Kevadele vastu

Niih, homme lõpuks uuesti tööle. Meie peres pole niipalju tõbesid ühe talvise hooaja sisse varemalt mahtunud. Või ei paistnud see lihtsalt välja? Koduse mammana ei olnud ju küsimust, kuidas siis toimida, kui laps haigetab? Kõik sujus oma loomulikku rada mööda. Nüüd aga käibki osa elust perearsti mööda. Ja ellu on ilmunud mõiste hooldusleht. Just talvisemal ajal. Igatahes saime selle kõrvapõletikuga hetkel ühelepoole. Loodame, et uut laksu ei järgne. Perearst igatahes lohutas, et vähemalt hingamisteede tõbed olevat taandumas.

Teinud? Minemaks kevadele poolele teele vastu tegin omale veel ühe peakatte. Bareti Springtime in Philadelphia. Mu eelmine barett kukkus pisut liiga lopsakas välja,s ee jällegi tundus esmapilgul liiga tagasihoidlik. Nüüd aga täitsa ok. Kuduma hakkasin kiiruga,s est tahame perega laupäeval Helsinkisse minna ja tahtnuks miskit uut pähe, öhemat. Hakkasin siis lappama netis barette ja see jäi näppu. Mõtlesin juba, et loon silmad üles kui avastasin ehmatuseks, et see algab ju pealaelt. Nojah, siis hakkas hirm. Ma pole varemalt soonikut nõeklaga lõpetanud, selles mustris aga oli nimelt nii. Lihtsalt lõdvem lõpetamine ei tundunud ka ahvatlev. Nii ma siis palusin Muhvilt üht pisikest õpituba sooniku lõpetamise teemal. Nagu näha, oli mul hea õpetaja. Igatahes on peakate valmis. Pildid on tehtud täna suure poisi peas.
Lõngaks on Hjertegarni AlpacaSilk, kulus pisut enam kui 1 tokk. Mütsi kaaluks annab kaal siiski 50 grammi. Vardad on 2,5 ja 2,0. Ja suurus: täitsa minu peale. Mustris küsiti varrast 2,75, aga nood olid hetkel hõivatud ja varasem kogemus liigse lopsakusega tegi ka ettevaatlikuks. No siia oleks nood ideaalselt sobinud. Aga ma arvan, et ma teen teise samasuguse veel, teise lõnga ja vardaga. Hästi mõnus kudumine oli. Selle bareti lõnga värv on veidi nihkes, peaks olema veidi rohelisem.

Sellega lähen ma aga laupäeval Helsingisse. Nagu eelmine aastagi kujuneb koolivaheaja üks nädalalõpp Helnsingi-käiguks. Kindel see, et lõngapood peab teele ette jääma. Ja Meeskonna soov on Tropicario. Ülejäänu kujuneb nagu ta kujuneb. Ma loodan, et me seekord tervet marsruuti jala ei läbi nagu esimesel korral. Nüüd peaks nagu teadmist juba pisut olema ka.
JA ma väga loodan, et selle ühe päeva on ka ilmataat meie sõber.

Täna kudusin pisikesele naabri-Kennethile vesti. Kulus 1 tokk Novita Wooli. Kõigest. Paar palmikut, mõni tund ja valmis. Eks ta üks nukuvest on. Poiss saab ju laupäeval kõigest 1 kuuseks. Pilti aga vestist hetkel ei ole. Punane ei lasknud end lambivalgel pildile püüda.
Ja möödunud reede-laupäev meisterdasin ühele pisikesele tüdrukule sünnipäevakinki. Nuku sai omale särgi, püksid, kampsuni ja sokid. Kõik see sai pakitud roosilisse kotti. Neiule paistis meeldivat. Ma arvan, et ma nokitsen veel nukuriideid.
Pisike Kenneth on ka hetkel nuku eest. On ta ju niiii pisike.

Ich war jetzt etwa eine Woche mit den Kindern zu hause. Doch habe ich nicht viel gemacht. Habe mit ein neues Barett gestrickt. Springtime in Philadelphia. Ich mag das Muster. Schön und luftig.
Die Wolle stammt aus meinen Vorräten. Ich wollte was Grünes und fand ein passendes Ton bei Hjertegarns AlpacaSilk (60% Alpaka, 30% Merino, 10% Seide). Nadelspiel 2,5; für Rippen 2,0. Materialverbrauch: 50 Gram. Und die Grösse genau für mich. Voriges mal hatte ich ein Problem damit, dass das Barett zu üppig war. Diesmal hat es geklappt. Schon am Samstag geht damit nach helsinki spazieren. Ein Schulferientrip. Die Jungs wollen ja Schlangen sehen in Tropicario. Das ist nichts für mich, ich gehe lieber in ein Wollgeschäft.

Die Puppenkleider auf den unteren Bild sind ein Geschenk für ein kleines Mädchen, Triinu. Es war eine Freude die zu nähen und stricken. Heute habe ich auch eine kleine Veste gestrickt, nur ohne Bild, da diese Rote farbe sich beim Lampenlicht nicht zu fotographieren liess. Die Weste war für Kenneth, das kleine Sohn underer Nachbarn. Kenneth wird ja am Samstag erst 1 Monat alt. Jetzt muss ich noch Socken stricken.

Pidžaamavabrik

Kui ma oma möödunud aasta lõpu postitusi kaen, siis vägisi jääb mulje, et ega ma muud kui pidžaamasid ei õmble. Igatahes sai valmis veel üks öine kehakate vanemale poisile. Tema eelmine ei olnud päris see, mida teha tahtnuks. Ka riie oli nagu ta oli. Igatahes jäi mulle üks tumesinine trikotaažijupp Abakhanis käies näppu ja nii ta tekkiski. Varukatel tuli veidi kangast jupitada, tükk oli lihtsalt selline. Aga nood kandiribad loovad mulje, et nii peabki. Ja egas vahet pole. Nii saigi meie pere suur maadeavastaja omale maakeraga rõiva. Pisut pikema kui vaja, sest kasvavad ju nood pisisipelgad nii kähku. Ise ei saagi aru, aga kui ta mõnda aega mul tööl kaasas polnud olnud, siis uuesti tulles lõid kolleegid kaht kätt kokku, et oi kui suureks kasvanud. Ega ise muidu aru saagi kui riietest ja vajadustest.
Parim ali poisiga on see, et uue kooliveeradi alguseks olid KÕIK teksad talle kitasd, ka need mis me olime vaehtult enne jõulu ostnud ja mis passisid siis igateoidi. Jõuluroad ja vähem liikumist - kaks peamist põhjust.
Ühe asja võtsin sel aastal veel ette. Kingikotid. Mõtlesin siin, et mis ma noist paberist kingikottidest ikka ostan või siis paberdan. Kui vähegi võimalik, suristan mõne rõõmsa kotikese massinaga kokku. Kuigi eks seegi sõltu kingi saajast. Poisi klassivendadele vast mitte. Nii läkski selle aasta esimene sünnipäevakink eile teele roosilises kotis. Päris kingimõõtu kott just ei tulnud, sest sai enne välja lõigatud kui kink ostetud, aga siiski.

Hetkel võtsin šnitti ühest kodus olevast Prismast ostetud poekotist. Ei midagi erilist ja kandevõime sõltub materjalist. Ent nii mõnigi kodus seisma jäänud ja sobivas suuruses riidetükk on piisavalt tugeva olemisega ning elab veel kotina vast mõnegi kasuliku aastakese. Kaks esimest on olemas ja üks läinud ja teine homme minemas. Egas midagi, uus kohe töösse.

Noch ein Pyjama für den ältesten Sohn. Wie eine Pyjama-Fabrik schon.
Und Neues in diesem Jahr: farbige Einkaufsbeutel als Geschenkpackung. Wenn´s nur passt. Dies hängt ja vom Geschenkempfänger ab. Die selbstgenähten Geschenkbeutel.

Pühade vahel

Suured pühad on otsas. See pisike töönädalasse jääv puhkepäev veel jäänud. Aga sinnani läheb veel veidi aega.
Üldiselt on see pisike kodune paus vägagi mõnus. Palgatöö asendasin ma näputööga ja olgugi, et miskit suurt ei valminud, paar pisiasja siiski.
Enne jõulu tegime Muhviga oma teisipäevase kohvipausi raames treti Abakhani ja sealt sai alguse minu praegune sõprus õmblusmasinaga. Oligi teine juba üsna tolmune. Nüüd aga veedab, õieti küll veetis minuga kahasse töiselt pühadeaega. Üht pidžaamat olen ma esitlenud, toda pingviinidega. Tegelikult said uued öörõivad ka suuremad poisid. Pildil on Keskmik oma rõivaga. Suure poisi oma pole päris see, mida teha tahtnuks ja pilte ta ka teha õieti ei lubanud, seega too jääb kaadri taha. Lisaks poiste ööriietele tegin omale koduseks rõivaks retuusid, aga needki jäävad kaadri taha. Lõige pärineb ühest Ottobre Woman numbrist ja kindlasti ei jää nood ainsaks paariks. Mõnus ja kodune hilp. Ovelok on ikka mõnus asi küll.
Siis tegin ma veel omale uue põlle. Vana oli juba väga kulunud moega ning kuna köök on omandanud uuema näo (hetkel küll veel ilma mööblita ja nii tõenäoliselt mõnda aega, ent ikkagi kena ja kobedam), siis tundus see ainuõige lahendusena. Ja kuna puuvillaseid kangaid on kodus lademeis, siis ei päde vabandusena ka õige kanga puudumine. Igatahes selline ta sai.
Pühade aegu tegin oma kangavarudes korraliku kaevamise, rõhuga puuvillastel lapitamise kangastel. Oi kui palju igatsugu staffi päevavalgele ujus, nii mõnigi juba ammu unustatud kangas. Leidsin hunnikust ka ühe ammu alustatud lapiteki jupid. Nood plokid said nüüd kokku vuristatud. Nüüd tuleb veel tekk ise ka kokku lasta. Kas jõuab veel sel aastal, eks seda näitab aeg. Üldiselt on see lapitamine lõbus töö. Eriti vahvaks teeb selle see, et mul on seejuures abiline. Ma teen küll lapitamise tööd kilplase kombel ilma lõikuri ja aluseta, joonistan harilikuga kõik lapid ja ribad šablooni abil kangale ja lõigun kääridega, aga muudes pisiasjades on mul vahva abimees. Kui vähegi mahti, siis lööb kaasa selles töös kaasa. Mina traageldan ja vuristan masinaga, tema sõlmib vajadusel niidiotsi ja eemaldab traagelniidid. Lahe on nii kahasse poole ööni nokitseda. Igatahes loodan ma selle hetkel töös oleva tekihakatisega peatselt valmis saada.
Veel on valminud üks vikerkaarevärviline pitsrätik, aga sellest pole pilti. Jälle lähipäevade lugu. Aga tolle ma lihtsalt pidin kiiresti kuduma ühele toredale inimesele. Nimelt on minu ümber, kodumail, tööl ja muidututtavate hulgas möllamas beebibuum. Oeh, tahaks ka! Selles titeuudiste tulvas selgus ka veidi kurvastav tõsiasi - Pesamuna üks lasteaiaõpetajatest läks samuti dekreeti, juba detsembri aluses. Ei, see on väga tore ju tegelikult. Ainult et Jaana on kantseldanud kõiki mu poisse ja see, et ta hetkel lahkus, tegi veidi kurvaks. Ma olen juba mõnda aega lasteaias õpetajatele rühmalõppudes ja sünnipäevadeks rätikuid kudunud. Jaana ei olnud seni ühtki saanud. Polnud veel jõudnud. Sünnipäev jäi tal lihtsalt suvise puhkuse aega. Nii ma siis võtsin kätte ja lubasin teha ja lasteaia kollektiivi kaudu kätte toimetada. Ja valmis ta sai. Täna. Kättetoimetamine jääb uue aasta algusesse. Viimistlemine on tegemata ja ega enne uue aasta algust poisid aeda ei lähe kah.

Aasta nali oli aga see, kuidas ma heidest käpikuid kudusin. Tahtsin teha sõbrannadele jõuluks. Aga esimese paari ebaõnnestumine võttis tuure vähemaks ja nii jääb see idee uut hetke ootama. See polnud esimene selline tegemine ja tegin nagu varemaltki, ainult et ei vanunud nad seekord soovitud suurusesse. Ja nii jäävad hetkel minu uuteks pajakinnasteks. Noid ju ka vaja. Peaks ainult miskit peale tikkima. Samas ilusad valged ja paksud ja mõnusad on küll.
Uus katse tuleb ka kohe (no kas just täna, aga alguse teen veel sel aastal, ei saa mu hing rahu enne kui nood õnnestuvad). Seekord küll mitte enam valged, sest valge heidega sain hetkel ühelepoole.

Oeh, pühad on head asjad. Eriti kui õnnestub end mitte üle süüa.

Zusammenfassend über die Feiertage. Nichts besonderes gemacht, nur einiges beendet, genäht. Den Kindern Pujamas genäht, den beiden älteren Jungs. Eine Schürze für mich. Die Blocks für Patchworksdecke.
Dann habe ich versucht aus Vorgarn Handschuhe zu stricken, um die dann in der Waschmaschine zu verfilzen. Die blieben aber zu groß. So habe ich neue Topfhandschuh bekommen.

Pingviinid ja pidžaama

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et möödunud teisipäeval käisime Muhviga iganädalase kohvipausi järgselt veel ka Abakhanis. Huvi tekitas minus Muhvi peenemustriliste kangaste leid mõned ajad enne seda. Seda mitte küll Tartu maanteel, aga siiski. Ja nii me siis läksimegi kohvi ja Karnaluksi järgselt. Leidsin ka puuvillaseid oma juba kogutud lapitamise puuvillastele lisaks, aga enim köitis minu pilku üks tükike trikotaaži. Pingviinidega. Ja kuna see tükk jäi mind painama, siis ei tahtnud ma, et see jääks kui elav etteheide kastipõhja seniks, kuni poisid on liiga suured, et pingviinidest vaimustuda. Ja nii ma siis lõingi täna käärid sisse. Pole nii kaua õmmelnud miskit, et masinal oli lausa tomukord peal. Lisaks olen ma suutnud suurema osa ajakirjadest kuskile kaugemale pakkida. Nii ei jäänudki üle muud, kui võtsin värskeimast kodus olemasolevast Ottobrest dressipükste ja pikkade varrukatega T-särgi lõike (Ottobre 4/2008; mudelid 25 ja 27; suurus 110) ja tekitasin neist Pesamunale pidžaama. Tegin spetsiaalselt pisut suurema, et selline armas asjake kohe-kohe väikseks ei jääks. Soonikuribad otsisin varudest, nii ei ole need kõikse säravamat värvi.
Mulle meeldib ja paistab et poisile ka. Igatahes hõivati see juba täna õhtul peale vanni.

Als Abwechslung ein Pyjama für Mattias. Fand am Diensttag in einem Stoffgeschäft ein Stück Jersey mit Pinguinen. Niedlich, nicht wahr? Wie gesagt habe ich davon ein Pyjama für meinen Kleinsten genäht.

Vest kõige kallimale - lõppvaatus

Selline ta siis välja kukkus. Kaelust sai tehtud korda kolm ümber. Näpukate pärast. Õieti küll minu tähelepanematuse pärast. Ja käeaukude ääristamist ootas ta ka omajagu.
Nii ma seda päris aastapäevaks valmis ei saanud, selleks 20-ndaks tähtpäevaks. Aga nädalajagu hiljem küll.
Mulle meeldib ja saajale ka. See viimane ongi peamine. Ja oluline on seegi, et seda oodati ja küsiti juba enne viimast silma ja lõngaotsa. Ja läks kohe käiku ka.
Mustri eeskuju on ajakirja Moda numbrist 2/2008 (mudel 52). Esimese hooga jätsin ma selle palmikukeeru seal ühekordseks, tegelikult on seal kaks keerdu. Liiga lage jäi ja nii ma harutasin pea terve esitüki korra üles ja tegin uuesti. Kaelaauku kudusin ka ca 3 korda. Esialgu kahandasin V-teraviku liiga "järsuks". Harutasin. Teisel korral läks harutamiseks seepärast, et kahel pool V-d oli silmi ebaühtlaselt korjatud. Käeaukudega läks libedalt. Küljeõmblused võtsid samuti aega, tahtsin ilusaid õmblusi. Õnnestus. Ma pole ammu nii palju nokitsenud ja seda sellise mõnuga.
Eks siin mängis ka lõng oma osa. Rowani Felted Tweed koob end ju lausa ise. Kulus ca 250 grammi. Vardad: soonikus 2,5 ja muidu 3,0. Sai selline paras. Ei pitsita liialt õllelihast ega tekita ihu ligi tuulekoridori.

Ja nüüd tahavad poisid ka veste. Ning minagi.
Sokihaigus. Pitsitõbi ja nüüd veel vestinakkus.

Eine Veste für meinen Lieben. Ein kleines Geschenk zu unserem kleinen jahrestag, 20 Jahre Bekannschaft. 250 Gr Felted Tweed von Rowan - die Wolle strickt sich ja wie vonselbst. Rundstricknadeln 2,5 und 3,0. Muster aus zeitschrift Moda 2/2008 (finnisch).

September

Ja käes ta ongi! Seekord ei tähistanud 1. september meie peres kooliaasta algust. Meite poisi kool alustab õppeaastat homme. Sellegipoolest oli eile tähtis päev. Sõbranna läks mehele! Nii vahva. Ammu pole lähikonnas paari mindud. Nüüd siis taas. Palju õnne veelkord, Krista ja Indrek! Et see kord alustatu kestaks ja kestaks ja ....
Ja nagu ikka. Vaja välja minna ning riidekapist polnud miskit võtta. Kõigepealt alustasin neljapäeval rohelist seelikut. Reedel pidin ostma tollele voodririide. Reedel peale arstil käiku sattusin poes silmitsi punaste kingadega. Ma ostan kingi harva, siis kui ühed lagunevad ja vajavad välja vahetamist, seega ma väga sageli just kingapoodi ei satu. Seekord läksin niisama kaema, poisile viksimat kinga. Ning ei olnud plaani miskit välja vahetada, aga kingad jäid silma ja võitsid südame. Ning tühjendasid pangaarvet. See tähendas aga, et vaja oli veel üht seelikut. Punast. Saigi kangale käärid sisse löödud. Aga oh õnnetust! Minuga ju juhtub alati midagi. Nii ka seekord. Lõikudes seelikut välja kõige siinse sebimise teel olin esimese ja tagumise poole lõiganud välja "erikarva" velvetist. Erikarva ses mõttes, et ühe ühtpidi ja teise teistpidi. Niisama laual kõrvu ei saa vahest aru, aga seljas hakkavad pooled mängima: üks on teatud nurgaga heledam ja teine tumedam, samas nurga ja valguse muutudes olukord muutub. Aga pole hullu! Las siis olla ni, et "nii peabki olema". Mind ennast ei sega. Ja ega kõik ei saa veast arugi. Lihtne ta sai, seelik siis. Aga passib küll.
Pilt muidugi ei passi. Katsu sa leida remondises elamises normaalset nurgakest. Ja kiirel hommikul settimaks aega.
Küll aga tegi kaasa märkuse, et roheline periood hakkab vist otsa saama. palju sigineb punast ...
Ning homme jälle tööle.

September. Morgen beginnt wieder die Schule. Für den gestrigen Tag habe ich mir schnell einen Rock genäht. Die Freundin hat ja geheiratet. Und wie immer - man hatte ja nichts anzuziehen.

Nukumängud

Kui sul on kodus pesatäis poisse, siis nukumängud igapäevaellu just ei kuulu. Küll aga võib vahel omaks lõbuks lasteaiast nukku laenata ja tollele siis miskit teha. Nii ka seekord.
Keskmiku velvetpükstest oli jäänud veel tükke järele. Kõigi nende defektide vahelt sain nuku jaoks püksid ja ka vesti välja lõigatud. Kombineerisin siis nood detailid trikotaažitükikestega ning tulemus sai selline, pildil. Lõiked on ajakirjast Suuri Käsityölehti 4/2007. Põrgukiz meisterdas ka suvel neidsamu asju.
Ainumas asi, mis mind veidi segas/segab (see pole ju ei esimene ega ka viimane kord) selle töö juures, on pehme kehaga nukk. Minu nukud olid ja on kõik teistmoodi. Aga pehme kehaga nukule on jälle lihtsam riideid selga vedada, too paindub paremini. Ja teiseks on see lasteaia nukk veidi teist formaati ka, nii et kõiki lõikeid tuleb veidi muuta. Samas mulle meeldib nikerdada nukuriietele kõiksugu taskuid ja panna ööse-nööre ja stopperi-vidinaid. Teevad asjad rõõmsamaks.

T-särgi riidetükk oli ka veidi napp, seepärast sai särk allaserva "sooniku". Nüüd peaks komplekti lisaks veel ka seeliku meisterdama, siis oleks veidi vaheldust. Ja nukubeebile pole küll kuskile kirjutatud, et ta poiss-beei oleks. Nii et kõik on vist lubatud?!?
Komplekti lisasin veel oma esimesele poisile enne sündi ostetud sokid, aga temale need jalga ei läinudki. Pole neid keegi minu poistest kanda saanud, sest nii väikseid titasid, kellele nood mahtunuks pole meie peres olnud. Ma pole samas raatsinud noid ära ka visata, lähevad nüüd siis nukuriietena kirja. Leidsin veidi ka muid titeriideid, mida meie lapsed kanda ei saanud, kuna need riided neile ei selga ei läinud. Sellele nukule on nood aga parajad. justkui valatud.
Loodetavasti lastele, st. tüdrukutele lasteaias meeldib see, mis ma kokku "keetsin". Ja ideid on mul veel. Lapitekk ja voodipesu nukule, talveks kamps, karupüksid ja mütsid-sallid. (Sorri, et riided pildil kortsus on. Sikutasin need korraks nuku seljast ära. Aga seljas on hilpudel omadus kortsuda).
Puppenkleider für Kindergarten. Hoffentlich gefallen die auch den Kindern. Ich habe ja zu Hause nur Jungs, so hat man nicht viel Möglichkeiten für Puppenspiele (obwohl fast alle meine Puppen noch "am Leben sind", d.h. erhalten.
Idee aus Suuri Käsityolehti (finnisch) 4/2007. Socken habe ich mal für meinen ältesten Sohn gekauft, vor seiner Geburt. Die waren ihm aber gleich zu klein. Wie auch den beiden jüngeren. Der Puppe passen die aber perfekt.

Jaaniöö kohustused

Alustaks siis peale pisikest pausi ühest teisest otsast. Jaanilauba nõudis Keskmik, et tema tahab, kui ta on nii kaua üleval olnud kui tahab, minna magama oma uue pidžaamaga, mille jaoks me nädal tagasi koos riiet ostmas käisime. Kinnisidee oli, et pidžaama peab saama sinine. Saigi. Ainult nagu minule kombeks - varrukad ja püksisääred veidi pikad. Ahh, poiss kasvab ka kut mastimänd. Möödunud talveda viskas pea 10 sentimeetrit pikkust.
Riie on vahva ja kuna mul jäi päris kenasid tükikesi üle ja seda on ka heleda taustaga saadaval, siis mõtlesingi, et ostaks juurde ja teeks pisile veel ühe pidžaama - kahevärvilise siis.

Aga mis magamaminekusse puutub, siis laps kes oli veendunud, et tema on hästi kaua üleval, hakkas juba enne kümmet tuttu tahtma. No ei uskunud ta emme juttu, et kui päeval ei puhka, siis kaua üleval olla ei jaksa. Juhtub.

Neues Pyjama für Markkus, schnell genäht, noch vor dem Johannisfeuer. Nur die Ärmel und die Hose ist ein bißchen zu lang. Aber macht nichts, der Bursche wächst ja schnell.
Da es den Stoff auch in heller Fassung gibt und etwas vom Blauen übrig geblieben ist, bekommt vielleicht auch der Kleine noch ein Pyjama.