Sunday, January 25, 2009

Mina pean saama ...

... lähiajal Pärnu. Sattusin lugema Susa blogist Roosi ja näituse juttu ning ma kohe ei saa teisiti kui pean plaani pidama. Mu meeskonna päälik on täitsa nõus. Pudinad ka tavaliselt rändamise vastu ei vaidle. Nii et ..
Ja uut raamatut ootan ka juba. Vähe sellest. Kui eelmised olid Selbu kindad, siis Kihnu kinnaste raamat juba põletab näppe. Kui ainult mustrit valida oskaks ... Peened lõngad on täitsa olemas.
Ma pean omaenda imestuseks ütlema, et ma viimasel ajal ainult nr. 2 varrastega juba koongi, mõne erandiga. Pole siis ime kui varud pigem kasvavad kui kahanevad. Ja miskit erilist ei valmi.
Tegelikult pole ka erliline ime. Ma ei saa teleka ees kududa, kui sealt tuleb PS. I love you. Ma lihtsalt hoian taskurätikut peos ja pühin silmi. Ja vaatamata ka ei saa jätta. Ja nüüd ei saa ma enam ka ilma tolle filmi soundtrackita. Amazon, avita!

In Pärnuer Museum für Neue Kunst gibt es eine neue Ausstellung, über die Handarbeit in Kihnu. Genauer über Ärma Roosi´s Handarbeiten. Wer schon mal das Buch über Kihnu Handschuhe (Kihnu Roosi Kindakirjad) gesehen hat, der weiss worum es geht. Es ist noch ein Buch erschienen, "Elumõnu". Das habe ich noch nicht gesehen, nur gehört das dies erschiene ist ( in Susa´s Blogpost vom 24.01.2009 ein paar Bilder aus dem Buch sowie ein Bildrundgang durch die Ausstellung (auf dem Bild von Kihnu Roosi klicken). So muss ich unbedingt in den nächsten Wochen nach Pärnu. Meine Mannschaft scheint damit einverstanden zu sein.

Labels: ,

Friday, January 23, 2009

Test vahelduseks

Väike test vahelduseks. Isiksusetüüp. Nö omale ülestähenduseks, et mida siis pakutakse.
Üldjoontes räägib see test täitsa tõtt. Vähemalt minu arvates. Samas tundub see kõik liiga kena, see jutt.

Mach den kostenlosen iPersonic Persönlichkeitstest!


Der fürsorgliche Realist ist ein beliebter Mensch voller Energie. Er ist zuverlässig, gut organisiert und hilfsbereit. Traditionelle Werte sind ihm wichtig, auch die Gründung einer Familie spielt für ihn eine zentrale Rolle. Der fürsorgliche Realist verfügt über eine ausgeprägte soziale Ader. Stets hat er ein offenes Ohr für die Sorgen und Probleme der anderen und scheut keine Mühe, wenn man ihn um Hilfe bittet. Einfühlsam und mit viel Verständnis erspürt er, was andere Menschen brauchen. Der fürsorgliche Realist ist immer bereit, die Stärken seines Gegenübers wertzuschätzen und dessen Schwächen zu entschuldigen. Von allen Persönlichkeitstypen ist dieser der geselligste. Gesellschaftliche Kontakte sind sehr wichtig für ihn.

Mit Konflikten und Kritik kann der fürsorgliche Realist schlecht umgehen - Harmonie ist sein Lebenselixier. Anerkennung und Wertschätzung sind sehr wichtig für diesen Typus. Abgrenzung dagegen ist nicht unbedingt seine Stärke. In Arbeit und Partnerschaft ist er loyal, engagiert und immer da, wenn man ihn braucht. Freundschaften schließt er aufgrund seiner offenen, herzlichen Art schnell und hat einen großen Bekanntenkreis. In der Liebe ist er treu und aufmerksam und umsorgt seinen Partner mit viel Fantasie und Sensibilität. Seine Gefühle zeigt der fürsorgliche Realist offen und ehrlich. Geht eine Beziehung in die Brüche, neigt er dazu, die Schuld bei sich zu suchen. Daher fällt es ihm sehr schwer, eine Partnerschaft zu beenden, selbst wenn diese schon längst nicht mehr seinen Bedürfnissen entspricht.

Der fürsorgliche Realist ist eher konservativ. Er hat ein festes inneres Werte- und Regelsystem, das sich an den herrschenden Traditionen orientiert. Klare, strukturierte Umfelder und Arbeitsabläufe bevorzugt er; zu viel Wechsel und Unruhe sind ihm eher unangenehm. Seine Stärken sind eher Sorgfalt und Zuverlässigkeit, weniger Flexibilität und Spontaneität. Neuem gegenüber ist der fürsorgliche Realist nur bedingt aufgeschlossen. Sucht man aber jemanden, der eine Aufgabe verlässlich und genau erledigt, ist er der Richtige.

Folgende Adjektive passen zu deinem Typ: extrovertiert, praktisch, gefühlsbetont, planend, emotional, energiegeladen, traditionsbewusst, loyal, hilfsbereit, hingebungsvoll, zuverlässig, fürsorglich, sachlich, gründlich, organisiert, warmherzig, offen, freundlich, kontaktfreudig, gesellig, zuvorkommend, aufopfernd, mitfühlend, organisiert, sozial, empfindlich, herzlich, anspruchsvoll.

Ein Test zur Abwechslung. Gefunden habe ich den hier.

Labels:

Wednesday, January 21, 2009

Kindad

Kahed koguni on valmis saanud. Mitte, et ma eriline kindakuduja oleks, aga tuli selline tahtmine, et sokke vähem ja kindaid rohkem. Kauaks see nii jääb, eks seda näitab aeg. Sokikand on hulka lihtsam kui saada kahele kindale külge 10 sõrme.
Ühtekokku kudusin vast kolme kinda jagu sõrmi, kui mitte enam. No ei tulnud nii nagu tahtnuks. Küll ei jäänud peopesast muster jooksma, küll olid sõrmed kas ebaproportsionaalselt laiad või kitsad. Seal hakkab ju mängima käelaba silmade arv ja sõrmede mustri laius. Raamatus antud sõrmesilmade jaotus mulle ka ei sobinud, jagasin omamoodi. Mõnes kohas oleksin mina isiklikult veelgi harutanud, aga kinnaste omanik, minu Teinepool, keelas selle ää. Et muidu läheb lumi jälle enne ära kui ma nondega ühelepoole saan. Või siis läheb kudutuhin enne üle kui käekatted valmis. Igatahes sellised nad said. Lõngad on varudest, tumesinine on Raasiku villane. Valida oli mul hallile seltsi üsna mitme lõnga seast. Sinised kõik ja proovides passisid ka kokku, aga see tundus kõige õigem. Pildil ei saa võib-olla arugi, kui kaunis too tumesinine toon tegelikult on. Hall on ammu ostetud OÜ Arvita (oli vist mingi selline nimi) meriino. Vardad nagu ikka nr. 2. (lõngakulu kokku 60 grammi, niipaljukest nad kaaluvad). Sedakorda soetasin omale aga ka nood lühemad sukavardad, väga mõnus on sõrmi kududa kinnastele, palju mugavam manööverdada. Muster on selbu-kinnaste raamatust, Annemor #10. Mõeldud on need kui paarilised minu kinnastele. Kena käsikäes minna. Meespool soovis ju ka kindaid. Tema poolt tuli vaid 2 tingimust: lõnga ei osta nendeks juurde ja kindlasti sõrmikud.

Noid oli väga vahva kududa, mul kohe näpud sügelevad juba uue paari järgi. Ainult et ma otsin vist seekord ideed mõnest teisest raamatust.

Ja veel said valmis ühed heidekäpikud. Mulle ei andnud nood pajakinnasteks kujunenud valged käpikud rahu ja võtsin teise heide ja samad silmad-sentimeetrid ja tegin uued. No tuleb täitsa inimese mõõtu! Igatahes on seegi üks mõnus tegemine ja uus paar on juba varrastel.
Mingil hetkel on nood küll nagu mammutile mõeldud. aga pesumasinast tuli esimese hooga ikka üsna tilluke tükk tagasi, mis siis aegamööda käe mõõtu muutus. Juhend nagu varemgi Ullast.


2x Handschuhe. Die ersten für meinen Mann. Wolle aus meinen Vorräten, Nadelspiel 2. Muster aus dem Selbuvotter-Buch. So können wir jetzt mit Annemor-Handschuhen Hand in Hand rumlaufen, beide. Vor einem Jahr habe ich ja mir auch ein Paar gestrickt. Und die beiden Paare bleiben nicht die letzten.
Und Handschuhe aus Vorgarn, Nadelspiel Nr. 4. Nach dem Muster aus Ulla, hahtuvalapaset. Leichtes, schnelles Stricken vor dem Fernseher. Und jedesmal wird man überrascht - wie die nach der Waschmaschine aussehen.

Labels:

Sunday, January 18, 2009

Lumi, lill ja leevike

Eile. Lumeroos.

Ja siis külastasid majaesiseid puid leevikesed. Mina nokkisin neist pildile ühe, kuigi noid oli tipphetkel 4 punapallikest raagus oksi kaunistamas. Kahjuks ei ole ma pildiaparaadiga sõber. Ning liig seebikarp on to kah. Kui leevike on veel leitav, siis puul konutanud rähn jääb kohati täitsa nähtamatuks.



Labels:

Tuesday, January 13, 2009

Uued asjad

Mis siin salata, kõik pooleliolevad tööd ei ole veel lõpetatud. Mõned uued on aga varrastele saanud.
Ma lihtsalt ei pidanud tolle Nancy Bushi pitsiraamatu ahvatlusele vastu. Ja nii ta algas - Lilac Leaf Shawl. Ma pean tunnistama, et ma ei valinud kaunile pitsmustrile just kõikse elegantsemat värvi, aga too meeldib mulle. Rõõmus ja särav. Sireliga vast ei haaku, küll aga lehemustriga. Aga oi kui mõnus on toda lõnga kududa. Mõnusalt villane, samas pehme ja kohev. Lõng on handpaintedyarn.com pitsilõng.
Ja nii ta kerkib - õunaroheline lehemustriline sall. Muster on ka mõnus. Nood otsapitsid vajavad veidi mõtlemist ja tähelepanu ning nupud harjutamist. Lehemuster ise on aga lihtne ja loogiline. Oleks päevas vaid aega enam. Kuna noid tunde kudumaks on aga nagu neid on, siis mustrikord päevas peaks aitama paari nädalaga lõpule.

Raamat on aga lihtsalt wunderbar! Kes nüüd vähegi mu kingisaajate nimekirja platseerub ja sallisaajaks kvalifitseerub, see selle ka saab.
Ja uue aasta uus siht - Teinepool. Kaua ma ikka niisama nokin omale, lastele ja kingiks. Vaatasin, et meespoole nahkkindad nõnna viledad. Pakkusin, et ma teen. Tema nõusolek eeldas, et lõnga pole vaja osta. Õnneks kodusest varust leidsin ka vajamineva. Teine tingimus oli - sõrmikud. Leidsime ka noile idee Selbu kinnaste raamatust. Et siis nagu teistes toonides paarilised minu kinnastele. Ja said noodki varrastele. Annemor #10.

Piltide värvid on nagu nad on. Päevavalget ju ei ole kui aega on pilti tegemaks. Nii ma võtsin täna asjad lausa tööpäeva kaasa, et ikka leiab hetke selleks, pargis. Aga ei. Vihma tilkus ja oli muidu kah liiga vesine see värk. Ja valget aega nagu polnudki. Töölaua takka aga oli ta nagu oli.

Aga uue aasta puhul sai ette võetud ka üks pisike projekt. Isetegijate kaalulangetamisega ma just ei ühinenud, too pole mitte kaalulangetamine, vaid võidujooks. Küll aga võtsin ette oma nüüdseks 60 kg piiri ületanud varude ohjeshoidmise. Eesmärk on, et kui ka varu ei vähene, siis oluliselt kogus ei kasvaks. Ja nii ma otsingi hetkel omadest kastidest tegemaks. Ma juba mainisin ka, et meespoole oluline eeldus soovimisel on, et lõnga poleks vaja juurde osta. Nii ma siis siin toimetan.
Mõned grammid on küll juba juures ka, aga kuna tegemist on peamiselt pitsilõngadega, siis nood olemasolevat kogust märkimisväärselt ei suurenda. Samas omavad kohe ka ideid.

Neues auf Nadeln - Lilac Leaf Shawl aus Nancy Bush´s Knitting Lace of Estonia, nur aus grüner Wolle (handpaintedyarn.com). Ich mag sowohl die Farbe als auch diese Wolle sehr. Farbe ist zwar nicht so sehr elegant für ein Spitzenschal, trotzdem froh, lustig und "lebendig".
Und dann neue Fingerhandschuhe für meinen Mann (Aus dem Buch Selbuvotter von Terri Shea). Annemor#10. Habe ja vorgenommen mehr für meinen Mann zu stricken. Fingerhandschuhe waren auch sein Wunsch.
Habe mit dem Stand 2. Januar die Wollvorräte zusammengezählt und mir vorgenommen, die nicht zu vergrößern. Wenigstens nicht wesentlich. Dies wäre auch schon was.

Labels: , ,

Sunday, January 11, 2009

Pidžaamavabrik

Kui ma oma möödunud aasta lõpu postitusi kaen, siis vägisi jääb mulje, et ega ma muud kui pidžaamasid ei õmble. Igatahes sai valmis veel üks öine kehakate vanemale poisile. Tema eelmine ei olnud päris see, mida teha tahtnuks. Ka riie oli nagu ta oli. Igatahes jäi mulle üks tumesinine trikotaažijupp Abakhanis käies näppu ja nii ta tekkiski. Varukatel tuli veidi kangast jupitada, tükk oli lihtsalt selline. Aga nood kandiribad loovad mulje, et nii peabki. Ja egas vahet pole. Nii saigi meie pere suur maadeavastaja omale maakeraga rõiva. Pisut pikema kui vaja, sest kasvavad ju nood pisisipelgad nii kähku. Ise ei saagi aru, aga kui ta mõnda aega mul tööl kaasas polnud olnud, siis uuesti tulles lõid kolleegid kaht kätt kokku, et oi kui suureks kasvanud. Ega ise muidu aru saagi kui riietest ja vajadustest.
Parim ali poisiga on see, et uue kooliveeradi alguseks olid KÕIK teksad talle kitasd, ka need mis me olime vaehtult enne jõulu ostnud ja mis passisid siis igateoidi. Jõuluroad ja vähem liikumist - kaks peamist põhjust.
Ühe asja võtsin sel aastal veel ette. Kingikotid. Mõtlesin siin, et mis ma noist paberist kingikottidest ikka ostan või siis paberdan. Kui vähegi võimalik, suristan mõne rõõmsa kotikese massinaga kokku. Kuigi eks seegi sõltu kingi saajast. Poisi klassivendadele vast mitte. Nii läkski selle aasta esimene sünnipäevakink eile teele roosilises kotis. Päris kingimõõtu kott just ei tulnud, sest sai enne välja lõigatud kui kink ostetud, aga siiski.

Hetkel võtsin šnitti ühest kodus olevast Prismast ostetud poekotist. Ei midagi erilist ja kandevõime sõltub materjalist. Ent nii mõnigi kodus seisma jäänud ja sobivas suuruses riidetükk on piisavalt tugeva olemisega ning elab veel kotina vast mõnegi kasuliku aastakese. Kaks esimest on olemas ja üks läinud ja teine homme minemas. Egas midagi, uus kohe töösse.

Noch ein Pyjama für den ältesten Sohn. Wie eine Pyjama-Fabrik schon.
Und Neues in diesem Jahr: farbige Einkaufsbeutel als Geschenkpackung. Wenn´s nur passt. Dies hängt ja vom Geschenkempfänger ab. Die selbstgenähten Geschenkbeutel.

Labels: ,

Wednesday, January 07, 2009

Raamatuvõlu

Jõulud on juba sellepärast huvitav aeg, et siis lähevad täide soovid. Nii ka eelmisel aastal. Ja nii sai minu kodune käsitööraamatute kogu täiendust näiteks sokikirjade raamatu näol. Nii omaenda huvist kui toredate inimeste abiga jõudis aasta lõpul ja nüüd, uue alguses, minu raamaturiiulisse veel nii mõnigi käsitöine raamatuke.
Siinkohal tõstaksin aga esile just toda Nancy Bushi pitsiraamatut. Oi kuidas too mulle meeldib. Kuskil Kuduv Koeraomanik juba mainis, et Victorian Lace oli tema jaoks 2008. aasta parim ost. Kuigi see aasta on veel nooruke, kaldun mina arvama, et ega sellele Nancy Bushi raamatule minu jaoks suurt konkurenti just tulemas ei ole. Sellele täna postkastist leitud raamatukesele lisab aga väärtust tiitellehe pühendus. Sel raamatul oli minu juurde nimelt veidi teine tee kui läbi poe-netipoe. Lugu on pisut pikem, aga ma püüan selle siia lühidalt kirja panna. Oli vist oktoobri algus, kui ameeriklanna Elizabeth raverlys kontakti võttis ja kohtuda soovis. Mis siis ikka. Läksin ja minu puu-inglise keelega saime isegi juttu puhutud veidi. Kuna ta ütles, et otsib käsitööraamatuid ja teada oli, et too Kihnu Roosi kinnaste raamat on ilmumas, tuli ka too jutuks. Aga sinnapaika see jäi. Detsembri alguses aga küsis Elizabeth aadressi, et saata jõulukaarti. Ma vastasin samaga. Aga kui ma kaarti saatma läksin astusin läbi raamatupoest ja suskasin lisaks kaardile ümbrikku ka tolle kindaraamatu. Üllatuskink jõuluks. Tema reaktsioonist raamatu saamisel jääb arvata, et oli meeldiv üllatus, läks õigesse kohta ja pakub huvi. Siis huvitus aga tema, kas minul see pitsiraamat juba on. Olin just proovinud seda amazonist tellida ja saanud vastuseks, et kui, siis saan selle alles märtsis-aprillis. Nojah. Tolleks hetkeks ma veel ei teadnud, et seda müütavad ka meite raamatupoed. Ja nii siis pakkuski E. välja, et ta saadab mulle omakorda kingiks tolle raamatu, autori pühendusega, sest nad olevat head tuttavad. Ja nii ta tuli. Igatahes on mul väga hea meel ja raamat kaunistab nüüd mitmel erineval moel minu riiulit. Ainult et kõik sallid on tolles raamatus nii ilusad, et ei tea millisest alustada.

Lisaks kinkisin ma iseendale selle ammu välja vaadatud saksa keelse maikellukesemustri raamatu. Ühe mustri erinevad kasutusvõimalused. Eriti huvitav on muidugi tolle mustri jõudmine raamatu autorini. Selleks oli vaja mitut juhuslikku kohtumist ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Aga ma parem ei hakka siin toda raamatukest ümber jutustama.
Veel soetasin omale Melissa Leapmani palmikuraamatu ning Country Weekend Knits. Mõlemad meeldivad mulle omale väga.

Hetkeseisuga olen enda jaoks juba uued raamatunimekirjad ka paika pannud. Soove jagub nii Ameerikamaa amazoni kui ka Saksa omasse. Igatahes on järjekorras kindlasti Alice Starmore´i fair isle raamat, kuigi see ilmub alles aasta teises pooles, ning saksakeelsetest vanaema
kudusaladused (Omas Strickgeheimnisse) , pitsid ja sokid laiast maailmast. Loodame, et jagub tööd ja raha, siis lähevad ka soovid täide. Igatahes aasta lõpu ja aastavahetuse ja uue alguse raamatusaju järgi võiks arvata küll, et tuleb raamatuaasta.

Hab mir einige Bücher gegönnt. Einige als Weihnachtsgeschenk für mich selbst und einige auch von netten Leuten bekommen. Besonders freut mich das Buch von Nancy Bush über Spitzenstricken in Estland. Das war ein Geschenk von Elizabeth, einer Amerikanin die in Oktober kurz Estland, Tallinn besuchte. Wir haben uns kurz in einem Cafe in Tallinn getroffen und kurz kennengelernt. Sie hat ja gesagt, dass sie sich für Handarbeitsbücher interessiert. So habe ich zu Weihnachten ihr das Handschuhbuch von Kihnu Roosi gesandt (Elizabeth besuchte ja selbst auch Kihnu als sie hier in Estland war). Sie hat mich zwar nicht überrascht, aber riesig gefreut mit dem Buch über Spitzenschals von Nancy Bush. Nur alle Schals sind dort ja so schön, von welchem man jetzt beginnen sollte? Wer die Wahl hat, hat die Qual auch. Wie immer.
Vom Weihnachtsmann habe ich ein Buch mit estnischen Sockenmustern (eigentlich Strümpfe, aber die Muster eignen sich auch für ganz einfache Socken oder sogar für Handschuhe; alte volksfümliche Muster) bekommen. Und selbst habe ich mir das Büchlein über das Maiglöckchenmuster geschenkt. Und noch ein paar andere Bücher wie Zopfbuch von Melissa Leapman und Country Weekend Knits zum Beispiel.

Auf der Wunschliste habe ich aber wieder was neues, zum Beispiel Omas Strickgeheimnisse, Socken aus aller Welt und Ajour, Lace ... oder einfach nur Löcher. Dazu noch Starmore´s Book of Fair Isle Knitting. Hoffentlich kann ich meine Wünsche doch verwirklichen. Auch in diesem Jahr. Obwohl die Wirtschaftslage ist hier ja alles andere als erfreuliche.

Labels:

Sunday, January 04, 2009

Punane

Kaua tehtud - kaunikene. Tegelikult sai lubadus antud aasta enne tegema asumist. Seega algusest lõpuni kulus ca 1,5 aastat. Mis parata kui töid jagub igasse päeva rohkem kui vajalikke tunde. Ja kui asjaga kiire ka ei ole, siis ju ei rahmelda ka.
Aga valmis ta sai ja ma võin väikeste mööndustega rahul olla.

Kasutatud on Pitsiliste koekirjade mustreid 231 ja 267. Lõngaks TitanWooli MerinosExtra, sall ise kaalub hetkel ca 55 grammi. Vardad 2,5. Mõõdud 56x145 cm. No on ikka ämblikuvõrk küll.
Äärepitsi kudusin ühe arvutusvea tõttu kaks korda. Esimese raksuga sai silmi liiga palju, tekkis volang. Teist viga, ka arvutusviga, ma enam harutama ei hakanud. See on ka veidi teist masti pisiasi ja ega ta silma ei torka. Ega kui ei tea, ei saa arugi. Nii et las tema olla. Vähemalt esialgu.
Sall on mõeldud kingituseks, üks meesterahvas tellis. Tellis seepärast, et ühel minu sünnipäeval tehtud demonstratsioonesinemine teemal - kuidas sall läbi sõrmuse libiseb - avaldas muljet. Ja libiseb ju tõesti.


Fertig! Spitzenschal aus MerinosExtra von TitanWool (100 Gramm = 1400 Meter; Merinowolle 100%), Verbrauch ca 55 Gramm. Maße des Schals: 56x145 cm. Nadeln: 2,5. Muster aus dem Buck Pitsilised koekirjad, 231 und 267 (Randmuster).

Labels:

Thursday, January 01, 2009

Uue algus

Head uut aastat!

Kõigile, kes kuulevad-loevad, tunnevad-teavad jne. Tulgu see uus ilusam ja parem. Segase ja keerulise aja kiuste peab ju lootma.


Aga vanast aastast veel 1 võlg, too rätik Jaanale, poiste lasteaiaõpetajale. Valmis oli too juba mõne päeva eest, pildile sai täna. Rätik ise on sama vana jutt: Raasiku villane vikerkaarevärviline, kulu 215 grammi, ringvardad nr. 4. Mõõdud: kõrgus - 1 m, pikim külg 2,08 m. Mustriks on kombineeritud E. Clarki raamatust "Knitting Lace Triangles" kahte mustrit ripple lace ja flower lace pattern. Räti suuruse määras ära minu laiskus. Ühel ajahetkel, kui ma mõtlesin ühelt mustrilt teisele üle minna ning tahtsin hakata noid üleminekuridu kuduma, avastasin, et nood pidanuks nö sulanduma juba tollesse viimasesse mustrikorda, st. asendama mustrikorra viimaseid ridu. Ei jäänudki laisal inimesel muud üle, harutada ma ju ometi ei viitsi, kui kududa veel üks ripple mustrikord otsa. Nii ta kujunes.
Nüüd on vaja tollele veel kinkimise pakend ka meisterdada ja siis üle anda.


Aasta algas nagu ta algas, mitte just päris tõrvatilgata, aga esimene päev vähemalt sujus tegusalt. Nii sain ma valmis selle suvel juba musta manu ära mainitud punase pitssalli. Uhh, sellega oli lõpus ikka tükk pusimist. Kõigepealt kudusin ma äärepitsi kaks korda, sest esimese hooga tekitasin serva suisa volangi. Siis võttis see mahakudumine pea terve tänase õhtupooliku. Ohkama võtab. Nüüd tuleb hoida hinge kinni kuniks salli nädalavahetusel venitatud saan. Et kas siis ikka on kõlbulik või ei.

Igatahes olen hetkel võtnud suuna asjade lõpetamisele, mis samas ei tähenda, et uusi ei tuleks. Kuniks on ideid, seniks loon ka uusi asju varrastele. Peale selle tahaks uuel aastal anda kingikotti oluliselt suurema panuse kui selleaastane null. Mitmest blogist olen juba leidnud ses mõttes mõttekaaslasi. Ainult et omaenda tempot vaadates ei saa ma alustada ei jaanipäeva paiku ega juulis või septembris nagu plaanivad Krentu ja Sirliiz, vaid juba jaanuaris. Siis on lootust ka miskit valmis jõuda. Peale selle mõtlesin sel aastal kinkide pakkimisel teist moodi läbi ajada, õmmeldes riidest kotte ja kotikesi, vastavalt vajadusele. Ja siis tahaks varustada meespoolt kootud rõivastega, on teine siin ühe kampsuni "lahkumise" tõttu na õnnetu. Siis tahaks pidada piiri lõngade juurdeostmisel ja vähendada varusid. Samas isetegija (lõnga-)kaalulangetamisega ma ametlikult ei ühine, liiga palju "peab" reegleid ja samas ei pea fikseerima algkaalu. Nii pole nagu midagi langetada, eriti kui juurde võib ka osta. Pigem nagu jõudluse kontroll grammide-kilogrammide kaudu. Omaenda arvestuse tahan küll sisse seada. Just ses mõttes, et kuipalju ma olemasolevast läbi kudumise realiseerida suudan.
Kunagi jäid ühest teleprogrammi saatest kõrvu sõnad: mehed, ärge võtke nii suuri plaane. See käib hetkel ka minu kohta. Aga rasvane rind nõuab ka julget hunti. Ja kui unistada, siis juba suurelt. Unistus ju seegi.


Ein schönes neues Jahr, liebe Leser!

Noch ein Tuch aus dem vorigen Jahr. Ein Geschenk für Kindergartenlehrerin meiner Jungs.
Tuch ist gestrickt aus Regenbogen-Wolle aus Raasiku, Materialverbrauch ca 215 Gramm. Maße: Höhe 1 Meter, die längste Seite 2,08 m. Muster aus dem Büchlein von Evelyn Clark "Knitting Lace Triangles"; kombiniert ripple lace und flower lace pattern. Rundstricknadel nr. 4.
Habe heute noch einen im vorigen Jahr begonnenen Schal beendet. Nur wartet der auf das Blocken und ein Bild, hoffentlich bin ich am Wochenende soweit. Habe mir ja vorgenommen die Anzahl der nicht vollendeten Arbeiten zu reduzieren. Ausserdem möchte ich auch meine Wollvorräte reduzieren. Ob das mir auch gelingt, dass werden wir mal sehen.

Labels: ,