Ka iseendale antud lubadus on LUBADUS!

Ja nüüd ma tunnengi end maadligi surutuna. Olümpialubadust ma väga valju just välja ei hõigand, just selle "võib-olla mittejõudmise" pärast. Aga teha ju tahaks. Ja üritan ka ebaõnnestunud stardi kiuste. Sõbrasokid said peaaegu valmis, aga aega läks sinnagi. Ja homme on tööl tähtaeg. Kõik on nii kuhjas üksteise otsas. Ja siis veel see minu harutamise-vabakava, mis kuidagi otsa saada ei taha. No kui mõni asi ei ole mõeldud nüüd ja praegu kuju võtma, siis tast nüüd ja praegu asja ei saa kah. Ka nui neljaks ei aita. See pole küll "olümpialubadus", aga trahviringe ses treeninguski. Ja neil ei paista lõppu tulevat. Kohati hakkab närvi ajama, aga nagu keegi Ketrajaist ütles, et parem siis juba harutada kui asi kappi, mida ei kanna. Sama siingi.

Tegelikult sai suurem jama alguse eilsest tegevusetust päevast. See tõbi, mis nüüdseks juba möödanikku vajunud nädalal poisse räsis, jõudis minuni. Ammu pole mul nii paha olla olnud. Ja siis veel pidi Mart tööle ka minema graafikuväliselt. Vahepeal tekkis tunne, et ma annan otsad. Lapsed tõbised ja virilad, ise ka haigetand. Prrr ... Täna on veidi parem tänu neile soojadele rohujookidele. Aga päris korras kõik veel ei ole. Ei minul ega Mattiasel-pesamunal, suuremad hakkavad juba toibuma. Aga ei söö ikka veel, siin pole juba pea nädal aega mõtet üldse süüa teha, sest lapsed ei söö midagi. No täna kommi sõid, vanaema käis sõbrapäeva puhul külas korraks. Ja Mattias joob pudelite kaupa piima. Aga muus osas on lugu lootusetu.

Aga ka ses rusuvas päevas on omad päikesekiired. Kiku ja kuld! Oi kui vahva see on! Vanem poiss istus ka nagu naelutatud teleka ees ja muudkui jälgis, päris ja kommenteeris isegi. Issil süda hõiskab sees, et poiss tunneb spordi vastu huvi. Poiss on üldse pea kogu spordiülekannete kava ära vaadanud. Ja muudkui veab atlases riikide nimesid pidi järge, et kes-kus-kuipalju inimesi elab-asub. Vahva!
Tuleks neid säravaid hetki neilt mängudelt veel! Pöidlad pihku!

Kristiina´s Goldmedaille! Was kann denn noch erfreulicher sein als das! Endlich! Ich glaube mich nicht zu irren, wenn ich sage, dass jeder sich in Estland zur Zeit freut. Das was eine wunderbare Leistung! Torino 2006 geht in die estnische Olympia-Geschichte. Unser 6-jähriger Sohn hält jetzt auch fast täglich vor dem Fernseher die Daumen.
Mein StrickOlympia ist aber nicht so erfolgreich begonnen. Zuerst die Kinder, dann bin ich krank geworden. So habe ich vom Kinderpulli nur noch ein paar Reihen. Neue Woche, hoffentlich auch etwas besser und erfolgreicher. Mal sehen.