Wednesday, September 27, 2006

Mängukaaslased

Sellise tegelase leidsid meil lapsed laupäeval liivakastist. Pildid tundub ta eriti rasvane ja rammus, kuigi oli kõigest üks pisike nastiku-äbarik. Mõrvama teda siinmail ei hakatud, toimetati mänguämbris aia taha.

Mulle sellised tegelased ei meeldi. Mis parata. Ja olgugi, et ma teadsin ette, mida mulle seal ämbris näidatakse ja et ta oli tõesti pisike, süda jättis ikka mõne löögi vahele.

Pühapäeval lillepeenras veidi ehitades leidsin jällegi pisikese-pikukese sisalikupoja. Oli oma 5 cm vast teist ja sibas kut hull.

Niipaljukest siis mängukaaslastest.

Elu nagu loomaaias.

So einen Freund haben unsere Kinder am Samstag im Sandkasten entdeckt. Eine Ringelnatter. Prrr .. ich mag "solche Freunde" nicht. Obwohl die nicht gefährlich sind.
Am Sonntag habe ich aus meinem Blumenbeet eine Eidechse gefunden. Etwa 5 cm groß.
Das Leben wie in einem Zoo.

Monday, September 25, 2006

Kingiralli

Otsustasin kah sedakorda kampa lüüa, kinkimisel.

Hetkel paistab aega ju olevat ja miks mitte püüda anda endast vahel parim. Ma olen senimaani peljanud, et ega ma suurt midagi peale sokkide ei oska hästi. Aga noh, julge hundi rind olevat rasvane.

Habe mich für das Projekt "Warmes Geschenk für den Freund" entschieden. Ist ja interessant!? Und bin schon gespannt.

Jeder Teilnehmer wird einem andern Teilnehmer ein Geschenk machen, und erhält auch selbst von einem Unbekannten was Warmes (Socken, Handschuhe, Schal).

Pidu läbi!

Laupäev oli üks pidune päev. Jälle! Algas sügis, emal oli sünnipäev ja siis veel president takkapihta. Ning kõige lõpuks veel naabripoisi sünnipäev siinsamas õue pääl. Ja kõik läks ilusti õnneks. Sest tagatipuks kinkis ilm veel tolle päeva soojarekordi. Mõnus! Mis sest, et üks jube jooks oli.
Hommikul lõikasin emale sünnipäevaks kartulisalati valmis, siis startisime linna. Kõigepealt viisime salati ema juurde, sealt lastega Ilvese toetuskontserdile Estonia manu, ema ootas seal juba ees. Ega me seal kaua ei olnud, lapsed ei mallanud kaua paigal olla, neile oli naabripoisile kingituse otsimine olulisemgi. Niisiis Stokki. Sealt jala ema manu (andis ses suvekuumas ja mitte väga suviselt riides ikka vantsida - kesklinnast Magdaleena haigla juurde). Muidugi alustuseks rõõm presidendi üle, sest olin minagi see ullike, kes langes Stockmanis selle 5 aasta taguse videolõigu võrku ja jõudis juba masenduda Rüütli valimise uudisest. Juhtub.
Šampus. Sünnipäev. Start koju. Ja teine sünnipäev, mis lõppes juba hilises õhtus. Pimedas. Emale kinkisin omatehtud kindad. Lõngaks on Balti jaama juurest poest ostetud meriinovill, 2-kordne. Vardas nr. 2. Pöialt üritasin ka kirjuks teha, ei tulnud ilus välja. Nii otsustasingi valge kasuks. Muster on ühest Kindakirjade raamatust, Aino praakli omad. Üks minu vaieldamatuid lemmikuid. Üldiselt võin ma neid ka pea et esimesteks suure inimese kinnasteks pidada, laste ühevärvilisi käpikuid olen kudunud küll ning nondega on kuidagi lihtsam. Eks nendegi juures ole siin ühtteist, mille kallal viriseda. Aga ma lohutan end sellega, et alles harjutamine teeb meistriks. Oi kui mitu korda ma neid kindaid alustasin ja kui mitu korda ma harutasin. Alguses valisin küll harjumuspärase, aga sedakorda lõnga jaoks vale varda, st. 2,5. Tuli liiga lahmakas. See selleks. Kui üks kinnas oli valmis, siis teist kudusin nö teel olles. Aga tuli välja, et autosõidul koon ma oluliselt lõdvemalt, vähemalt peenemate varrastega. Või siis paistab see enam välja? Igatahes oli teine kinnas mingil hetkel oluliselt suurem. Jälle harutamine abiks. Aga noh, emale paistavad meeldivat. Ta siin ostis möödund aasta alles uue punase mantli. Ja tahtis kindaid.
Lisaks sai ühed sokid varem valminud varudest.
Need sinised sokid tellis ta ühele meesterahvale kingiks. Töökaaslasele. Ta on seal pea kõigile juba sokke tellinud. Ongi tore, on põhjust kududa.


Ja siis sai vanem poiss omale pidžaama. Pisut pika, nii varrukad kui püksisaared. Aga noh, kui viitsin, siis teen lühemaks, kuigi ega vist suurt mõtet ei ole. Ta kasvab praegu sellise kiiruga, et oi-oi-oi.

Sonnabend war ein sehr eiliger Tag: Herbstanfang, Mutter´s Geburtstag, Präsidentenwahl mit dem Konzert im Tallinner Stadtzentrum und am Abend noch die Geburtstagsfeier bei den Nachbarn. Ihr Sohn wurde 8 Jahre alt, der ist ja der beste Freund von ME.
Eigentlich wie das leben überhaupt in der letzten Zeit.
Doch habe ich auch was mit eigenen Händen getan: Fäustline für meine Mutter, die blauen Socken hat meine Mutter für einen Kollegen bestellt. Und dann noch ein Schlafanzug für unseren ältesten Sohn.

Die Fäustlinge zu stricken hat aber lange gedauert. Habe ja mehrmals angefange, und war nie mit dem Ergebnis zu frieden. Die Wolle habe ich aus einem Tallinner Geschäft bekommen, Merino .. Wolle wird aus Australien nach Estland transportiert und hier bearbeitet. Gestricken mit Nadel Nr. 2. Muster aus dem Buch "Kirikindad II". Eigentlich gibt es zwei Bücher, I auch, beide voll von wunderschönen Mustern.

Friday, September 22, 2006

Üle vindi

Kas veel on mõni juuksekarv lõhki ajamata? Sest selle karvaga on nüüd küll sedaviisi ringi käidud. Põhjusmõtteliselt peaks nüid ka iga Kesknädalas avaldatud "uurimuse" tulemused vaidlustama. Nad ju üritavad kallutada asjad omatahtsi kiiva. Ja kui keski kukub karjuma, et on ikka vahe küll, kas avalik õiguslik televisioon või parteiline häälakendja, siis ütleks vastu, et ega ikka ei ole vahet küll. Vähemalt seni mitte, kui toda "hääle kandjat" häbematult ja tellimata sulle pähe määritakse ja postkasti topitakse. Ühesõnaga vastu tahtmist levitatakse. Minuga on see nii korra juhtunud. Ja ei olnud see sugugi lihtsalt postiljoni suva, et adressaadita leht igasse kasti. Sellele lehele olid kenaste tellija andmed peale pandud! Nimi ja aadress! Aga ma ausõna ei telli sellist saasta, isegi ahjuhakatuseks (ahju mul isegi ei ole) mitte. Öäk.

Isegi mu keskerakonna valijast ema on sedakorda teelahkmel. Jälestades Reiljaneid ei saa ta enam ju senist valikut teha. Kuniks nood kõik ühes paadis on. Mõnes mõttes rõõmustav, aga ... Kas üldse jääb üle kedagi, keda valida võiks?

Thursday, September 21, 2006

Palju õnne MM!



Järjekordne septembrikuu sünnipäev! Tore kuu see pidune septembrikuu! Igatahes palju õnne täna 4-seks saavale (kellaajaliselt juba saanud) Keskmikule! MM-le, kellel on alati mõni sigadus varuks ja kelle silmanurkades pesitsevad kuradikesed. Kelmikas Kavalpea selline!
Ja kui saaks selle lapse lõugadele generaatori külge monteerida. See oleks küll igavene energiallikas. Lapsed üldiselt küsivad, aga tema lihtsalt jahvatab jutustada. Ja vahetpidamata. Väsitav, aga lõbus ka.

Aga sünnipäevi jagub sellesse kuusse küll ja rohkem. Lähimatest võiks nimetada vennanaist, siis meite pere nooremad, siis tuleb vanima poisi parim sõber-naabripoiss ja siis laupäeval veel ema. Sinna vahele lisandub veel nii mõnigi hea tuttav ja sõber. Nagu öeldakse: pidu peo otsa, eal ei lõpe otsa ...
Kummaline, et enamus sünnipäevi kuhjuvad aastas mõnele kuule ning on neidki kuid, mis on suisa sünnipäevavabad. Meie peres küll. Pidude koha pealt üks keerulisemad on igatahes september.

Friday, September 15, 2006

Palju õnne, Pesamuna!


Ja ongi aeg sealmaal, et 2 aastat tagasi selsamal kellaajal asutasin ma Viimsisse fertilitase poole. Ema tuli linnast taksoga ja meie istusime samasse taksosse ning läksime. Kui kiiresti aeg lendab.
Ainuke kurb tõsiasi on seekordse sünnipäeva juures see, et eile hammustas üks sõimekaaslane poissi põsest ja põsel on koledad lillad jäljed. Mis parata. Kasvataja vabandas küll ette ja taha, aga mida sa hing ära teed kui su hoole all on üsna mitu väikest ja mõnel on rumalad kombed küljes. Ja kui need pisikesed tegelased teevad sel moel omast arust musi ja kalli, mis moondub aga välgukiirusel omamoodi ahistamiseks. Elame üle. Meite tegelane ei paista sest suurt numbrit tegevat. Ei nutnud ka.

Veelkord õnne! Ja loodame et issi saab vanaema kingitud rongi ka korda. Vanaema ostis poest lapsele rongi (meil on kõik poisid üks paras tulevaste vedurijuhtide punt .. aina rongid, rongid, rongid ..), aga see sunnik ei taha eriti töötada. Tšeki on ta ka kogemata kuskile poetanud. Aga õnneks on vaja vaid jootekolbi ja pisut nokerdamist, ja peaks korda saama. Ning üldse kestavad vaid vähesed asjad meie poiste käes. Vahel tekib tunne, et nad justkui testikski mänguasju. Kui ikka korralikule mängimisele vastu ei pea, siis ... prügikasti ja seda ilma südant valutamata. Head asja hoitakse kah.

Lasin siis mina kah omale kaasal seda va Jussit osta. Et mul ka kohe üks hea idee, milleks seda ca 10 tokki vaja läind oleks, pähe ei turgatanud. Täna mina seda enam ei leidnud säästust. Naiivitar vist, et üldse otsima läksin. Aga noh, eks mõtleme edasi ja teisi variante.
Küll tahaks ka seda osta. Paides suvel näppisin, hästi mõnus paistis. Ja see kirjusus meeldis kah. Näis siis.

MG, unser Kleinster, wird heute 2 Jahre alt. Viel Glück!

Tuesday, September 12, 2006

Harjumatu elu

Ma kohe ei tule nende viimaste nädalatega toime. Ei ole enam harjunud vara tõusma. Tegelikult olen ma vara tõusnud küll, aga üks asi on ärgata vara ja teine see, kui sind mingisugune kell üles ajab. Prrr ... Äkki ikka harjub. Kuigi samas on mõnus kah. Päev on pikk, kaasa viib hommikul lapsed kelle aeda, kelle kooli ja korjab nad õhtul kokku kah. Päev on aga minu päralt, st. hakkab olema. Kui ma just ise linna ei kipu lastele järgi või krt teab veel kuhu.
Samas on aga päev ilma lasteta tühi küll. Vaikne. Kuigi ega sel vaikuselgi viga ei ole. Kui ma nüüd oma tegemiste ja plaanidega järjele saaks, oleks vast täitsa lust.

Aga seniks .... Kolasime täna kaasaga veidi linnapeal. Kasutasin juhust et olin ilma käruta Tartu maantee kandis ja külastasin järjest kõiki kangapoode. Seal kolamine on ka ilma käruta hetkel paras peamurdmine (kui sellest ei saa kontide murdmist kah, peaks vist õnnelik olema). Abakhanist sain veel ühe tüki seda eelmine nädal juba presenteeritud pruuni siniste roosidega riiet. Sedakorda lausa suurema. Igatahes ei saanud mina seda sinna poodi jätta. Näis siis, mis sest saab. Tahaks loota, et kiiresti saab. Et mehele headmeelt teha, juhtisin ta tähelepanu sellele, et Kangast ja nööbist lahkusime sedakorda ilma ostuta! Sellele peab tähelepanu juhtima, sest vastasel juhul ta seda sündmust ei fikseeri ja tänitab aina tekkivate tekstiililademete kallal. Nii võib veel tekkida tõene piltki, et päris igat kangatükki ja lõngajuppi ma koju ei vea. Ka rõõm ju. Temapoolne. Küll aga ei saanud ma ilma ostmata Kangadžunglis. Ostsin lihtsalt paar jupikest pisema mustriga puuvillast. Lapitamaks ikka vaja ju. Edasi jäi teele veel nii mõningi kanga- ja lõngapood, aga ma suutsin end ohjata. Tegelikult vist ei olnud seal miskit väga märkimisväärset. Ja nii see päev veeres lastele järele asutamise poole. Sinna mahtus veel ka lõuna kahekesi Kloostri Aidas, kus me ikka käinud oleme, kui me just parasjagu Controventosse minema ei asuta. Igatahes tore päev oli. Ja ilm kah. Nüüd jääb üle veel vaid pöidlad pihku suruda ja loota, et laupäeval on ka seline kena ilm. Tahaks poiste sünnipäevapeo õues pidada. Seal rohkem ruumi. Õnneks on küll nii, et mõlemal sünnipäevalapsel on ühed ja samad külalised. Poisid ju alles pisid, 2 ja 4, ei ole noil veel eraldi sõpruskondi. Seniks siis nii, st. üheskoos, kuna sünnipäevade vahe on 6 päeva kõigest.

Aga homme on meie koolilapsel esimene tantsutund. Kolmest kehalisest 1 asemel on peotants. Huvitav oleks teada, millisena ta peale seda pikka päeva neis viigipükstes oleks? Aga ma vist ei tee seda eksperimenti. Panen kasvõi garderoobi teised püksid ootele. Pikapäevarühmaga käivad nad ju õues kah. Kui juba teksad on oi-oi, mis siis veel viikaritest rääkida.

Jetzt sind wir soweit, dass mein Mann morgens die Kinder in die Schule, Krippe oder in den Kindergarten fährt und abends abholt. Und ich hab die Ruhe zu Hause. Bin nach den langen Jahren (fast 4 Jahre NUR mit Kindern, oft auch mit allen drei) ohne Kinder zu Hause am Tage. Zur Arbeit will ich noch nicht, wenn überhaupt. Für die Entscheidung habe ich noch etwas Zeit, fast ein Jahr. Ein komisches Gefühl, dieses Alleinsein. Habe mir aber auch schon vorgenommen, möglichst viel Handarbeit zu machen, Bücher zu lesen und ausserdem kann icht jetzt wieder in aller Ruhe zu Hause arbeiten!

Morgen hat der älteste Sohn in der Schule die erste Tanzstunde. So sehr begeistert ist er nicht. Er weiss ja eigentlich nicht was das sein soll. In seiner Schule, in der Grundstufe hat man aber in der Woche 3 mal Sportunterricht. Und davon hat man eine Stunde mit Tanzunterricht ersetzt. Gar nicht schlecht, finde ich. Nur ... ein Junge hält das Tanzen für Mädchensache. Mit 7 Jahren ist es ja verständlich. Ich hoffe sehr, dass es ihm jedoch auch gefallen wird. Tanzen ist ja auch einigermassen Sport ... Und Sport treibt er gerne.

Thursday, September 07, 2006

Ping-pong

Aru ma ei saa .. Kui mul on kuskil paha ja ebamugav olla, siis ma lasen sealt jalga. No ütlen oma arvamuse ka välja kui vajalik või võimalik. Aga sellist puntratantsu .... Ju siis tol vanal mehel on tähelepanuvajadus suur ja selle osutajaid vähevõitu. Igatahes hakkab see tants ja tagaajamine mulle juba tõsiselt vastu. Kaua võib! Näis siis, kaua tõepoolest üks lolli mängida jaksab.

Aga eile jälle linnas. Nagu juba möödunud nädalast saati pea iga päev. Sõimeharjutuse aeg. Kui esmaspäeval keeldus MG kategooriliselt magamast, siis teisipäeval läks magama. Koos oma karuga. Ja eilegi läks õnneks. Täna ei teinud hommikul nutupiiksugi. Isegi suunurgad ei olnud tagurpidi. Ja õhtuti on väga rõõmus ja lõbus laps, nagu ikka. Paistab, et läheb õnneks. Koolipoiss paistab ka olukorraga harjuvat. Senimaani on nõudnud, et tal võimalikult kaua pikas päevas olla lastaks. Ma ei usu, et see nõudmine kaua jõus on. Täna tahtis juba veidi varem järgitulemist, kuigi seal paistab leiduvat nii sõpru kui mängegi, mida nendega mängida. Aga eks kooli uudsusest saab ka argipäev ja siis tahaks oma seniseid ja koduseid sõpru ka juba rohkem näha. Täna on pikaspäevarühmas siis vanematele koosolek. Eks ma käin ja kuulan, mis nad räägivad.

Kuigi mul siin sada ja üks kui mitte tuhat ja üks väljaminekut ootamas, ei saanud ma eile linnast lõngade ja kangasteta koju. Kosmose vastas poekseses sattusime müüjaga jutuotsale ja nii me siis saasrime mu teise poole eemalt automaadist raha võtma. Et ikka jutule järgneks ka ost. Selle meriino pildilt ostsin. Harrietis on ka sama lõng, ainult 10 krooni tokilt kallim. Näpu vahel igati mõnus. Minu jaoks. peagi pidi tulema ka igatsugu huvitavaid lõngu, küll tokis küll poolil. Ei jäänd kogu see info mulle meelde. Igatahes on mul oma lõngakuhja üle heameel. Sellest poest tatsasime edasi sinna lasteriiete poodi. Kuna pisematel poistel tulevad 6 päevase vahega septembris sünnipäevad, siis sai tehtud emaga kokkulepe, et kingiks saavad poisid talverõivad. Ja siis pidupäeval veel miskit mängulist kah, seda juba ema äranägemisel. Ja nii me siis valisimegi sealt Keskmikule traksipüksid ja pisikesele kombeka. Sedakorda Huppa omad. Väike vaheldus muidu meie peres esindatud olnud Lennele. Muidu on ok, ainult üks kombekas kasutatud materjal mulle ei meeldi, aga see on nö kapuutsi vooder ja mõni pisiasi, siis pole hullu. Laps ise oli kombekas eile nii vahva ja ei lasknud seda enam seljast ää võttagi. Ju talle siis meeldis. Keskmikule olime jope siin paar päeva tagasi juba ära ostnud, AG-st. Nii et .. Kui nüüd saapad ka suurele poisile saaks ja võib-olla ka uue jope, siis võiks tali tulla. Alustuseks saavad pisemad oma seniste saabastega hakkama. Hakkab see pakkimise aeg varsti jälle peale ...
Aga mis poekäiku puutub, siis lasteriiete poes oli müüja samuti väga jutukas. Mees mainis poest lahkudes kohe eraldi ära, et meile kohe satuvad täna (st. eile) sellised jutulinnud-müüjad.
Nojah. Kui me juba kord sealmail olime, siis käisime peale väikest söögipaisu veel ka Abakhanist läbi. Mul läks poisile dresse tehes massinal see topeltnõel mingil imekombel katki. Ostsin siis uue. Ja egas ma ilma kangasteta saanud. See pildilolev trikotaaž (pruunil põhjal sinised lilled) hakkas nii meeldima. Mees küll kortsutas kulmu ja päris aru, et kuhu ta lastega kolima peab kui lõngad-kangad ülemvõimu võtma hakkavad, aga ma ostsin ikka. Eks ma pean omi asju veidi siin korrastama. ja nii mõnigi asi peaks valmis ka saama ja seega siis kaudselt ka kangas varude hunnikust lahkuma.

Ah jah, poisile kooliks dressipüksid tegin kah, aga nendest ma pilti ei tee. Võib-olla, kui dressipluusi ka valmis saame. Tegelikult olen neid juba ka lühemaks teinud. Õmblesin siis kui lapsed juba magasid ja mõõtsin ühtede parajate teksade abil pikkust, aga ikkagi said pikad. Aga see ju väike viga. Eks nad võinuks (püksid st.) veidi paremini õnnestuda, aga hetkel keka tundi trööbata on neis pükse enam kui küll.

Sunday, September 03, 2006

Vahetusjalatsite kott


Koolis nõutakse vahetusjalatsite jaoks kotti. Kilekotti ei soovitud näha. Poes ei maksa need ka suurt miskit, aga mul on selline suur soov pisiasjaga katsetada. Igatepidi minu esimene isetehtud kott.
Otsisin jupi mitte kõikse pehmemat impregneeri kodunt. Kuna leidus ka veel üht lõbusamat karva riiet, siis miksisin suvaliselt kaks kokku. Alumine osa on niisiis kahekordsest riidest, sisemine pool samast tumesinisest. Ning kahe riidekihi vahel on liimiriie. Üldiselt võtsin poes müüdavatest kottidest šnitti, eelkõige nende nööride osas. Kuna ööse kodus oli, siis tegin nagu poekottidelgi nurkadesse öösidega augud.
Kotisuhu panin aga mõlemale poole nöörile stopperid. Juhtus sobiv värv ka kodus olema. Hea kui on varusid.

Ja peale triikisin nimesildi. Kunagi Abakhanist ostsin miskise komplekti, kus oli lint nende pealetriigitavate (pildikesega) siltidega ja vastav pliiats. Triikisin nimesildi peale ja õmblesin servad igaks juhuks üle kah. Homme siis esimene tõsine koolipäev. Emme pani juba paberid ka raamatutele-vihikutele ümber. Üks hästi mõnus ja meeldiv tegevus. Kahju ainult, et neil vihikuid veel ei ole. Need ostab õpetaja kõigile ühesugused. Loodame, et neilegi võib paberit panna. Muidu on esimeses klassis emmele seda rõõmu nõnna vähevõitu. Ja kahju, et tänapäeval enam vihikuid ei joonita Ammustel aegadel, kui ma ise olin juba ülikooligi selja taha jätnud, joonisin ma siinmail naabrilaste vihikuid. Nemad olid õnnejunnis, et seda ise tegema ei pidanud. Mina aga, et joonida sain. Kah kiiks!

Schuhtasche für die Schule da man dort keine Plastikbeutel-Tragetaschen sehen möchte. Im Geschäft kostet die zwar wenig, jedoch war das Nähen interessant. Und die Tasche ist auch schöner. Lustiger. Als Vorbild dienten jedoch die taschen im Geschäft. Habe die einmal gründlich dort untersucht, wie die gemacht worden sind.

Saturday, September 02, 2006

1. september 1986

Eile, täpselt 20 aastat tagasi istusin mina samas koolis, samas aulas, kus eile meie vanem poiss. Ainult et .. mina oli siis üks neist abiturientidest, kes uued tulijad esimesel koolipäeval kooliellu sisse juhatasid. Tema sedakorda aga see koolipoisihakatis. Naljakas mõelda. Ja sentimentalist nagu ma olen, jooksid mul eilse ilusa aktuse ajal pisarad mööda põski. Tunne oli, et ring sai täis.

Koolipoiss
Õhtul sõime torti ja lapsed uurisid uut koolistaffi. Mul oli kohe hirm, et mõnd pitsatükki hakatuseks kohe koolikoti ei peideta. Meil on pere Pesamunad selliste "peitekalduvustega". Õnneks läks.

Gestern vor 20 Jahren saß ich in derselben Aula derselben Schule. Nur als Abiturientin, die die Anfänger in das Schulleben am ersten Schultag eingeführt hat. Gestern war aber der erste Schultag von unserem ältesten Sohn. In meiner Schule. Schön wars. Hoffentlich wird es ihm in der Schule gefallen. Sehr gespannt auf den neuen Alltag ist er aber schon lange.