Harjumatu elu

Ma kohe ei tule nende viimaste nädalatega toime. Ei ole enam harjunud vara tõusma. Tegelikult olen ma vara tõusnud küll, aga üks asi on ärgata vara ja teine see, kui sind mingisugune kell üles ajab. Prrr ... Äkki ikka harjub. Kuigi samas on mõnus kah. Päev on pikk, kaasa viib hommikul lapsed kelle aeda, kelle kooli ja korjab nad õhtul kokku kah. Päev on aga minu päralt, st. hakkab olema. Kui ma just ise linna ei kipu lastele järgi või krt teab veel kuhu.
Samas on aga päev ilma lasteta tühi küll. Vaikne. Kuigi ega sel vaikuselgi viga ei ole. Kui ma nüüd oma tegemiste ja plaanidega järjele saaks, oleks vast täitsa lust.

Aga seniks .... Kolasime täna kaasaga veidi linnapeal. Kasutasin juhust et olin ilma käruta Tartu maantee kandis ja külastasin järjest kõiki kangapoode. Seal kolamine on ka ilma käruta hetkel paras peamurdmine (kui sellest ei saa kontide murdmist kah, peaks vist õnnelik olema). Abakhanist sain veel ühe tüki seda eelmine nädal juba presenteeritud pruuni siniste roosidega riiet. Sedakorda lausa suurema. Igatahes ei saanud mina seda sinna poodi jätta. Näis siis, mis sest saab. Tahaks loota, et kiiresti saab. Et mehele headmeelt teha, juhtisin ta tähelepanu sellele, et Kangast ja nööbist lahkusime sedakorda ilma ostuta! Sellele peab tähelepanu juhtima, sest vastasel juhul ta seda sündmust ei fikseeri ja tänitab aina tekkivate tekstiililademete kallal. Nii võib veel tekkida tõene piltki, et päris igat kangatükki ja lõngajuppi ma koju ei vea. Ka rõõm ju. Temapoolne. Küll aga ei saanud ma ilma ostmata Kangadžunglis. Ostsin lihtsalt paar jupikest pisema mustriga puuvillast. Lapitamaks ikka vaja ju. Edasi jäi teele veel nii mõningi kanga- ja lõngapood, aga ma suutsin end ohjata. Tegelikult vist ei olnud seal miskit väga märkimisväärset. Ja nii see päev veeres lastele järele asutamise poole. Sinna mahtus veel ka lõuna kahekesi Kloostri Aidas, kus me ikka käinud oleme, kui me just parasjagu Controventosse minema ei asuta. Igatahes tore päev oli. Ja ilm kah. Nüüd jääb üle veel vaid pöidlad pihku suruda ja loota, et laupäeval on ka seline kena ilm. Tahaks poiste sünnipäevapeo õues pidada. Seal rohkem ruumi. Õnneks on küll nii, et mõlemal sünnipäevalapsel on ühed ja samad külalised. Poisid ju alles pisid, 2 ja 4, ei ole noil veel eraldi sõpruskondi. Seniks siis nii, st. üheskoos, kuna sünnipäevade vahe on 6 päeva kõigest.

Aga homme on meie koolilapsel esimene tantsutund. Kolmest kehalisest 1 asemel on peotants. Huvitav oleks teada, millisena ta peale seda pikka päeva neis viigipükstes oleks? Aga ma vist ei tee seda eksperimenti. Panen kasvõi garderoobi teised püksid ootele. Pikapäevarühmaga käivad nad ju õues kah. Kui juba teksad on oi-oi, mis siis veel viikaritest rääkida.

Jetzt sind wir soweit, dass mein Mann morgens die Kinder in die Schule, Krippe oder in den Kindergarten fährt und abends abholt. Und ich hab die Ruhe zu Hause. Bin nach den langen Jahren (fast 4 Jahre NUR mit Kindern, oft auch mit allen drei) ohne Kinder zu Hause am Tage. Zur Arbeit will ich noch nicht, wenn überhaupt. Für die Entscheidung habe ich noch etwas Zeit, fast ein Jahr. Ein komisches Gefühl, dieses Alleinsein. Habe mir aber auch schon vorgenommen, möglichst viel Handarbeit zu machen, Bücher zu lesen und ausserdem kann icht jetzt wieder in aller Ruhe zu Hause arbeiten!

Morgen hat der älteste Sohn in der Schule die erste Tanzstunde. So sehr begeistert ist er nicht. Er weiss ja eigentlich nicht was das sein soll. In seiner Schule, in der Grundstufe hat man aber in der Woche 3 mal Sportunterricht. Und davon hat man eine Stunde mit Tanzunterricht ersetzt. Gar nicht schlecht, finde ich. Nur ... ein Junge hält das Tanzen für Mädchensache. Mit 7 Jahren ist es ja verständlich. Ich hoffe sehr, dass es ihm jedoch auch gefallen wird. Tanzen ist ja auch einigermassen Sport ... Und Sport treibt er gerne.