Saturday, October 25, 2008

Vest kõige kallimale - lõppvaatus

Selline ta siis välja kukkus. Kaelust sai tehtud korda kolm ümber. Näpukate pärast. Õieti küll minu tähelepanematuse pärast. Ja käeaukude ääristamist ootas ta ka omajagu.
Nii ma seda päris aastapäevaks valmis ei saanud, selleks 20-ndaks tähtpäevaks. Aga nädalajagu hiljem küll.
Mulle meeldib ja saajale ka. See viimane ongi peamine. Ja oluline on seegi, et seda oodati ja küsiti juba enne viimast silma ja lõngaotsa. Ja läks kohe käiku ka.
Mustri eeskuju on ajakirja Moda numbrist 2/2008 (mudel 52). Esimese hooga jätsin ma selle palmikukeeru seal ühekordseks, tegelikult on seal kaks keerdu. Liiga lage jäi ja nii ma harutasin pea terve esitüki korra üles ja tegin uuesti. Kaelaauku kudusin ka ca 3 korda. Esialgu kahandasin V-teraviku liiga "järsuks". Harutasin. Teisel korral läks harutamiseks seepärast, et kahel pool V-d oli silmi ebaühtlaselt korjatud. Käeaukudega läks libedalt. Küljeõmblused võtsid samuti aega, tahtsin ilusaid õmblusi. Õnnestus. Ma pole ammu nii palju nokitsenud ja seda sellise mõnuga.
Eks siin mängis ka lõng oma osa. Rowani Felted Tweed koob end ju lausa ise. Kulus ca 250 grammi. Vardad: soonikus 2,5 ja muidu 3,0. Sai selline paras. Ei pitsita liialt õllelihast ega tekita ihu ligi tuulekoridori.

Ja nüüd tahavad poisid ka veste. Ning minagi.
Sokihaigus. Pitsitõbi ja nüüd veel vestinakkus.

Eine Veste für meinen Lieben. Ein kleines Geschenk zu unserem kleinen jahrestag, 20 Jahre Bekannschaft. 250 Gr Felted Tweed von Rowan - die Wolle strickt sich ja wie vonselbst. Rundstricknadeln 2,5 und 3,0. Muster aus zeitschrift Moda 2/2008 (finnisch).

Labels: ,

Sokisuvi


Sokisuvi
Originally uploaded by Lola69.
Värvispektri sokid - mai (roosa), juuni (kollane), juuli (sinine) ja august (tvidine beež).

Farbspektrum-Socken. Sommer, alle auf einmal.

Sunday, October 12, 2008

Upstairs allkäigutrepp


Valmis sain, aga nagu alati: minuga juhtub alati midagi. Nii ka seekord.
Mustri leidsin arvukate eeskujude najal ravelryst. Meeldis. Lõngaks võtsin Rowani kidsilk haze´i, sest too tundus nii imeline. Ja lihtsale mustrile õige lõng. Lõng sigines mulle koju värvi järgi, aga kududes hakkas lõng ise veelgi enam meeldima. Toda koon ma kindlasti veel. Ning pange tähele: seda ütleb see, kes pole pea kunagi mohääre sallinud. Vastikult karvased. Eks vahel tule ka sõnu süüa. Ning ma pean ka tunnistama, et ilusale on vahel raske vastu seista. Nii on noid karvaseid mul kodus juba teisigi. JA olen juba uue väga meeliköitva kid silk haze´i värvigi enda jaoks avastanud.
Sall on aus, aga ... ma ostsin alustuseks 3 tokki. Kuduma hakatases tundus, et jääb väheks ning nii ootasin kuniks lõnga poodi juurde tuleb ja ostsin kaks tokki lisaks. Kulus aga veidi vähem kui 4 tokki. JA nüüd on piltidel näha, kus see kahe partii vaheline värvivahetus on. Ega ma noile partiinumbritele seekord tähelepanu suurt ei pööranud. Tokid olid üht nägu, miski ei osutanud vahele. Isegi kududes ei olnud vahet. Ja niisama käeshoides ma ka ei leia vahet isegi üles, kui ei tea kummas otsas too on. Aga piltidel on armutu tõsiasi ilmne. Kahvatu vahe küll, aga on. Kuigi mind see ei häiri, sest niisama silmaga vaadates see välja ei paista.

Siit aga moraal: osta alati pigem rohkem kui vähem. Samas - päris esimene idee eeldaski esmast kogust. Võib-olla peaks ikka esimese idee juurde jääma, mis lõngaga seoses pähe turgatab. Siis jagub alati.

Strateegilised näitajad: materjali kulus veidi alla 4 toki; salli möödud 62x180 cm; kootud 3,75 roosipuust ringvarrastel - nagu lõng nõnda ka vardad. Värv on kõikse õigem sel rippuva salliga pildil, kuigi ka siin mitte päris see, mis ta tegelikkuses on. Ma vabandan, aga ma pole fotoaparaadiga sõber.

Mein Upstairs aus Rowan kid silk haze. Verbrauch: fast 4 Knäuel, Rundstricknadel 3,75. Maße 62x180 cm. Nur .. Da ich anfangs nur 3 Knäuel kaufte und später noch 2 dazu besorgte, ist ein Ende des Schals etwas andersfarbig. Das sieht man klar auf den Bildern, jedoch wenn ich den Schal in den Händen halte, da merkt man das gar nicht. Die Wolle - Rowan kid silk haze - mag ich sehr, obwohl ich sonst keine Mohairgarne mag. Und die Farbe! Habe schon eine neue Farbe von kid silk haze für einen zukünftigen Schal ausgewählt. Farbton des Schals ist am richtigsten auf dem vorletzten Bild, jedoch auch dort nicht ganz richtig. Kamera und ich, wir sind nicht befreundet.

Labels: , ,

Thursday, October 09, 2008

Ka lähiajalugu kordub

Siin mõned ajad tagasi, mitte väga kauges minevikus, ma kurtsin, et poiss kaotas vana piraadimütsi ja uue lihtsas soonikkoes kootud mütsi ära. No mis siis ikka. Mamma läks poodi, ostis taas tumesinise toki lõnga (seekord odavama), et teha poisile soovitud müts uuesti. Ta ise väitis, et see sooniktoru talle meeldis. Värvilt ja teolt oli see vägagi vaoshoitud ja lihtne. Lõng ostetud, kudusin tööpäevade autosõitudel uue mütsi valmis. Kulus ca 4 päeva. Palju sellise pisikese vidina jaoks, aga mis parata kui diivanil kudumise aeg on limiteeritud ja seda vähest kasutan ma pretensioonikamate asjade jaoks. No pani siis poiss eelmine neljapäev selle mütsi pähe kooli. Käis reedel, laupäeval ja tüki pühapäevalgi pidus. Esmaspäeval läks kooli ka, aga tuli sealt juba jälle ilma mütsita. Seega - kolmas müts lühikese aja jooksul. Ma juba mõtlesin, et äkki keegi ütles miskit mütsi kohta ja sellepärast ei taha kanda. Ega ta siis ei ütle sulle, et ta ei taha kanda. Ta lihtsalt poetab asja kuskile „ära“ ja teatab, et kadus ära. Nii juhtus see suvel spordilaagris ka telefoni kaelapaelaga. Sai ostetud kollane pael poisile Rootsi-reisil. Ise ta tahtis seda Vahtramäel, kohalikust suveniiripoekesest. Laagris teatas aga, et kadus ära metsajooksu ajal. Jooksu ajal see kinnitus küll lahti tulla ei saanud, siis oleks pidanud vähemalt üks jupp paelast telefoni külge jääma. Muu jutu sees poetas ta aga korra, et kollane värv pidi nõme olema. Tõenäoliselt ütles keegi suurem midagi värvi kohta ja ME võttis seda nõmedust kohe nii südamesse, et viskas paela ära. Nimelt sellise käitumismalli pärast ma valisingi mütsiks sellise meheliku värvi ja lihtsa tegumoe, et vältida olukordi ja väljanägemist, millest keegi võiks kinni hakata. Või siiski?

Hetkel ma aga enam ei tea, mida ja keda ja kuidas edasi. Iga nädal uut mütsi kududa on ka natuke nüri. Või siis peaks tõesti tegema teoks oma ähvarduse ja tegema neoonroosa mütsi (kodus ma juba sain kuulda, mida sellega kõike tehtaks J ). Äkki ta unustab selle tumesinise mütsi lihtsalt tähelepandamatu tooni tõttu vedelema? Ja otsi siis pärast nõela heinakuhjast. Värvilisem asi hakkaks silma ja ei ununeks niisama lihtsalt maha. Seda enam, et seda eelmise aasta punase-beeži kirjut alpakalõngast mütsi kannab ta hetkel üsnagi rõõmsalt.

Parim nali kogu selle halva mängu juures oleks see, kui mingi ajahetk nood kadunud mütsid osaliseltki välja ujuks. Kadunud ujumisriided tulid eelmine aasta pea kuu aega hiljem koolistaadionilt kilekotiga välja. Vaat see oleks küll naljade nali.

Päeva nael: täna kaotas ta koolis oma kampsuni ära! Pisikeste poiste lasteaias üks lasteaiaõpetaja naeris, et koolis tuleb varsti ME kaotatud asjade näitus. Tõenäosus, et selleks on piisavalt eksponaate, kasvab.


Mehr Text in Estnisch, da das Thema Handarbeit nur so am Rande berührt.

Es geht darum, dass mein Sohn (der Älteste) vor ein paar Wochen zwei Mützen hintereinander verlor. Eine war schon vom Vorjahr, die mit Piratenmuster. Die andere war einfache (dunkelblaue) Mütze aus Rowan 4ply soft, Rippenmuster. Gestrickt in 4 Tagen, wegen der Einfachheit während der Autofahren. Getragen hat er die nur 2 Tage – dann war die weg. Vor einer Woche bekam er wieder eine neue Mütze von mir. Wieder im Rippenmuster und dunkelblau, nur aus Hjaertegarn Ciao Trunte. Gestrickt in 4 Tagen, getragen hat er die auch 4 Tage und am Montag dieser Woche war auch die wieder weg. Für jede Woche eine neue Mütze? Finde ich gar nicht toll.

Es ist wie eine Regel schon – jedes Jahr ein neues Problem. Während des ersten Schuljahres machte er hintereinander 15 paar Hosen kaputt! Nach ein-paar Wochen gingen die Knien kaputt. In der zweiten Klasse vergaß er die Schwimmsachen immer in die Schule oder woanders hin. Die haben wir nicht immer zurückgekriegt. Und jetzt, in der dritten Klasse, die Mützen?

Was soll das?

Labels: , ,

Monday, October 06, 2008

Viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine

Nimelt nii määratles end mu Teinepool, kui ma järjekordse hobitööjupiga lõpuponnistust tegin. See oli nädalapäevad tagasi pühapäeva õhtul. Selleks hetkeks oli ta minu laupäevase lambalõhna nuhutamise ajal koristanud elamise ja tüki trepikoda ja keldrit, teinud süüa ja kantseldanud poisiklutid. Peale selle oli ta pühapäeval teinud süüa ja silganud pesudega pesunööri vahet. Mina täitsin masinat, tema tühjendas ning riputas ja korjas. Lisaks jagas õues maid, kui poisiussid omapäi maadejagamisega hakkama ei saanud. Ja siis, kui ta oli õhtul lõpetanud selle enam kui meetrise pesukuhila triikimise, siis ta teataski, et ta tunneb end kui viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine. Olgugi, et ta on naljamees ja too üteluski oli pigem selline pulliga pooleks määratlus, on see siiski järelemõtlemise koht. Kuna päris tegemata ka nagu hobitööd jätta ei taha, see pole mitte ainult raha, vaid ka side kõrges koolis õpituga (milleks haridus, kui seda ei kasuta?) ning pakub huvi, siis lohutan ma end ja meid sellega, et see on selline hootine asi. Kord on tööd ja siis tuleb jälle periood, kus teeks küll, kui oleks. Viimase kuu olen aga elanud sellist tähtajast tähtaega elu, mis paistab silma ka käsitöistes tegemistes ja blogis – ei mingit märki, et ma miskit teeks. Kuigi tegemised tekivad, ainult et teosammul.
See eelmine jutt on omamoodi sissejuhatuseks mu järjekordsele (hetkel poolikule) tööle. Vest Temale, kes ta toetab tingimusteta. Ka kui toetusega kaasnev tunne kuulub sinna meeleheitel koduperenaiste valda. Ma tahtsin keerutada vestile veidi palmikuid ja kasutada ära killukese oma Felted Tweedi varudest. Palmikute kohapealt oleks ma eelistanud mida lopsakamat, aga ma püüdsin jääda selle juurde, millele oli kord juba heakskiit antud. Nii võtsin kevadisest Modast (2/2008) ühe meeste vesti ette ja hakkasin tegema. Mul oleks see juba pea et valmis, sest see lõng koob end ju suisa ise, aga … Oles kudunud esimest tükki juba käeaukudeni välja, avastasin, et ma olin palmikute juures ühe keerutuskorraga koonerdanud. See on see autos kudumine! Ajakirja jaoks ju kohta pole. Tulemusel polnud iseenesest viga, aga jättis veidi lageda mulje. Nii ma siis tõmbasin pea soonikuni kõik üles ja kudusin nädalavahetuse väheste vabade hetkedega asja samasse punkti tagasi ja edasigi veel. Näis siis, kas kandma ka hakatakse kui see kord valmis saab. Sel vesti teemal sai räägitud juba kevadel ja soov oli. Samas on ta üsna kinni vanades harjumustes ja näiteks peale teksade mingeid muid pükse naljalt jalga ei tõmba. Jääb üle loota, et vest ei ole miskit nii uut ja imelikku, et seegi seisma jääb. Iseasi muidugi, kas too selga ka istub. Ma küll väga salaja ei koo, aga mõõtmisest ja proovilapist hoolimata tundub see olemasolev tükk jube tilluke.
Sellel kudumisel on ka killuke tagamõtet. Kuidas Ilukuduja ütlebki vesti kohta: hingesoe. Just sellena see mõeldud on üheks meie ühiseks tähtpäevaks. 20 aastat tagasi abiellusid minu klassiõde ja tema klassivend ja selles pulmas me oktoobri keskpaigas 1988 kokku saimegi. Nagu näha, ka kokku jäime. 20 aastat …

Ich stricke im Moment für meinen Mann eine Weste. Aus Rowan Felted Tweed, Muster aus der Zeitschrift Moda, 2/2008. Bin im Moment immernoch beim Vorderteil, habe den schon zweimal neu angefangen. Zuerst hatte ich zu viele Maschen angeschlagen und dann, nach dem zweiten Anfang, wenn ich mit dem Teil schon fast fertig war, entdeckte ich, dass ich bei den Zöpfen einen Fehler gemacht hatte. So habe ich alles wieder von Anfang an gestrickt. Fertig sein sollte die Weste Mitte Oktober. Ich stricke zwar nicht heimlich, aber es ist als Geschenk geplant. Vor 20 Jahren Mitte Oktober haben wir einander ja getroffen.

Labels: