Thursday, August 31, 2006

Kooli!?!

Sokid. Jälle. Novita Wool. Elus on ilusamad kui pildil. Sellised öösinised, pea et must. Aga siiski sinine.

Täna tegin jälle linnas kohvikus aega parajaks. Viisin pisi sõime ja tulin peagi tulema. Enne tehti veidi nutust häält ka, aga see saab meil enne otsa kui emme aiast välja saab. Ja siis olevat edasi juba igati rõõmus ja vahva laps.
See kohvikus aja parajaks tegemine aga pole niisama lihtne ühti. Mul oleks vaja juba veidi peale 9 kuskile end toetada, ent päris kesklinnas ei ole ühtki sellist kutsuvat kohta. Nii ma siis ootan kuniks Apollo Viru tänava alguses uksed avab ning kolin siis sinna tugitooli mõnusalt kohvitama ja kuduma. Tõeliselt mõnus koht.
Teisipäeval sattusin seal veel ühe intervjuu tunnistajaks. Kogemata. Aga tekkis huvi ja nüüd vast vean isegi end kinno seda "Maja järve ääres" vaatama. Oli vist Raadio 2 see, kes sealsamas kaffes veidi nimetet filmi "meie mehest" operaatori Alar Kiviloga vestles. Ei teadnud ma sest "meie mehest" Hollivuudis seni midagi. Hmm, kaasa teadis? Huvitav millise kivi all mina siis kogu aeg magan? Tema teab üldse palju sellest teisest ja kolmandast. Erinevalt minust ka "kroonika-teadmisi", et kes kellega magab ja käis - käib või krt teab mida teeb.

Igatahes hakkab homme kool peale ja tahaks kohe ka need pikapäevarühma ja muud asjad ära uurida ja märgid maha panna. Siis jääb meil 2 septembri alguse nädala sees vast veidi aega ka päevaseks kinoskäiguks kaasaga. Tal ju puhkus. Ja kui lapsed kõik aias või koolis, miks ka mitte. Pole mingit lapsevahi otsimist ega keskit. Me oleme kolme lapse vanematena viimase 2 aasta jooksul koos vast ühe käe sõrmede jagu kordi maks 5 tundi korraga väljas käinud. Võiks ju võtta veidi vabamalt?

Koolilaps! Mina lootsin tegelikult, et 1. septembriks passivad poisile veel lasteaia lõpetamiseks ostetud viikarid. Naiivitar! Passivad jah, aga .. need tol peol tekitatud plekid ei tulnudki välja, kõiksuguste proovimiste kiuste. Ka keemiline osutus jõuetuks. Täna ostsime siis uued. Valida tähtsa päeva eelõhtul ei olnud enam suurt miskit. Nii ostsin siis lausa mitu numbrit suuremad, vaja olnuks 128, aga ostetud püksid kannavad numbrit 140! Ei olegi hirmlaiad, ja mis on tõepoolest kummaline - need olid ühtede teiste pükstega, mida oli ka 128 suurust, aga mille lõige tundus veider, sama pikad! Saa siis neist suurusnumbritest aru. Igal tootjal isemoodi. Pelgalt tooteetiketist ei piisa. Nii ma käingi reeglina laste mõõdud ja mõõdulint kotis ringi. Igatahes tegin ma need nüüd pikkuselt parajaks. Ja loodetavasti ei kuku poiss nendega koolis nüüd samamoodi kui lasteaias roomama. Eriti teevad mind murelikuks kolmapäevased koolipäevad, mil koolivormiks peaks olema viikarid ja triiksärk ning korralik king. Koosolekul klassijuhataja ütles küll, et viisakas riie distsiplineerib ka lapsi ja nad ei rooma nendega koridoris. Aga oma poisi peale ma nii kindel ei ole. Ma olen juba ühtkomateist näinud. Aga ma ootan ikkagi vast ära, mis saama hakkab ja halan siis kui põhjust on. Samas meeldib mulle aga see väga, et neil on kolmapäeviti ühe kehalise kasvatuse tunni ajal peotantsu trenn ja nii esimesed kolm aastat. Iseenesest ju vahva.

2 Comments:

Blogger oravake said...

Minu lemmikkohaks on millegipärast kujunenud Viru keskuse Wayne's Coffee, mis üldiselt teenindab juba enne, kui keskus avatakse. Kunagi käisin sealt mööda ja kaesin, et uh, mihuke aedik keset koplit, aga üllatavalt mõnus tunne on seal hommikuti kohvi juua. Mul ka vaja aega parajaks teha, enne kui marsa peale saab. Aga muidugi on Apollo raamatukohvik ikka eriliselt hubane ja mõnus, ainult et nii hilja avatakse. :(

08:26  
Blogger Tiina said...

Wayne´s Coffee´s saab kah vahel aega parajaks tehtud, aga seal koplis pole kaua mõnus kudida. Mingi aeg hommikul on rahulik, suhteliselt. Ent millaski päevapoole hakkab asi kirjuks kiskuma.

Kellaaeg sunnib vahel sinna. Ja ega see paha ei ole. Pikaks istumiseks meeldib mulle aga Apollo veidi enam.

10:02  

Post a Comment

<< Home