Vahetusjalatsite kott

Koolis nõutakse vahetusjalatsite jaoks kotti. Kilekotti ei soovitud näha. Poes ei maksa need ka suurt miskit, aga mul on selline suur soov pisiasjaga katsetada. Igatepidi minu esimene isetehtud kott.
Otsisin jupi mitte kõikse pehmemat impregneeri kodunt. Kuna leidus ka veel üht lõbusamat karva riiet, siis miksisin suvaliselt kaks kokku. Alumine osa on niisiis kahekordsest riidest, sisemine pool samast tumesinisest. Ning kahe riidekihi vahel on liimiriie. Üldiselt võtsin poes müüdavatest kottidest šnitti, eelkõige nende nööride osas. Kuna ööse kodus oli, siis tegin nagu poekottidelgi nurkadesse öösidega augud.

Kotisuhu panin aga mõlemale poole nöörile stopperid. Juhtus sobiv värv ka kodus olema. Hea kui on varusid.

Ja peale triikisin nimesildi. Kunagi Abakhanist ostsin miskise komplekti, kus oli lint nende pealetriigitavate (pildikesega) siltidega ja vastav pliiats. Triikisin nimesildi peale ja õmblesin servad igaks juhuks üle kah. Homme siis esimene tõsine koolipäev. Emme pani juba paberid ka raamatutele-vihikutele ümber. Üks hästi mõnus ja meeldiv tegevus. Kahju ainult, et neil vihikuid veel ei ole. Need ostab õpetaja kõigile ühesugused. Loodame, et neilegi võib paberit panna. Muidu on esimeses klassis emmele seda rõõmu nõnna vähevõitu. Ja kahju, et tänapäeval enam vihikuid ei joonita Ammustel aegadel, kui ma ise olin juba ülikooligi selja taha jätnud, joonisin ma siinmail naabrilaste vihikuid. Nemad olid õnnejunnis, et seda ise tegema ei pidanud. Mina aga, et joonida sain. Kah kiiks!

Schuhtasche für die Schule da man dort keine Plastikbeutel-Tragetaschen sehen möchte. Im Geschäft kostet die zwar wenig, jedoch war das Nähen interessant. Und die Tasche ist auch schöner. Lustiger. Als Vorbild dienten jedoch die taschen im Geschäft. Habe die einmal gründlich dort untersucht, wie die gemacht worden sind.