutu sees mainis kaasa, et raadiost lastavat uut Saatpalu lugu. Ma niigi ootan uut plaati nagu hingeõnnistust, nüüd veel uus lugu ja mina pole kuulnudki. Nagu Joonistatud mehegagi, millest kõik rääkisid, aga mina .. ei mõigand mõhkugi. Ja nii ma panin veel eile öösi jalad selgas Dagö kodulehele, et äkki ... Ja seal tema oligi. Nüüd ketrab mul söögi alla ja peale, meeldib, ja kuidas veel. Saatpalu sõnaseadmisoskus on üle prahi. Kohe kadedaks teeb, et tema oskab ja mina mitte. Kuigi eks ma ole ka proovind natuhaaval. Aga noh, kooliplika jääb kooliplikaks.

Nüüd on mul veidiks jälle mida fännata. Kuniks see plaat lõpeks ikkagi tuleb. "Sa oled hea", Saatpalu versioon vanadest lugudest, on ka väga hea, aga kuna kaasa sellest ei vaimustu, siis ma parem ei keera vinti kodus üle. Ma pean tunnistama, et kui ma seda plaati enne jõulu jahtisin, siis omasin ka veidi teist ettekujutust. Ootasin miskit muud. Ja esimene hetk oli mitte just pettumus, aga kui seda kõnega võrrelda, siis selline väikene vakatus. Aga mida enam ma seda kuulan, seda enam see mulle meeldib.

Wir haben zu Hause ja kein Radio. So habe ich gestern nur dank meinem Mann erfahren, dass ein mein Lieblingsband Dagö ein neues Lied hat, es wird im Radio gespielt. "Muusik" /"Musiker" - der Text ist gut, Volltreffer wie bei Saatpalu (Autor und Sänger) die schon sind. Hab das auf Dagö´s Homepage gefunden! Ahh, was für eine Freude! Bin ja schon gespannt auf die neue CD auch.

Tuesday, February 21, 2006

Nojah ...

You are dishcloth cotton.
You are Dishcloth Cotton.
You are a very hard worker, most at home when

you're at home. You are thrifty and seemingly

born to clean. You are considered to be a

Plain Jane, but you are too practical to

notice.


What kind of yarn are you?
brought to you by Quizilla

Ega ma eriti neid "teste" pole teha viitsinud. Juhe on oluliselt keerukamast kraamist koos, siis võib. Järeldused ... Kas neid üldse vaja on?

Just for fun. Bin kein Fän von derart Tests, jedoch ab und zu braucht ja jeder Abwechslung. Und dann wieder an die Arbeit.

Monday, February 20, 2006

Sokid nr. 9


Järjekordsed sokid. Valged sokid on nii ilusad, aga jah ... kui käia nendega niisama toas (meie toas kindlasti, kuigi ma ei ole seda ise praktiseerinud), siis saavad neist kähku veidi hallikad sokid. Selle peale võin ma mürki võtta. Ja mul juba tuhat uut sokiideed peas ja paberilt välja valitud. Ja netist kah.

Ele käisime jälle ühel sünnipäeval, mängutoas nagu see kombeks on. Tegelikult on ned mängutoa sünnipäevad end minu jaoks ammendanud. Mängutoad ei hiilga ka millegi originaalsega. Ja eriti vastukarva on mulle see, kui samas peetakse mitut sünnipäeva korraga. Liiga palju rahvast, vähemalt minu jaoks eile küll. Eks ma olen selle koduse rahuga ära ka harjunud. Ma olin õhtuks nii väsinud. Pealegi passi kogu aeg peale, et Pisimast üle ei sõideta. Meitegi Keskmik kihutas liumäest ettevaatamata alla nii, et Mattiasele jalgadega näkku.
Aga kook oli hea. Kohupiimakoogid on ühed mu lemmikud, on ikka olnud. Peaks ka tegema üle pika aja.

Socken Nr. 9 - dei Weissen.
Schön, aber ziemlich unpraktisch. Habe jetzt eine Menge von neuen Ideen, welche Socken ich stricken möchte. Die stammen meistens aus den Zeitschriften und aus Internet. Hab´mich hier im Internet schon abendelang herumgetrieben, in Handarbeitsblogs, der Mann nennt mich schon "Mrs. Blog". Aber man macht ja sehr sehr schöne Sachen, man muss die einfach bewundern! Hätte ich nur etwas mehr Zeit und Können ... Und die Handarbeitsbücher... Die scheinen alle so interessant zu sein. Möchte mir auch etwas neues besorgen, jedoch die Auswahl fällt schwer.

Gestern abend waren wir mit den Kindern in ein Spielzimmer eingeladen, ein kleines Mädchen feierte dort ihren 4. Geburtstag. Mir bieten diese Feier nichts neues mehr, einfach zu viel Menschen und Lärm - ich habe mich schon an die Ruhe zu Hause gewöhnt. Aber die Kinder mögen die. Können sich ja schön austoben. Nur man muss aufpassen, dass die Kleineren nicht unter die Füsse getampft werden. Im Spieleifer merken die ja nichts.

Labels:

Friday, February 17, 2006

Kuldne Reede!





Jälle kuld! Vahva! Sedakorda Veerpalu, aga seda ma ootasingi enam. Ei tea ise ka miks. Ta on mulle sümpaatne, meeldiv,vaoshoitud, rahulik. Igatahes on mul väga hea meel!
Kullasadu on selline, et hakka või kuldset lõnga otsima, et teha ka kuldsed sokid. Nii naljaviluks.

Ma siin kaesin ka oma käsitööraamatud üle. Põhiliselt on tegemist teada-tuntud maakeelsete üllitistega. Ent üks minu vaieldamatu lemmik on üks 1987. Saksamaal välja antud mustriraamat. Üks kirjasõber kunagi kinkis. Eks neidsamu mustreid ole ka mujal. Aga see esitusviis tundub mulle käepärane, on nii kudumise kirjeldused kui mustriskeemid.

Kui juba kullast juttu tuli, siis minu tegemiste kohta aga sõna "kordaminek" ei käi. Kõik longab kahte jalga ja kuna aeg taob jalaga p-sse, siis ... Pühapäevaks ma kingitust valmis ei jõua. Kui ma poleks täna niipalju harutama pidanud, siis oleks isegi reaalne olnud valmis jõuda, aga enam ei ole. Homme on kõik-see-mees kottu ja või nad siis lasevad mul siin omatahtsi nokkida. Kõik nõuavad miskit, etteteada asi. No kui sel nädalal ei jõua, siis teeme veidi hiljem. Mul oli plaanis nagunii osta raamat ka. Laps kingita ei jää nagunii. Ja lubanud ma seda ka otsesõnu ei ole. Prr, valisin ma ka peenikese lõnga. Mõni jämedamakoelisem asi oleks juba vast valmis olnud, nüüd punu siin nagu ämblik võrku. See on raudne reegel, et kui on kiiret käsitööd, siis on ka kiiret kirjatööd. Ja kirjatööst ka nagu kogu aeg ära öelda ei saa, ühel hetkel nii ei pakutagi enam. Ja nii nad tapsidki meite Ferdinandi ...

Goldener Freitag!
Wieder eine Goldmedaille! Diesmal für unsere Männer, genauer für Andrus Veerpalu. War wieder ein wunderschöner Tag voll von positiven Emotionen. Und Torino-Spiele kann man schon für sehr erfolgreich erklären. Da estnische Sportler für eine Goldmedaille von Olympischer Kommitee eine Million Kronen bekommen, und die Regierung auch eine Prämiesumme in der Höche von 600.000 Kronen festgelegt hat, dann scherzt man, dass der Staat in Konkurs gerät wenn´s so weitergehen wird. Denn Trainer bekommen ja auch ´ne Prämie, in der Höhe der Hälfte des Prämienbetrags der Sportler. Und sie haben ja insgesamt schon schön "verdient".

Ich bin in meiner Strickarbeit aber alles andere als erfolgreich. Das Geschenk-Pulli wird nicht bis Sonntag Abend fertig. Zuerst habe ich ein zu dünnes Garn gewählt, spinne hier jetzt wie eine Spinne mein "Spinngewebe". Zweitens läuft das Muster immer noch nicht automatisch, und ab und zu muss ich Fehler berichtigen. Mal sehen wie weit ich überhaupt komme. Vielleicht werde ich dieses Geschenk etwas später nachreichen.

Wednesday, February 15, 2006

Tiinapäev

Kogu selle kudumise peale ka paar reakest.
Täna on (no kohe-kohe saab ON´st oli) Tiinapäev! Nii armas oli kui kaasa öövahetusest kella 7 paiku koju jõudis ja kaissu kobis ... koos 200 ml pisikese Törley vahuveniga! Vahva üllatus nagu eilsel sõbrapäevalgi, kui ta vaevalt sõbrapäeva alates, kui me tuttu end asutasime, veel korra voodist jalga lasi ja sinna mu lemmikšokolaadiga naases! See Kalevi 72% ja üldse tume šokolaad on aktiivse ajutöö perioodidel hästi IN, kohe abiks töös. Igatahes vahva! Üldse oli täna vahva pääv, ma pea et ei pistnud oma nina kööki. Kaasa askeldas. Tegi söögi ja hiljem veel pannkoogid takkapihta.

Mina? Et mida mina siis tegin? Hommik otsa kaklesin ühe vastiku tööga. Ei, need tõlkemäluprogrammid on vahvad. Aga kui miskine dokustaat oma paljude piltidega nende programmidega töödeldavaks konvertides lolliks läheb ja tekstisegmendid tekitavad paraja pudru ja kapsad, siis on jama-jama. Nii ma täna nokkisingi tekstiosi enamvähem omale kohale seada, niipalju kui see "pildipakk" seda lubas. Ega ta palju ei lubanud. Näis siis. Tahaks, et see asi enam minu lauale ei naase. Aga ma ei usu, et see nii lihtsalt läheb.

Kududa olen täna jõudnud täpselt niipalju, et sain valmis eile kohves alustatud sokipaari esimese pääsukese, st. soki. Ja tõdesin, et kui ma muidu olen end suht lõdvalt kudujaks pidanud, siis ega see päris nii ikka ei ole küll. Oi kus ma kohati kangutasin kui oli vaja 4 silma parempidi kokku kududa. Kui sain nõksu kätte, läks lihtsamalt. Aga ikkagi raskelt. Peamine on see, et see sokk meeldib mulle millegipärast hullupööra. Teen teise ka valmis, siis näitan. Aga siiski .. Säravvalged sokid on tiheda kandmisega ebapraktilised, aga niiiiii ilusad, eriti pitsilisena.

Ma hetkel ei teagi, mis mu olümpiast saab, pole nagu veel alustanud. Pühapäeval on üks sünnipäev ja tahaks ühele 4-seks saavale tüdrukutirtsule ühe pitsilise kampsi-pluusi kudida. Pilt on silme ees, näis siis mis välja tuleb. Värviks valisin selle korra juba oranžide sokkidena demonstreeritu.

Heute ist mein Namenstag! Tiina´s Tag! Mart war gestern Nacht in Nachtschicht, ist erst heute Morgen um 7 Uhr gekommen als wir alle geschlafen haben. Und er überraschte mich im Bett mit eine 200ml Flasche - Sekt! 2 Überraschungen in zwei Tagen. Am 14 hat er mich ja in der Nacht mit meiner Lieblingsschockolade überrascht! Toll!
Am Sonntag hat ein kleines Mädchen Geburtstag, wir sind auch eingeladen. Die Kinder freuen sich schon auf das Spielzimmer-Feier. Da können die sich ja schön austoben. Aber aber ... Ich möchte gerne dem kleinen Fräulein etwas stricken, habe schon das orangefarbenes Garn. Und ein paar Ideen habe ich auch. Ob ich das aber schaffe, das ist die Frage. Den es ist ja nicht allzu viel Zeit geblieben ...

Tuesday, February 14, 2006

Sokid sõbrale!



Head sõbrapäeva!
Minu sokid olid juba eilseks valmis. Piltidega ainult läks aega. Ja tegelikult ma mõtlesin ka, et niisama võiks mõned "tühjad" südamed ka peale tikkida-heegeldada. Aga ma hetkel seda ei tee. Kui kinkimiseks läheb, siis saaja järgi vaatan.
Ja juba on uued sokid varrastel ... Keegi siin juba mu sokivarusid vaadates küsis, et kellele ma neid teen? Kui isegi täpselt teaks. Igatahes toredatele inimestele.

Niih, vähemalt sokid on esitletud.

Aga bussis nägin üht naljakat naist. Venelannast mammi, kenas keskeas. Istus meie ees. Äkki krahmas bussis lehviku (jah, sellise tõelise lehviku, must õhuline ja sätendava tikandiga) välja ja kukkus omale sellega tuult lehvitama. Oi ka põhjust. Vähe on inimesi kes sel määral lõhnavad. Tema oli vist vahetult enne bussile tulekut parfüümivannis käinud. Jube hais oli. Vähemalt minu jaoks. Aga õnneks olen ma nüüd juba kodus oluliselt meeldivate lõhnade keskel.

Veelkord: head sõbrapäeva! Ja ärgem ära unustagem, et homme on Tiinapäev!

So, die Valentinstag´s Socken bzw. Socken für den Freund sind fertig. Vielleicht werde ich später noch einige Herzen darauf sticken oder häkeln. Es hängt davon ab, wer die Socken geschenkt bekommt.
Heute habe ich schon ein neues Paar Socken angefangen. 9-es in diesem Jahr. Ab und zu fragt jemand, wem ich die stricke. Ich weiss das auch selbst nicht so genau. Ich werde die verschenken. Den netten Leuten.

Da Martin Erik, unser älterer Sohn, heute den Schultag hatte, so musste ich auf ihn fast 3 Stunden in der Stadt warten. Um die Zeit nicht zu vergeuden, hatte ich ein Nadelspiel und Wolle mit und so habe ich in meinem Lieblingscafe die Zeit strickend verbracht. Lustig.

Nochmals: Alles gute zum Valentinstag!
Und morgen ist mein Namenstag! Wieder ein Grund wenn auch nicht zu feiern, dann etwas zu backen doch.

Labels:

Monday, February 13, 2006

Ka iseendale antud lubadus on LUBADUS!

Ja nüüd ma tunnengi end maadligi surutuna. Olümpialubadust ma väga valju just välja ei hõigand, just selle "võib-olla mittejõudmise" pärast. Aga teha ju tahaks. Ja üritan ka ebaõnnestunud stardi kiuste. Sõbrasokid said peaaegu valmis, aga aega läks sinnagi. Ja homme on tööl tähtaeg. Kõik on nii kuhjas üksteise otsas. Ja siis veel see minu harutamise-vabakava, mis kuidagi otsa saada ei taha. No kui mõni asi ei ole mõeldud nüüd ja praegu kuju võtma, siis tast nüüd ja praegu asja ei saa kah. Ka nui neljaks ei aita. See pole küll "olümpialubadus", aga trahviringe ses treeninguski. Ja neil ei paista lõppu tulevat. Kohati hakkab närvi ajama, aga nagu keegi Ketrajaist ütles, et parem siis juba harutada kui asi kappi, mida ei kanna. Sama siingi.

Tegelikult sai suurem jama alguse eilsest tegevusetust päevast. See tõbi, mis nüüdseks juba möödanikku vajunud nädalal poisse räsis, jõudis minuni. Ammu pole mul nii paha olla olnud. Ja siis veel pidi Mart tööle ka minema graafikuväliselt. Vahepeal tekkis tunne, et ma annan otsad. Lapsed tõbised ja virilad, ise ka haigetand. Prrr ... Täna on veidi parem tänu neile soojadele rohujookidele. Aga päris korras kõik veel ei ole. Ei minul ega Mattiasel-pesamunal, suuremad hakkavad juba toibuma. Aga ei söö ikka veel, siin pole juba pea nädal aega mõtet üldse süüa teha, sest lapsed ei söö midagi. No täna kommi sõid, vanaema käis sõbrapäeva puhul külas korraks. Ja Mattias joob pudelite kaupa piima. Aga muus osas on lugu lootusetu.

Aga ka ses rusuvas päevas on omad päikesekiired. Kiku ja kuld! Oi kui vahva see on! Vanem poiss istus ka nagu naelutatud teleka ees ja muudkui jälgis, päris ja kommenteeris isegi. Issil süda hõiskab sees, et poiss tunneb spordi vastu huvi. Poiss on üldse pea kogu spordiülekannete kava ära vaadanud. Ja muudkui veab atlases riikide nimesid pidi järge, et kes-kus-kuipalju inimesi elab-asub. Vahva!
Tuleks neid säravaid hetki neilt mängudelt veel! Pöidlad pihku!

Kristiina´s Goldmedaille! Was kann denn noch erfreulicher sein als das! Endlich! Ich glaube mich nicht zu irren, wenn ich sage, dass jeder sich in Estland zur Zeit freut. Das was eine wunderbare Leistung! Torino 2006 geht in die estnische Olympia-Geschichte. Unser 6-jähriger Sohn hält jetzt auch fast täglich vor dem Fernseher die Daumen.
Mein StrickOlympia ist aber nicht so erfolgreich begonnen. Zuerst die Kinder, dann bin ich krank geworden. So habe ich vom Kinderpulli nur noch ein paar Reihen. Neue Woche, hoffentlich auch etwas besser und erfolgreicher. Mal sehen.

Friday, February 10, 2006

Olümpia!

Mõtlesin mis ma mõtlesin ning otsisin mis ma otsisin, leidsin üles Novita Samos Lollipop varud. Nendest peakski täna õhtul miski alguse saama. See miski peaks olema kamps ühele nooremaist poistest. Konkreetne kuju vajab peas veidi veel selitamist, no veidi aega veel on ka. Tahtnuks miskit suuremat ette võtta, aga .. Nagu juba öeldud: Murphy seadused kehtivad siinmailgi. Nüüd korraga on tööd palju, teisipäeva pealelõunani on kuhi turjal. Lisaks on KÕIK 3 poissi tõbised, järgemööda jäid ja tasahilju hakkab esimesele põdenule eluvaim sisse tagasi tulema.
Ja eks ma ise ole kah suured plaanid teind. Selle nädala sokid tahavad veel kudumist ja siis "sõbrasokid". Ja noh, ühe väikese tüdruku sünnipäev ka tulemas .. Kui ajaga mängib välja ja linna lastakse kodunt, siis jõuab temalegi miskit. Aga see pole veel kaljukindel lubadus. Veidi reaalsust peab ka plaanidesse integreerima. Muidu läheb asi hulluks kätte ää.

Prr, see ringvarrastel kampsi kudumine kulgeb jah mõnusalt, pole pärast õmblusi ja "kaks tükki" kasvavad kenaste koos ja korraga. Aga harutada ka nagu topelt. Täna just kirusin, kuigi ise olin süüdi ... Ära siis ürita kõike ja korraga teha. Eks vaatab, mis sest lõpeks välja tuleb. Alustasin asja vist juba 10-ndat korda. Kas nüüd jõuan ka tulemuseni? Või on veel mõni takistus? Sama tootja lõngadega on minul senikootud asjade juures alati tekkinud nö lõnga puudujääk, ükskõik kuipalju ma seda siis ei osta (reeglina ostan varuga). Hmm, kas ka seekord läheb lõnga juurdeotsimiseks?

So, jetzt hab ich auch eine Idee für Strickolympia gefunden: aus Novita Samos Lollipop ein Kinderpullover. Hätte mir gerne etwas höhere Ziele gesetzt (etwas anderes und größeres vorgenommen), doch es keinen Sinn ein zu grosses Stück zu kauen. Kinder sind ja alle drei aufeinmal krank! Und ich habe jetzt schon eilig mit den Übersetzungen, Termin ist schon am Montag-Dienstag.
Ahh, wenn´s Zeit übrig bleibt, so kann ich ja Socken stricken. Ein Zopfpullover für Markkus ist auch auf den Nadeln. Und ich möchte mir auch endlich mal Stulpen stricken. An der "Arbeitslosigkeit" leide ich nicht.

Thursday, February 09, 2006

Külm on ...

Tuba oleks justkui soe, aga minul on külm. Ei tea, kas hakkan ka poisi kombel haigeks jääma? Kahju kui nii läheb. Keskmik ise on praegu õnnetu niigi, ei ole vaja, et emmel ka veel sant olla oleks. Eile köhis vaat et kopsud seest. Mõned korrad koguni kuni oksendamiseni. Kole-kole. Äkki nüüd hakkab köha lahtisemaks laskma ja enam palavikku ei tõuse. Lapsest on kahju ju.

Ja nii ei olegi mu näpud suurt muud teinud kui pesu masinasse sorteerinud ja klaverit toksinud. Ega see ettevõetud kirjatöö ju ilma näppu liigutamata valmis saa. Mõtlesin küll, et setin end olümpia ajaks vabamaks, aga vähemalt esimesed päevad kuluvad osaliselt kahe suurema projekti otste kokkutõmbamisele.

Ma end just kuskilt regand ja möllind ei ole, ent miskise kudumise olümpiaprojekti võiks ette võtta küll. Kuna ma ise enam lõngapoodi ei jõua, siis peab kodused varud üle vaatama. Siin on poistele paari kampsi jagu lõngu varutud, poolikud ideed, milleni ma veel ei ole jõudnud. Äkki võtaks ja teeks mõne neist teoks? Õhtul peab lõngad laiali laotama ja mõtlema-vaatama. Algus vist koguni homme juba? Egas telkust ju mänge päris käed rüpes vaadata saa.

Ja siis veel kohe-kohe projekt - Sokid Sõbrale või õigemini Sõbrapäeva sokid. Need peaks teisipäevaks presenteerimisvalmis olema. Kindlasti on ka. Aega ju on.

Eile saatsin kaasa poodi vardaid ostma (läheb täna ka, sest ei pand ju kõrvataha palvet poest helistada .. kahtesid vardaid oli vaja, üles kirjutas omale aga vaid ühed). Kodust on neljased jällegi mehele pandud. No kuskilt ei tule välja. Ma olen vanad poolikud tööd ka läbi lapanud, et äkki on mõnega nö "tallele" pandud. No ei ole. Nagu 2,5 sukavardad 1 komplekt kadunuks jäi, nii ka need. Kahju on, sest need olid jube mõnusad. Ma ei teagi mis mõned vardad paremaks ja käepärasemaks kui teised teeb. Ka kui nad esmapilgul täitsa ühtmoodi näivad. Peab igaks petteks veel otsima. Sest ma pole nagu välja ka laenanud. Pole siin kellelegi laenata vardaid. SuurKudujas kolis meite külast ära, kahjuks.

Habe mich zwar nirgendwo gemeldet, jedoch versuche ich ein "Olympiaprojekt" für mich zu finden. So ohne zu stricken .. da fehlt das richtige Fernsehgefühl. Nadeln gehören ja irgendwie zur Couch und Fernseher. Habe hier etwas Wolle für Kinder gekauft, vielleicht bekommt die Idee auch ´ne konkrete Form. das einzige Aber dabei ist Murphy´s Gesetz ... wenn du was konkretes vor hast, dann entdeckt dein Arbeitgeber, dass er was dringend braucht, und die Kinder werden auch krank.
Noch eine Idee hat man in einem Blog vorgeschlagen: Socken für Valetinstag. Fertig müssen die sein am 14.02. Und die zweite Bedingung ist, dass man Symbolik des Valentinstags zu benutzen hat (Herzen, rote Farbe oder was ähnliches..). Da ich sowieso beim Sockenstricken bin, ein Paar mehr oder weniger ... Ist ja lustig auch!

Tuesday, February 07, 2006

Pilvedest



Ma võikski vist jääda fotokaga pilvi püüdma, kui pildimasin nii seebikas ei oleks. Digiseebikas. Eilne ilu ei saanud ikka nii kena kui ta taevalaotuses oli. Aga noh, mis siis. Eks igaüks oma võimetekohaselt. Ja ega ma oluliselt enam ennast aknast välja upitada ka oleks suutnud. Eks tehiolud määra ka ühtteist.
Sokid nr. 7 tulid lõngast välja, järgi jäi mõni loetud meeter. Hmm, aru ma ei saa, miks ma selle lõnga ostnud olin? Ei ole üldse minu moodi värv? Ja millal. Ju see millaski ammu oli. Ja ju ta mingi sooduspakkumine olema pidi. Kuigi jah, mõnus kududa (70% villa) ja muidu ka ok.

Kurb on see, et meite Keskmik on tõbine. Vaat seep see on see laupäevane paaritunnine lumemöll. Vaevalt said õue kui tegid sellist lumelahingut, et kindad ja kraevahed olid lumised. Ja siis selle lumega krae vahel kaks tundi madistada. Ja egas Keskmik seisab suurema osa ajast suurte poiste mängudel niisama kõrval, vaatab. "Tittesid" ju kampa alati ei võeta. Samas tuppa ta ka ei taha ilma suure vennata tulla. Oh jah, nüüd köhib siin läbi une või kopsud välja. Kole on kuulata. Ja nagu nõidus on see, et kui mul on lapsed kodus, siis sajab meilitse tööd otsa ja kohe olulistes kogustes. Nii ka täna. Saadetud olid meilid kõik eile õhtul, aga tulid täna. Ja taheti ka tänaseks. Nii ma siis siblisin siin hommik otsa tõlkida, putru keeta, titat sööta, laste riideid-mänguasju kokkukorjata ... Ja vahekohtunikku mängida. See on veel see kõikse keerulisem, eriti kui üks laps on arusaajam ja teine mitte niiväga, ikkagi kõigest 1 a ja 4 kuud. Nüüd on veidi rahulikm hetk. Sain laste magamise ajal vähemalt pesud välja viidud, kuigi kohati oli tunne küll, et ma jään ise näppupidi nööri külge kinni. Ja mingeid lõkse ei ole vajagi. Prrr .. Külm oli. Tegemistest ootab veel triikimata pesu hunnik, aga see jääb hetkel veel ootama. Äkki õhtupoole, siis kui tagumik on toolil nii ära istutud, et enam ei kannata istuda. Sest veel on tööd ja tegelikult tahaks kududa. Kah ikkagist istudes. Ma alustasin eile kõige kiuste Keskmiku kampsi ära, kollase. Ma olen seda vist nüüdseks vähemalt 10 korda alustanud. Küll sai lai, küll kitas, küll ei jäänud muster nii nagu soovinuks, küll .. Ei, proovilapp oli ka, aga ikkagi. Täislaksu silmadega hakkas asi ikka teistviisi välja nägema kui proovilapil. Ja ühe mustriga jäin ma hätta. Ja see meeldinuks mulle tegelikult kõige enam. Aga ega ma enne jäta kui selle ka realiseerinud olen. Kuniks lõngad maailmast kadunud ei ole, saab seegi tehtud. Ainult minu blondi peaksega on vaja veidi enam nuputamist ja proovimist. Pärast selgub nagunii, et jube lihtne. Nagu kunagi ammustel aegadel selle triibulise poisi kampsiga läks. Vahel on juhtmed veidi lühises, mis teha.

Monday, February 06, 2006

Jagajale jäävad näpud!



No see korralik talvekülm koos lumega on VÕRRATU! Ülemisel pildil on vaade aknast, järvele. Lausa lust! Oleks täna kauemgi õues olnud, aga meite pesamuna väga kaua ses külmas ka ei taha olla. Tema vast oleks, aga lumi raskendab veidi liikumist ja paigal olles hakkab ajapikku külm. Liikumatult paksult riidessepanek pole ka lahendus. Tahaks ise kaugemale kolama minna, aga omal jalal ta kuigipalju ei sumpa ja käru on ses lumes siin ka raske lükata. Meil pole siin ka linnatänav, mille massinad puhtaks lükkavad. Majaesine tehakse jah omainimeste poolt puhtaks, ent järvepoole väiksed teed on ilma meelevallas.

Tegelikult kulutasin ma pea terve nädalavahetusel sedakorda tühja töö ja vaimu närimise peale. Ma tõlkisin ühte asja (paar lehekülge!) eile terve päeva! Ja mitte et ma seda teha poleks osand või et raske olnus ... Ei, seda mitte! Aga see fail plõksis iga nati aja takka end miskise errori ettekäändel kinni. Urrr ... Ja ainult see! Eks peab asja uurima. Mis veider asjake see siis ikkagi on. Oleks nagu täitsa tavaline Wordi fail, aga ... Nojah, pühapäev läks nii asjata kaduma. Vähemalt oli laupäev lõbus, ja reedegi. Reedel käisime vist esmakordselt viimase pooleteise aasta jooksul mehega kahekesi väljas! Üks julge inimene valvas meite kolme möirat. Nu egas nad nii hullud ka ole. Aga samas saan ma aru ka neist, kes heameelega hoiaks ühte-kahte last, ent kolme pelgavad. Et äkki ei saa hakkama. Mul omal kah vahel poisid siin ajavad juhtmed kokku. Mis siis veel teistest rääkida. Aga noh, hetkel on pakkunud juba üsna mitu inimest end meile lapsevahti. Eks aeg näitab, kas vajaduse-soovi tekkides nad ka sama abivalmid on.
Ja laupäeval oli veidi külalisi, mehe endised tööökaaslased. Igati vahva seltskond. Ja mis on viimasel ajal juba vaat et tavaks saanud, ma alustan külaliste siinolles uusi sokke! Nii ka seekord. Sedakorda tulevad sellised häeste tavalised, üks miskisest vanast ajast jäänud lõng, st. jäänused. Koon nüüd vaat et rida realt kaht sokki korraga, et kui hakkab puudu tulema, tulevad vähemalt sokid ühtmoodi. Siis jätkame-arendame edasi sealt, kust lõnga napima hakkab. Ja siis kahte korraga. Kuigi kus on kirjas, et sokid peavad ühesugused olema?

Ja nädalavahetusel sobrasin taas oma juba kootud sokkide kotis ja lappisin ka mehe-laste vanu sokke ning tõdesin, et mingi ime läbi ei ole mul omal mitte üht paari villaseid sokke! Öeldakse ju, et jagajale jäävad näpud.

Friday, February 03, 2006

Kelgulumi


Ja ometi on siinmail ka kelgumäel norm lumi. Muidu oli teine valge küll, aga pisemagi liu järel kippus paljastuma must maa. Ime siis kui iga päev poiste püskitagumikke lappida tuli. No kuda need saakski seal kõrrepõllul terveks jääda. Kelk ei ole ju sugugi nii IN sõiduvahend kui arvata võiks.

Need lubatud sokid nr. 6. Sellised soojalt apelsinikarva, kuigi lõng on peenike ja sisaldab kõigest 50% villa, BBB altas 50 g = 200 m. Värv oli vahva. Mul on ju rohelise-oranži-haigus külges.

Tegin siin ka üht palmikulist proovilappi. Hakkas üks suur palmikuline pontšo meeldima, Sabrina 12/2005. Tegin katseks GB-Wollega pisukese proovilapi. Veidi õhuke lõng on, aga seda on mõnus kududa. Mulle meeldivad võimalikult "villased", ka puuvillased lõngad. St. üdini sünteelilised kipuvad käe vahel kriuksuma ja ebamugav on kududa. Pealegi hakkavad käed juskui "higistama". Või on see sedapidi, et käte higistamine paneb lõnga krudisema vastikult. Samas on osad uued sünteetilised lõngad ka ihu ligi päris meeldivad. Aga noh, siis on ka hind "meeldiv". Kuigi egas hea asja nimel kahju ju ka pole. Ahh, ideid on nagunii enam kui aega teha.

Valikud

Kui idee ei ole konkretiseerunud ja valida on sellisest mustrite virr-varrist nagu siin hetkel mul valitseb, siis on jah keeruline leida seda üht ja õiget. Keskmiku kollane kamps ootab tegemist. Mõtlesin, et loon selle sokkidele vahelduseks varrastelegi. Lõng on kollane nagu juba öeldud, BBB Gigante, aga kudumiseks läheb nr. 4 varrastega nagu vanema poisi rohelise kampsigi puhul. Nii jäi kenam kui tokil soovitatutega. Kui ainult leiaks selle hea idee üles? Tegelikult on vaimusilmas pilt, palmikuline. Aga .. tahaks teha nii, et kogu muster hakkaks oma keerutamistega jooksma alt servast, et soonikut nii konkreetsel kujul ei oleks. Ent kõik meeldivad palmikud on kuidagi liiga laiad, neid ei mahuks sinna kuigi palju. Poja ju alles pisike. Kolmese kamps ei ole ju teab mis suur mängumaa, eriti kui lõngal kah veidi jämedust. Ja ta meil nõnna nääpsuke kah.
Prrr .. Kui see kõhklus otsa ei saa, siis ei jää muud üle kui kampsuni kandja homme nõustajaks võtta. Laste ideed on vahel küll kummalised, ent kandja soove peaks arvestama. Muidu juhtub nagu selle ühe valge villasega siin. Emme näeb küll suure tüki vaeva ja pusib palmikuid hulganisti, ent selga seda omanik pärast panna ei taha. Tookord aeti küll kõik lõnga süüks, olevat kare! (no ei olnud, ausõna), ent loll on see kes vabandust varnast ei leia.

Nagu eile räägitud, on ka sokid nr. 6 valmis. Pilditamine jääb aga päevavalgesse. Siin pimedas ei tule sest suurt miskit välja. Värvid on päevavalges pea alati paremad. Oi kuidas see oranž mulle meeldib ...

Tegelikult peaks kirjatööd tegema. Aga selle kudumise kuradikesega on juba kord nii, et kord hõlma hakanuna on tema visa kinni hoidma. Nagu Visa Hingki :)

Wednesday, February 01, 2006

Sokid nr. 4 ja 5



No nii, iganädalastest sokkidest on valmis saanud paarid nr. 4 ja 5. Nr. 4 on täitsa tavaline maavillane, ema kunagi koduteelt (tänavalt) leidis, korjas laialioleva lõnga üles, keris kokku ja andis mulle Pisuke pesu ja lõng nagu lõng ikka. Aga ma olen nii harjunud neid pehmeid villu kuduma, et see oli paras vägitükk. Sest see oli ikka oluliselt kangem, karedam ja vähem elastsem. Ja hirm oli ka. Hirm, et uued bambusvardad (2,5 - need ju nii õrnakesed tunduvad käe sees) lähevad katki. Mees ennustaski, et egas need pulgad kaua vastu pea. Näis siis.
Aga see Novita Wool Neliraita on lahe lõng. Triipudesse jäi pisike nihe kui sokke kõrvutada. Ent pole hullu.

Minu Sokiaasta esimene kuu on igatahes lõppenud plaani ületamisega. Kuu viimaseks päevaks oli 4 nädala kohta valmis ju 5 paari sokke. Ja 6-s varrastel. Seegi peaks homme pildikõlbulikuks saama.

Ich habe mir in dem Jahr vorgenommen pro jede Woche ein Paar Socken zu stricken. Die sind dann jetzt Socken nr. 4 und 5. Januar war erfolgreich. Die mit Streifen sind aus Novita Wool Neliraita Wolle, ein finnisches Garn. Sehr weich und angenehm. Und lustig auch, finde ich.

Labels: