Tuesday, March 31, 2009

"Suve"käpikud


No teisti mina noid nimetada ei oska. Alustatud eelmise aasta juulis, Rootsi-reisil. Täitsin kududes laevasõidul aega. Seeda - see "suvi" on seal kivi minu kapsaaias.
Ja olgugi, et kindad oli peamises osas valmis juba ammu, said nad pöidlad külge alles nüüd. Kevadel. Hea tõepoolest, et mitte kuumas juulipäikeses. Muster on raamatust Eesti kindakirjad, lk. 22. Lõngad said valitud hetkel käepärased kokkusobivad. Üks on kunagi Isetegija lõngapoest ostetud Linate Wool Smyrna Gold. Teine on vist Vanalinnas asuvast Jolleri ärist pärit villane. Vardad nr. 2. Suurus: mulle veidi väikesed.
Ühed käpikud ootavad veel pöidlaid, Kihnu Roosi raamatust. Kuniks seda nädalat, teen ära. Ausõna.

Fäustlinge. Die zu stricken begann ich voriges Jahr in Juli, Daumen sind erst gestern gestrickt. Dazwischen lagen die einige Monate ohne Daumen schon auf dem Tisch. Gestrickt aus Wolle, rostbraun ist unbekannter Herkunt, grau - Linate Wool Smyrna Gold. Muster aus dem Buch Eesti kindakirjad, lk. 22. Nadelspiel Nr.2.
Das Buch enthält eine Menge von wunderbaren Mustern für Handschuhe. Da muss man unbedingt was noch ausprobieren. Nur ich werde versuchen das nächste Mal etwas fleißiger zu sein.

Labels: ,

Kevad 2009

Kevad on jõudnud ka meie õuele.


Kaua kadunuke lumeroos on ka hangest välja sulanud.


Aga kuhu noil kahvatutel õitel kiire on? Vara veel ju.

Frühlingbilder.

Labels:

Monday, March 30, 2009

Kipskäe Vest

Ka haavatud sõdalased tahavad vahel välja värske õhu kätte. Või kasvõi miskit sooja selga panna. Kahjuks aga suurem osa rõivaid on praegu ebamugavad kasutada. Vähe sellest, neid ei saagi selga. Niisiis pani emme pea tööle ja tegi vesti. Vest nagu vest ikka, iva on selles, et kipsis käe alla küljele jäävad nööbid, mis teevad võimalikuks selle selgapaneku ilma kätt oluliselt liigutamata. Veidi ebamugav on ikkagi, sest käsi on kaelas ja seda sidet peab ikka liigutama, ent lihtsam veidi siiski. Mõtlesin, et teeks ühe varruka ka, mitte-kipsis käe jaoks, ja paneks selle paari nööbiga kaeaugu soonikusse kinnituma, aga see osa ideest on veel realiseerimata. Kui asi keeruliseks ajada, siis saaks ka kipskäele ju varrukatoru kududa, aga nii, et see käiks paari nööbiga käeaugu külge ja oleks samas kipsi pealt nööbitav. Aga see pole hetkel vist eriti oluline. Ega me väga nüüd ka ei rända ringi kujunenud olukorras.
Ühesõnaga - ei miskit erilist. Kasutasin kodus varuks olevat TitanWooli Superwooli, vardaid 3,5 ja 4,0. Kehaosa on allpool kootud ühe tükina, st. üks külg on kohe "kinnine", teisele küljele tulid servadele hiljem soonikud nööbiliistu jaoks. Et asi väga igav ei oleks, sai veidi värve miksitud. Valikus oli veel ka tumesinine, aga mind paelus just see punase ja rohelise kombinatsioon raasukese valgega. Materjalikulu ühtekokku 170 grammi.
Värvilaikude laius kujunes nagu juhtus. Kokkuvõtteks: ei midagi erilist, aga abiks ikka.

Eine Weste für meinen Kleinen, für den mit Gips. Für die leichtere "Handhabung" hat die Weste auf einer Seite Knöpfe. Gips-Arm bewegt sich ja nicht so sehr leicht. Gestrickt aus TitanWools Superwool, Nadeln: Nadelspiel Nr. 3,5, Rundstricknadel Nr. 4,0. Materialverbrauch insgesamt 170 Gram.

Labels:

Sunday, March 29, 2009

Väsitav nädalavahe

Oeh, ka ühest kodusest nädalavahetusest võib väga väsinud olla. Tegelikult algas kõik reede hommikul kui me läksime taas traumapunkti poisi kätt näitama. Käisime röntgenis ära ja kui siis arst küsis, millal poiss viimati sõi, siis tekkis ebamugav eelaimdus. Selguski, et luu on katki ebamugavast kohast küünarliigese sees ja nende ca 3 kipsis päevaga oli luu veelgi nihkunud. Ei jäänudki muud üle kui reede õhtul lastehaiglasse sisse, et poisi luud narkoosis varrastega kokku panna. Lapseke ise ei osanud miskit karta, eks see emme hirm rohkem oli. Järgnes rahutu haiglaöö, seda küll pigem mammale. Lapsuke magas, kuigi rahmeldas omajagu. See kitsuke voodi oli kopsaka kipsiga lihtsalt ebamugav. Kodus on enda sättimiseks ruumi enam.
Juba reedel peale oppi teatas tohter, et järgmine hommik koju. Kui siis teine tohter lauba hommikul esialgu teatas, et ei saa, siis lõi mul küll silme eest mustaks. Õnneks oli see lihtsalt väike kommunikatsiooniprobleem ja meie kojuminekut ei takistanud miski. Lapse jaoks oli kõikse suurem trauma kogu selle loo juures see, et ta ei näinud laupäeva hommikul vormeli kvalifikatsiooni. Eksole. Suured valutavad kontide pärast pead ja tema unistab vaid kiiretest autodest. Mehed!
Igatahes on aeg alates reede hommikust olnud väga närviline. Ega kodus ei saa ka rahu. Kogu aeg ole valvel, et suuremad pisikest jalust maha ei jookse. Nood peavad ju ka kitsukeses elamises liiklema joostes ja on pisikese korra ka jalust maha jooksnud. Too on kohati hetkel nii hajevil. Ja just selle haige käe peale.
Kolmapäeval läheme jälle traumasse. Eks näis, mis edasi. Igatahes järgmine nädal on veel hooldusleht. Kaugemale ma hetkel ei mõtle.
Rõõmustamaks lapsekest tegin talle dropsi Fabelist sokid. Seks puhuks see ju ostetud saigi, aga tema sai siis esimesena rohelisekirjud sokid. Uued. Tema esimesed uued ja talle tehtud (kuigi pisut suured). Senimaani on ta omad soojad sokid saanud suurtelt vendadelt. Aga noh, kaua võib!
Lõng on Drops Fabel, värvi valis issi Helsingi-käigu ajal. Vardad 2,5 ja ei mingit mustrit. Kuigi vaadates internetist sokke sellest, siis suurte sokkide puhul triipub too teistmoodi. Kulus pisut alla 1 toki (42 grammi). Ja said 4-sele veidi suured.

Uhh, ich bin müde. Musste ja mit dem Kleinsten am Freitag ins Kinderkrankenhaus, die Knochen wurden fixiert. Hoffentlich ist alles jetzt in Ordnung.
Habe dem kranken Kind aus Drops Fabel (gekauft aus Menita, Helsinki, vor einer Woche) neue Socken gestrickt. Kein Muster. Nadelspiel 2,5. Verbrauch etwa 42 Gramm. Ich mag das Farbenspiel.

Labels: , ,

Thursday, March 26, 2009

Ülelahe lõngajaht & ussitavad poisslapsed

Nagu ma vist juba kilkasin, oli meil plaan korra jälle koolivaheajal lastega üle lahe käia. Käisime ka. Väga vahva ülekäik oli. Reisuks oli kokku pandud tagasihoidlik kava, mis hõlmas usse ja Tropicariot poistele, papa tahtis kindlasti Olümpiastaadioni torni minna, minu jaoks oli plaanis Menita lõngapood, Hobboks jäi sinna teepeale ja lihtsalt nõudis nõudis läbiastumist. Siis veel niisama ringivaatamist, H&M, vanaema antud kommiraha realiseerimist ja oligi aeg tagasi sõita. Kõik sai tehtud. Erinevalt meie eelmise kevade reisist olime me nüüd ikka kordades targemad. Enam ei kablutanud me jalgu rakku, vaid kasutasime ühistransporti. Oi kui ladusalt see käis. Igatahes oli vahva ja olgugi, et poisid on poisid ja vahel tahtnuks teha näo, et mina neid ei tunne, kulges kõik ilma suuremate ektsessideta. Tropicariost ostsid nad kõik omale miskised kummiussid lootuses, et hirmutavad emmet. Minu madude pelgus on teada ja tuntud fakt. Aga nende meelehärmiks ei juhtunud miskit hirmsat. Emme ei karjunud, ei trampinud jalgu. (Ma tean inimest, kes ka pisikese kummihiire pääle võib hirmsat sõjakisa teha ja lauale ronida, seega mul on arenguruumi). Pisike poiss oli oma nö "piimamaduga" aga lahe, see oli tal jope rinnataskus. Hoidis siis oma käpikus kätt rinnal ja korrutas, et "Mul on hull madu. Hammastega". Ise selise pühaliku olekuga, justkui annaks piiblil vannet. Oh jah. Nende Tropicario visiidi kasutasin mina programmiväliselt Käsitöytalo Priima jaoks ära. Nojah, võite 3 korda arvata, kas ma lõngapoest ostuta lahkusin? Naljakas on aga see, et võrreldes varasemaga oli nö minu sisemine värvikaart seekord hoopis teist tooni: sinine, kollane, roheline. Ostetust uued olid kirjud lõngad. Mulle juba tehti märkus, et ma ei pidavat ju kirjusid lõngu armastama. No seekord jäid sõelale. Seda enam, et tolle Fabeli sokika valis kaasa poiste sokkideks. Kui mees valib poes juba lõnga välja, siis kuda sa seda veel sinna jätad?
Üks oluline punkt kogu reisi manu oli seegi, et meil vedas ilmaga. Nädalapäevad oli siinne ilm olnud kõike muud kui meeliülendav. Eelmine aasta saime ka vett ja lörtsi näkku. Seekord oli küll külm ja tuuline, aga ka päikseline. Ning kuiv, mis peamine.

Wir haben am Wochenende mit der Familie einen Kurztrip nach Helsinki gemacht. Es war sehr schön. Mit dem Wetter hatten wir Glück. Es war zwar kalt und windig, aber es hat weder geschneit noch geregnet. Und die Sonne schien. Unser kleines Programm haben wir auch erfüllt: die Jungs haben die Schlangen gesehen, ich habe Wolle bekommen und mein Mann wollte ja unbedingt den Turm des Olympiastadions besuchen. Alles geschafft! Und wir hatten zusammen einen wunderschönen Tag.

Labels: , ,

Teine katse


On mõni muster, millega sõbraks saada näib olevat raske. Flower Basket Lace Shawl kuulub minu jaoks nonde hulka. Valmis sall meeldib, aga kudumine ei kulge just väga õlitatult. Võib-olla kolmas katse tuleb juba parem. Aga noh, ma tahtsin proovida. Miks siis veel teinegi? Vat juhtus nii.

Sellise salli kudusin ma kiiruga juba augustis. Oli vaja kingitust. Aga see kingitus läks kottu välja enne kui ma ta pildile püüda jõudsin. Ma ühe klõpsu linnapeal isegi tegin, aga kuhu see sai, seda ma ei tea. Ja nii ma tahtsin veelkord proovida. Lõng on sama, muster on sama, ainult varras oli esimesel korral 3,75 ja seekord 3,5. Ja esimene rätik oli oluliselt väiksem, sellepärast ma tolle kudumisega ei rahuldunudki. Seekord kasutasin pea kogu kodus olemasoleva Novita punase Florica varu ära (ca 4 tokki), järgi jäi 4 grammi. Naljakas on aga see, et sallisse kulus peaaegu 4 tokki, ühest neist oli veidi võetud, tõesti mõned meetrid ainult. Ent salli kaal on 162 grammi? Kuhu see vahepealne haihtus? Või lonkab minu matemaatika.
Mustrist. Vat selle kudumine mul edeneda ei tahtnud. No kohe mitte üks põrm. Mingist ajahetkest läks töö libedamalt, aga ikkagi. Nagu see palju kootud Heartlandki. Minul ei edene. Aga noh, kui ikka jupp on tehtud, siis ma püüan end kokku võtta. Harutamine pole ka arukam tegevus.

Lõng nagu öeldud Novita Florica, punane. Salli kaal: 162 grammi. Pikim külg: 186 cm, kõrgus 85 cm. Ringvarras nr. 3,5.
Ein Tuch, das ich schon im vorigen Herbst begonnen habe, habe jetzt einfach vollendet. Gestrickt aus Novita Florica; Rundstricknadel 3,5. Gewicht: 162 Gr. Maße: 186 x 85 cm.
Eigentlich habe ich so ein Tuch schon mal gestrickt, nur gleich auch weggeschenkt. So versuchte ich nochmals.

Labels:

Kukkusin, kaotasin teadvuse, kips


No päris seda tsitaati mööda meie elu just ei kulgenud, aga lasteaias õues madistades lükkas üks sõber oma sõbra liumäe trepist alla ja kukkumine päädis kukkuja jaoks luumurruga. Nii ma olengi jälle kodune. Reedel sain ühelt hoolduslehelt tööle, seda teisipäevani. Kolmapäevast taas lehel.
Oh jah. Järjest sügavamalt ohkama võtab. Seda enam, et pühapäeva öösi hakkas suurel poisil äsja parandatud hammas valutama, valutas valvearstil käigust hoolimata kuni teisipäeva pealelõunani. Valvearst lihtsalt ei teinud midagi. Pilt oli korras ja lahti tema parandatud hammast puurima.
Igatahes igav meil ei ole. Ja elu seisma jääda ei saa. Ja jamad ei paista lõppevat. Praegu loodame, et asi kipsiga asi paraneb. Traumas "hirmutati" juba ka kruvide ja poltidega. Eks homme kuuleb täpsemalt.
Kui ma aga pahane kellegi peale olen, siis on see poisi lasteaiaõpetaja. Tema telefonikõnest, kahest kõnest isegi, ei paistnud kuskilt välja, et lapsega oli kukkumisejärgselt asi nii kole. Jäi mulje, et laps kukkus ja kurdab käes veidi valu ning ei enamat. Too õpetaja oli selleks hetkeks ka paar päeva selles rühmas tööl olnud. Ja üldse jätab ta väga kogenematu mulje, noor on ka. Vanade olijate jutust jäi mulje, et kui nood poleks utsitanud, siis tema poleks ühendust võtnudki. Et siis lapsele järgi minnes oleksime leidnud eest traumapunkti vajava lapse. See kõik on aga oletus. Aga et sellel väikesel mänguväljakul, keset väljakut toimuvat keegi tähele ei pannud, kukkumist ei näinud kumbki õpetajatest!, vat see pole küll õige asi. Ja liumägi on keset liivakasti.

Filmimenüüs on nüüd Briljantkäsi kindlal kohal. Meie poiste üks lemmikuid.

So, bin mit dem Kind wieder krankgeschrieben. Er hat im Kindergarten bei Spielen den linken Arm gebrochen.
Habe zwar Zeit fürs Stricken, jedoch nicht ganz freiwillig und sowas freut ja keinen.

Labels: ,

Thursday, March 19, 2009

Kevadele vastu

Niih, homme lõpuks uuesti tööle. Meie peres pole niipalju tõbesid ühe talvise hooaja sisse varemalt mahtunud. Või ei paistnud see lihtsalt välja? Koduse mammana ei olnud ju küsimust, kuidas siis toimida, kui laps haigetab? Kõik sujus oma loomulikku rada mööda. Nüüd aga käibki osa elust perearsti mööda. Ja ellu on ilmunud mõiste hooldusleht. Just talvisemal ajal. Igatahes saime selle kõrvapõletikuga hetkel ühelepoole. Loodame, et uut laksu ei järgne. Perearst igatahes lohutas, et vähemalt hingamisteede tõbed olevat taandumas.
Teinud? Minemaks kevadele poolele teele vastu tegin omale veel ühe peakatte. Bareti Springtime in Philadelphia. Mu eelmine barett kukkus pisut liiga lopsakas välja,s ee jällegi tundus esmapilgul liiga tagasihoidlik. Nüüd aga täitsa ok. Kuduma hakkasin kiiruga,s est tahame perega laupäeval Helsinkisse minna ja tahtnuks miskit uut pähe, öhemat. Hakkasin siis lappama netis barette ja see jäi näppu. Mõtlesin juba, et loon silmad üles kui avastasin ehmatuseks, et see algab ju pealaelt. Nojah, siis hakkas hirm. Ma pole varemalt soonikut nõeklaga lõpetanud, selles mustris aga oli nimelt nii. Lihtsalt lõdvem lõpetamine ei tundunud ka ahvatlev. Nii ma siis palusin Muhvilt üht pisikest õpituba sooniku lõpetamise teemal. Nagu näha, oli mul hea õpetaja. Igatahes on peakate valmis. Pildid on tehtud täna suure poisi peas.
Lõngaks on Hjertegarni AlpacaSilk, kulus pisut enam kui 1 tokk. Mütsi kaaluks annab kaal siiski 50 grammi. Vardad on 2,5 ja 2,0. Ja suurus: täitsa minu peale. Mustris küsiti varrast 2,75, aga nood olid hetkel hõivatud ja varasem kogemus liigse lopsakusega tegi ka ettevaatlikuks. No siia oleks nood ideaalselt sobinud. Aga ma arvan, et ma teen teise samasuguse veel, teise lõnga ja vardaga. Hästi mõnus kudumine oli. Selle bareti lõnga värv on veidi nihkes, peaks olema veidi rohelisem.

Sellega lähen ma aga laupäeval Helsingisse. Nagu eelmine aastagi kujuneb koolivaheaja üks nädalalõpp Helnsingi-käiguks. Kindel see, et lõngapood peab teele ette jääma. Ja Meeskonna soov on Tropicario. Ülejäänu kujuneb nagu ta kujuneb. Ma loodan, et me seekord tervet marsruuti jala ei läbi nagu esimesel korral. Nüüd peaks nagu teadmist juba pisut olema ka.
JA ma väga loodan, et selle ühe päeva on ka ilmataat meie sõber.

Täna kudusin pisikesele naabri-Kennethile vesti. Kulus 1 tokk Novita Wooli. Kõigest. Paar palmikut, mõni tund ja valmis. Eks ta üks nukuvest on. Poiss saab ju laupäeval kõigest 1 kuuseks. Pilti aga vestist hetkel ei ole. Punane ei lasknud end lambivalgel pildile püüda.
Ja möödunud reede-laupäev meisterdasin ühele pisikesele tüdrukule sünnipäevakinki. Nuku sai omale särgi, püksid, kampsuni ja sokid. Kõik see sai pakitud roosilisse kotti. Neiule paistis meeldivat. Ma arvan, et ma nokitsen veel nukuriideid.
Pisike Kenneth on ka hetkel nuku eest. On ta ju niiii pisike.

Ich war jetzt etwa eine Woche mit den Kindern zu hause. Doch habe ich nicht viel gemacht. Habe mit ein neues Barett gestrickt. Springtime in Philadelphia. Ich mag das Muster. Schön und luftig.
Die Wolle stammt aus meinen Vorräten. Ich wollte was Grünes und fand ein passendes Ton bei Hjertegarns AlpacaSilk (60% Alpaka, 30% Merino, 10% Seide). Nadelspiel 2,5; für Rippen 2,0. Materialverbrauch: 50 Gram. Und die Grösse genau für mich. Voriges mal hatte ich ein Problem damit, dass das Barett zu üppig war. Diesmal hat es geklappt. Schon am Samstag geht damit nach helsinki spazieren. Ein Schulferientrip. Die Jungs wollen ja Schlangen sehen in Tropicario. Das ist nichts für mich, ich gehe lieber in ein Wollgeschäft.

Die Puppenkleider auf den unteren Bild sind ein Geschenk für ein kleines Mädchen, Triinu. Es war eine Freude die zu nähen und stricken. Heute habe ich auch eine kleine Veste gestrickt, nur ohne Bild, da diese Rote farbe sich beim Lampenlicht nicht zu fotographieren liess. Die Weste war für Kenneth, das kleine Sohn underer Nachbarn. Kenneth wird ja am Samstag erst 1 Monat alt. Jetzt muss ich noch Socken stricken.

Labels: , ,

Thursday, March 12, 2009

Kadunud aeg

Läks ja jäi. Aeg st. Aga niipalju ei läinud, et kuuajane paus blogimisse sisse teha.
Tegelikult olen ma väsinud. Meil on sel talvel üle pere käinud mitu haiguste lainet, nüüd on kolmas käsil. Pesamunal on kõrvapõletik ja mandlid näitavad end ka kehvemast küljest. Seega: mamma kottu. Äkki jääb nii mõni hetk enam kirjutamaks. Samas mis sest kribamisest, kui töödel pole tulemusi. Poolikuid asju on, aga valmimisprotsessid kipuvad venima. Nii et suurt näidata ei ole.
Ent üks pisiasi siiski.

Meie kõrvalkorterisse, naabriperesse sündis veebruari lõpus poisslaps. Ka pere kolmas ... poisslaps. Vinge! Ja egas pisike poiss saa ilma tekita jääda. Pisipoisi emmel on küll virgad näpud, aga egas naabritädi ei ole ka kehvem. Nii ta valmiski - titetekk. Pehme ja soe. Rowan Tapestry, kokku kulus 6,5 tokki. Varras oli vist nr. 4, loodetavasti ma ei eksi hetkel. Nagu üldmuljestki näha on tekk lapitatud. Värvid jäävad kirjul lõngal nii lahedalt jooksma. Idee ei ole minu. Möödunud suvel tegi lõngapoe-Epp oma lapselapsele analoogse teki. Sealt see mulle silma jäi. Sama skeemiga tahaks omale ühe suurema teki ka teha, häeste mõnus tegemine ja tulemus on ka kaunis.

Selle beebijutu pääle ei saa ma jätta märkimata, et kui titeisu on niisamagi, siis kõrvaltoas olev väike vääks süvendab seda veelgi.

Ühe valge kolmnurkse rätiku kudusin vahepeal veel. Kingituseks küsiti. Floricast, pea 4 tokki kulus. Shetland Triangle mustriks. See on hea lollikindel kudumine, kui kiiresti vaja ka veel. Ja mis peamine - mulle väga meeldib. Pealegi - probleemideta suurendatav soovitud suuruseni. Suurendamine ei lõhu ära ei proportsioone ega msikit. Suurendatud Pääsusabad mind näiteks pisut häirivad. Aga see on minu probleem.

Täna saabus ka endale tehtud kingitus. Kõigi nonde inglise keelsete kuduraamatute vahele tellisin taas kaks saksa keelset. Üks on mustriraamat ja teine sokiraamat. Mõlemad on mulle väga meeltmööda. Eriti sokikas. Mustriraamatus tuleb nii mõnigi muster tuttav ette, isegi enamus. Ja mis siis. Väike pildiülevaade.

Rohelise-valgega sokid, sinise põikitriibuga säärel, on siis nö Eesti sokid. Valged on Austria sokid. Oi, seal on palju ilusaid. Ravelrys on noid ka hulka kootud. Sealt ma raamatuidee saingi.
Raamat on veel kaunis pildiraamat ka. Ja kuigi juhendid on ka kõikidel sokkidel, on juhendid antud omapärasel moel. Skeemid ja mitmevärvilised mustrid on antud raamatu taga olevas eraldi vihus (pildil).

Habe in den letzten Zeiten nicht viel getan. Zu viel mit anderen sachen zu tun. Ausserdem sind die Kinder alle hintereinader krank. Vorige Woche hatte der ältere Sohn Fieber, übers vorige Wochenende dann der Mittlere. Und jetzt bin ich mit dem Kleinen zu Hause. Ohrentzündung. Käme der Frühling schneller. Etwas mehr Sonne und Wärme könnte ja auch ein bisschen helfen. In der Zeit ist eine kleine Babydecke fertiggeworden. Hatte auch Grund dafür. Unsere nachbarn haben Nachwuchs bekommen, einen kleinen Jungen. Sie haben jetzt auch 3 Söhne. Und die Decke war als Geschenk für den Kleinen gedacht. Gestrickt aus Rowan Tapestry, Rundstricknadel Nr. 4. Materialverbrauch insgesamt 6,5 Knäuel.

Ein Dreiecktuch aum Schenken. Fast 4x50 Gr Novita Florica, Muster: Shetland Triangle. Schön und einfach. Und schnell fertig.

Und zwei neue Bücher:
Omas Strickgeheimnisse und Socken aus aller Welt. Das Sockenbuch finde ich besonders schön.

Labels: , , , , ,