Jälle!

Just nii vaatab külarahvas mind etteheitvalt keset suve põõsa varjus käpikuid kudumas. Teised poseerivad üle õue bikiinides ja üks kerib varrastega villasest kindaid. Aga parata pole midagi, kui mõni aeg tagasi nakatusin ma pitsipalavikku, siis nüüd on mind tabanud käpiku-külmetus :) Ja roosivaimustusest ma parem ei räägigi. Igatahes on Gotland võetud meie pere tulevaste, lähitulevaste reisisihtide nimekirja ja troonib seal täitsa tipus. Aga see on juba teine teema. Igatahes sain ma eile ühe kindaga ühelepoole, pöial on vaid puudu. Teen teise ka, seegi on töös ja edeneb jõudsalt, ja siis vaatame kuidas pöialdele ka lilli mahutada. Nood on a 13 silma, seega pöidlale neid kimbukaupa ei mahu. Ja kindaotsa kahandust pean ka veel vaagima. Alguses tegin vaheldumisi valge ja punasega, aga mingil põhjusel läksin punasele üle. Muidu ok, aga paarist kohast kiikavad valged lõngajooksud läbi. Eks näis kui teine kinnas on samal maal. Ja lõngad! Oi kui mõnusad! Miks ma noid siin niikaua asjata hoidnud olen? Valge on kunagi ammu ostetud pkampsunilõng poistele. Ühe kampsuni ma isegi tegin, aga alpaka tembeldas suur poiss kõdistavaks ja nii jäi ülejäänu seisma. Aga võib-olla ongi nii, et õige lõng maldab oodata õiget ideed, oma asja.

Igatahes on mul nondesamade roosidega juba teinegi idee olemas. Vaja lõngad ära kerida ja proovida, kas see idee ka töötab. Peas tekib palju ilusaid ideid, aga egas nood alati elus sama ilusad ole.
Ja siinkohal pean ma jälle ütlema, et nood vardad koovad kui iseenesest!

Meine Rosen-Handschuhe. Ich bin vom Muster begeistert!
Und ich will unbedingt nach Gotland! wann und wie steht noch nicht fest, aber der ich will!