Sunday, February 26, 2006

Olümpiast, aga mitte kudumise omast

Otsas. Ja kuigi lõpetamine veel kestab, on minul niiiiiii kurb ja silmavesi jookseb. Oleks et ma oleks väga-väga spordifänn. Ei ole. Aga sellised lõplikud "lahkumised" (teevad mind ALATI jube kurvaks). On alati teinud. Et miks ma siis üldse vaatan? Tahaks nagu näha kah. 6-ne poeg teatas ka täna, et tema on kurb, sest olümpiamängud said läbi. Tema jaoks on see 4 aastat järgmisteni ju sootumaks ebamäärane tulevik. Ei oska tema aastatega nii arvestada. On teine küll kaardilt juba Kanada ammu üles otsinud, Vancouverigi.

Tühi tunne on.
Aga eks homme ole jälle uus argipäev. Ja uued tööd. Ja kui üdini aus olla, siis saigi veidi liiga teleka ees "kätt pulsil" hoitud.
Kohtumiseni Vancouveris 2010!

Vorbei. Und obwohl die Endzeremonie noch dauert, bin ich soooooo traurig und die Tränen fliessen. Bin kein sehr grosser Sportfän. Aber derart Trennungen (erst in 4 Jahren wieder!) machen mich immer traurig. Unser 6-jähriger Sohn hat schon Kanada und Vancouver auf der Karte aufgesucht. Er ist auch traurig. Für einen 6-jährigen sind diese 4 Jahre ja eine unbegreifliche Zeitspanne. So Jahren zu zählen kann er noch nicht.

Leeres Gefühl. Jedoch morgen ist wieder ein neuer Alltag. Und neue Arbeiten. Und wenn man jetzt ehrlich ist, dann sass man ja etwas zu viel vor dem Fernseher auch.
Aufwiedersehen in Vancouver 2010!

0 Comments:

Post a Comment

<< Home