Tuesday, September 25, 2007

Ideedest

Nagu mul ideid veel vähe oleks koju varutud. Nüüd pidin ma tolle raamatu ka veel ostma. Puudus: skeemivaba. Aga mõned asjad on väga ilusad. Minu arust. Las tema siis olla riiulil. Ja tolle lapiraamatu ostsin ka. Heegeldatud ääriseid tahaks ka. Nood lihtsad kootud sokid paistsid esmasel vaatlusel liiga lihtsad. Ja helmeskudumeisse pole ma veel süüvinud.
No oli vaja Vardamooril noid raamatuid promoda. Ma oleks saand kindlasti veel mõnda aega rahus ilma raamatupoeta hakkama. Vähemalt uue kuu alguseni.
Aga ostnud oleks ma neist ühtteist niiehknaa, seega polegi vahet.

Es gibt neue Handarbeitsbücher im Estnischen.
Einiges von denen muss man einfach haben.

Labels:

Kui kummaline, kutsusin sind mõttes ...

On jah kummaline, Just see, mis minuga täna juhtus.

Aasta oli siis 1994, õigemini 1993/94 aastavahetus. Meil käis külas minu kauaaegne kirjasõber. Lustlik noorsand Saksamaal. Me olime selleks ajaks kirjutanud paberkirju aastaid. Ja kirjutasime ka peale seda külaskäiku kuni ... ühel päeval hakkasid talle saadetud kirjad tagasi tulema. Vahetult enne oma kadumist kirjutas ta oma isa haigusest ja et peab vist itta naasma ja .. Läinud ta oligi minu elust. Ja täna oli korraga ühes minu paljudest postkastidest meil ühelt meitemaalaselt, et tema käest olevat keegi Saksamaalt pärinud, et ega ei olevat võimalik leida minu-nimelist inimest. Ja kaasas oli pilt. Lisaks umbkaudne kirjeldus meite elukohast ja et kunagi oli selle-nimelise mehega abielus, kes teab äkki on lahutatud. Elu on imelik. Ju see kõik on millekski vajalik. Igatahes on mul sellise taasleidmise üle heameel. Aga ma pole julenud-osanud veel oma mõtteid taasleitu aadressile kirja panna. Niipalju liiva on ju tost ajast merre voolanud ... Ma ikka veel ei usu, et see kõik ei ole uni.
Pildil on aasta 1993. Ikka meie. Ich hatte mal einen Brieffreund in Deutschland. Einen jungen Mann. Wir schrieben Jahre, er hat uns hier in Estland auch besucht. Und dann plötzlich war er weg. Es gab keinen Kontakt mehr, meine Briefe an ihn kamen zurück und ... Und heute hat er sich wieder gemeldet. Jedoch nicht persönlich, aber ich bekam von einer für mich unbekannten Person ein E-Mail, ob ich die gesuchte Person bin und eine Beschreibung mit dem Bild. Ja, das bin ich.
Das Jahr war 1993. 1993/1994 um Jahreswechsel war Andy hier, ein paar Jahre nach seinem Estland-Besuch brach der Kontakt ab. Und jetzt hat er mich (und ich ihn) wiedergefunden. Komisch. Ich habe immernoch das Gefühl, dass das alles ein Traum ist.

Labels:

Monday, September 24, 2007

Roosa

Lõngaks Fonty Ombelle, 50 g 145 m, koostis on kuskil varem ära mainitud, enam ei mäleta peast. vardad nr. 4,5. Mustrid on mõlemad Victorian Lace Today raamatust, küll ise kokku kombineeritud. ca 70 cm lai ja 185 cm pikk, kaalub 230 g.
Mohairgarn Fonty Ombelle, 50 g = 145 m, Rundstricknadel 4,5. Muster, sowohl der Hauptteil als auch die Randspitze aus dem Buch Victorian Lace Today. Maße: 70 cm breit, 185 cm lang.

Labels:

Mõista, mõista mis see on?

Valmis on. Päris suur tuli. Ja päris kobe.
Omaniku armust näeb äkki ka lähemalt. St. suuremalt ja sätitult. Pilti.
Legend aga ... No see ka selline omamoodi. Ons teil kunagi nii juhtunud, et juhatate inimese lõngani (loe: poodi ja ta leiab sealt meeldiva lõnga) ning siis tekib teil lihtsalt vastupandamatu soov see lõng ise "valmis" kududa. Nuiasingi omale töösse. Lihtsalt. Huvi pärast. Naabrinaine valis mustri. Lõnga tundus vähe olevat ja ise ma otsisin juurde. See see kevadises Abakhani soodusvalikust, 15 krooni tokk. NAli najlaks, aga puudu ja puudu tähendab nüüd seda, et jäi üle. Aga see on juba uus ooper.

Ich habe meiner Nachbarin einen Schal gestrickt (für einen Schal ist der zwar zu groß, aber wie man den nennen solte sonst ..).
Vorgeschichte: Nachbarin kaufte sich Wolle (ich habe sie im Frühjahr beraten, dass es in Abakhan billig schöne Wolle gibt und sie hat sich was gefunden). Und dann wollte ich die Wolle stricken. Sie kann selbst auch stricken, nur das Stricken nimmt in ihren Händen viel mehr Zeit in Anspruch. Sie häkelt ja lieber. Und diesmal wollte sie sich einen Schal. Ich habe gefragt, ob ich den stricken darf, sie war einverstanden und so hat sie das Muster ausgewählt und ich dann wieder die Randspitze und .. So sieht der jetzt aus auf meinem Bett. Rosa und groß. Es gibt noch keine Bilder. Hoffentlich an Abend.

Labels:

Friday, September 21, 2007

Palju õnne, Markkus M.!

Keskmikul oli täna sünnipäev. Palju palju õnne!
Hästi tormilise nädala tormiline lõpp. Pidu sai peetud Kidzone+is koos väikevenna ja naabripoisiga. Aga kõigele ilusale vaatamata oli päev hullumaja! Pesamuna nimelt hakkas eile kõrvavalu kurtma ja tänane kiire käik perearstile näitas, et kõrvapõletik. Lisaks on kole nohu ja kurk punane. Nädal sinist lehte kindlatud. Just nüüd kui ma tööle läksin hakkas kammajaa pihta. Kuigi tegelikult on asi vast selles, et varemalt ei olnud laste koju jätmine probleem. Nüüd aga tuleb asju ja päevi veidi teistmoodi vaadata. Korrektselt tööandja suhtes.
Ohkama võtab. sest töiseid tegemisi on hetkel käimas väga mitmel tasandil ja olulisi asju.

Aga sünnipäevalapse rõõm on ikkagi üle prahi. Vaatamata kõigile ebamugavustele ja ebameeldivustele.

Labels:

Saturday, September 15, 2007

Palju õnne, MG!

Üks pisike poisslaps sai täna kolmeseks. Mattias Gunnar, meie pesamuna. Nii vahva! Palju, palju, palju, palju õnne, mu pisike pojake!
Pesamunaga on see jama, et teda ei ole võimalik hommikul üles laulda. Ta ei ole eriline hommikumagaja. Panime küll papaga kella helisema ja suhteliselt varakult puhkepäeva kohta, ent siiski oskas poja enne silmad lahti teha kui meie oma ettevalmistustega valmis olime. Tegelikult lausa enne kui issi end voodist üles ajas.
Et oli sünnipäev, siis oli kooki ja kinki ja õhupalle. Nood viimased olid vist viga, sest nüüd käib meil "võrkpall" õhupallidega üle elamise ja see on tüütu. Pealegi pelgan ma, et mõni läheb pauguga katki.
Päeva tegime huvitavaks aga teatriga, seda enam et pidu tuleb nagunii nädala pärast koos vennaga. Tänaseks olid juba juunis ostetud "Bullerby laste" etenduse piletid. Mulle väga meeldis. Kohe väga. "Bullerby lapsed" oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid, mida ma lugesin söögi alla ja söögi peale. Seepärast ta nii kapsas meil ongi, vaja uus raamat osta. Etenduses meeldisid mulle väga laulud, lugu mängituna ja nalja sai omajagu. Kui vanem poiss sai kevadel omale kingkiks tolle rootslaste tehtud "Bullerby laste" filmi ja me toda vaatasime, siis ma mõtlesin küll, et vaevalt et see lugu minu lastele meeldib. Tänapäeval on ju action peamine ja selles loos toda ei ole. Ent võta näpust. Poiss ise täna küsis, et kas me jõulude aegu etenduvat "Jõulud Bullerbys" ka vaatama läheme. Tema tahaks. Ja nõutas omale ka tänase etenduse lauludega plaadi teatris. Igaõhtune lugemine on ka hetkel "Bullerby lapsed", huvi jagub.

Unser Sohn, der Jüngste hat heute Geburtstag - 3 Jahre alt! Viel Glück! Und ausserdem haben wir uns heute im Puppen- und Jugendtheater "Kinder von Bullerby" (A. Lindgren angeschaut): War sehr schön, interessant, im wahrsten Sinne des Wortes schön und lustig.

Labels:

Tuesday, September 11, 2007

Jõulud tulnud ju!

Ja ta tuligi! Värvipakk! Punane! Ikkagi punane periood. Ent kust ma küll ankeeti tehes teadsin, et järgmiseks just mu punane ajastu sättub.

Pakk on aus. Häeste aus. Mõnus. Lahe. Ja mida kõike veel. Nunnu kruus ja purgike moosi. Lõnga ja silmusemarkereid. Pärlinakkusega nakatamise on värvipakivahetajad vist oma südameasjaks võtnud. Dumle pulgakad panid poised suure kisa saatel nahka. Ikkagi lemmikkommid. Vanemale. Orbiti omastas Keskmik. Ja kassi ootab gurmaani õhtusöök.

Tassimure oligi hetkel päevakorral. Suurem osa nõudest on remondi eest keldrisse pagendatud ja sama käib ka minu lemmikumate kruuside kohta. Olemasolevaist meeldivat ei luba pojad. Küll on üks ühe tass, teine teise oma ja mina pean omad kohvid-teed jooma kruusist, mis mulle kohe mitte kätte ei istu.

Pärlitest (ime küll!) hakkas meite 8-ne omale käepaela nõudma?!? Poisslaps? Aru ma ei taipa? Mingi uus mood või? Ja silmusemarkerid sisaldavad mu lemmikuid millefiori helmeid. Nondest olen ma omale ammu midagi igatsenud. Rohelistest ja punastest. Ja nüüd mul ongi. Silmailuks.

Tõepoolest kuninglik pakk. Tegijast pole mul aimugi. Tartu ja eilane postitamise kuupäev. Kes pani Tartust eile paki teele? Tunnistage üles.

Paki kättesaamine on aga omamoodi lugu. Nimelt heast teenindusest. Pakk tuli kulleriga kodusel aadressil. Aga teadupärast olen ma nüüd juba tööinimene. Olin just varahommikuse hambaarstil käigu järel arvet maksmas registratuuris kui heliseb telefon. Tundmatu number. Et “teile on pakk”. Mis pakk, selle mõistatasin ma oma pisikese blondi peaga kohe ära. Aga kuidas tolleni saada? Ütlesin, et kahjuks ma pole kodus, vaid linnas tööl. Tallinna kesklinnas. Onu tegi teiselpool küll veidi tüdinud häält, et pole tema piirkond, aga küsis kus täpsemalt ja ütles, et ta vaatab mida teha annab. Et äkki annab pakki mõne teise kulleri kätte sokutada, kelle piirkonda jääks ka minu töö asukoht. Mis ma seal ikka ise mõtlesin. Hea, kui saab. Halb kui ei saa. Aga sinnapaika see jäi. Tööpäev ja pidev haigetanud lapse helistamine pani kõike unustama. Ent … Ma plaanisin täna töölt varem lahkumist, et meite pere tõbine ema juurest ära tuua. Ma oleks peaaegu juba “lahkunud olnud”, ent miski hoidis kinni kuni järjekordse kulleri saabumiseni. Ja nii ta tuligi. Mina ütleks, et väga operatiivne teenindus. Samas on juba raske käia ringi pakk kotis ning selle jõuluse sisu imetlemiseks aega ja hetke omamata.

Aga ootamine oli seda väärt.

Parim nali, olgugi et must huumor, oli muidugi ühe töise toanaabri tehtud. Et sellisel aastapäeval pakk. Et nagu .. äkki on pakk kui kirjapomm. Ei olnud. Küll aga oli mõnusalt soe ja armas üllatus peale väga sinist esmaspäeva. No nii sinist päeva kui eile pole mul vist lausa aastaid olnud.

Habe heute meinen Farbpaket erhalten. Rot. Schön, nicht wahr? Und was es alles enthalten hat!

Labels:

Sunday, September 09, 2007

Roosa sall

Ma olen mitut puhku maininud naabrinaise salli. Nüüd on jäänud pool pitsi teha. Nii et lõpusirge. Lõngaks Abakhani kevadise sooduka ajast pärinev fonty "Ombelle", 50 g ca 145 m, 70 % Kid Mohair, 30 % villa. Aga eks täpsemalt siis kui asi on päris valmis.
Hetkel lihtsalt niisama, et paistaks välja, et mul käed ikka küljes on ja augustikuine külm näppe ää ei näpistanud.
Schal für die Nachbarin. Noch die Hälfte der Randspitze ist geblieben ...

Labels:

Sügise võlu ja vaev

No nii, tõbede aeg hakkab kätte jõudma. Tegelikult on jõudnudki. Möödunud reedel oli vanem poiss haigetanud. tahtis magama minnes sokke, villaseid, jalga panna ja ainumad olid pesus. Mul on küll tunne, et päris ainumad nood siiski ei ole, teised on kuskile koos talvisemate rõivastega ära pakitud, aga lihtsam oli ikkagi ühed uued kududa kui otsima hakata. Ja nii nad sündisid. Sokid nr. 13. Novita 7 venda. Oleks ka tumesinisest välja tulnud, aga nii on rõõmsam. Mõtlesingi, et teeks kogu meesperele ühesugused, ainult selle vahega, et türkiissinise asemel on igaühel mõni muu värv.

See tõbede aeg pole mind senimaani morjendanud, nüüd aga hakkab mure peale. Keskmik palavikutab teist päeva järjest. Ei midagi eriti hullu, ent lasteaeda ei vii, ei saa. Mida teha? Me ei saa homme kumbki haige lapsega koju ka jääda. Ja mitte ainult homme. Keeruline värk. Eks vaatame kuis see laabub. Homme lubas vanaema appi tulla. Temagi peab tööle minema, aga vanaemaga hommikul veidi tööl ja seejärel pool päeva vanaema juures on parem variant. Ent ohkama võtab siiski. Jamade jama.

Aga ilus on see, et minu esmakordselt kasvavatud gladioolid on (tegelikult nüüdseks juba olid) häeste kenad. Ma pole neist varemalt suurt pidanud, aga mul on gladioolifännist naabrinaine. JA nii ma ostsin ise kah kevadel gladioolisibulaid. Oranže ja valgeid. Oranžid ei ole värvilt suuremad asjad, aga valged võlusid mu südame.Schnelle Socken für unseren Ältesten. Novita "7 venda", wie immer.
Zum ersten Mal in diesem Sommer hatte ich hier, hinter dem Haus Gladiolen. Früher habe ich die nicht gemocht, jedoch .. Sind ja sehr schön. Im nächsten Jahr dann wieder etwas mehr Farbe.

Labels: ,

Friday, September 07, 2007

Värvipakist

Seekord sai värvipakk siis selline. Minu pakisaaja oli minu jaoks tume maa - ma ei teadnud temast suurt miskit. Nii et kui miski pole päris see, mida näha ihanuks, siis palun pakisaajalt kergemat karistust. Peale selle ei saanud ma alguses peale registreerimist ja ankeedi saamist end kuidagi õigele lainele ja nii ei otsinud ega leidnud kohe midagi pakkipanemiseks. Teised juba saatsid pakke ning tundsid saadetistest rõõmu, aga minul polnud veel miskit olemas. Siis sain lõngaga märgi maha ja kus kuhi hakkas kasvama. Aga ... Sokilainele ei saanud ma ikka pihta. Nii ei suutnudki ma midagi huvitavamat kui need augulised read välja mõelda. Kui üdini aus olla, siis plaan oli ka pisikesed poisisokid teha, aga ma harutasin katsetused kõik üles, sest nii veider kui see ka ei ole, ma ei suutnud välja mõelda kui suur too sokipaar olema peaks.
Omad poisid on juba oluliselt suuremad ja kõik katsetused tundusid allaaastasele lausa mammutlikud. Ja nii nad tapsidki minu idee, need katsetused. Ja sellest on mul kahju. Jääb üle loota, et suured sokid suurusega väga puusse ei pane.
Plaan oli seekord ka kõik vidinad eelnevalt oranži siidpaberisse pakkida, aga ma ei raatsinud seda paberit lõhkuma hakata. Loodan, et pakisaajal on sellega miskit huvitavamat peale hakata.

Tegelikult on väga vahva värvilisi asju otsida. Mõni spetsiifiline asi võib vahel ju peavalu teha (seekord lasteraamat), aga muidu on lahe. Ja mis seal salata, teiste saadetud pakkidest on mul järgmiseks korraks uusi ideidki. Kui selline asi kunagi teoks peaks saama. Kui nüüd ainult teaks, et need "Merepärlid" süüa ka kõlbavad.
Ja seda pean ma ka märkima, et Eesti Post töötas sel korral pakki kohale toimetades küll väga operatiivselt. Ühel päeval sai veidi enne keskpäeva asi posti pandud ja järgmisel õhtul juba lugesin, et pakk käes! Pole ju paha. Farbaustauschpaket, das ich gemacht habe. Für Kata.
Jetzt kann ich nur warten bis mein Paket auch ankommt.

Labels:

Thursday, September 06, 2007

Alibi

Kui juba digiTV, siis ka videolaenutus. Ja egas ma seda kasutamata saa jätta. Vaatasime eile ja täna (no 24 tundi on pikk aeg ju) filmi Alibi. Oi, see meeldib mulle. On selline pisut omamoodi. Omad veidradki käigud. Ja rütm. Kindlasti vaatan kunagi veel. Mulle meeldib üldse meeldivaid filme vaadata kordi. Pea et järjest. Vanasti käisin 14 korda kinos oma suurt armastust ja "Musta Tulpi" vaatamas. 7 korda sattusin lühikese aja jooksul "Lurjuse surmaga" silmitsi. "Zorrost" ärme üldse räägigi. Too rebis südame seest ja filmi lõpp oli toonasele plikakesele nii painavalt põnev, et ma muljusin oma õblukese sõbranna käe kinos siniseks. Hirm oli, et mu lemmik ja tema kangelane hukkuvad seal kõrgustes kembeldes. Ja esimene toekam kättesattuja sai seeläbi vatti. "Kolm tuleb kõrvaldada" nii ei paelunud, sest seal tabas minu kangelast hukk. Ja "Varjutust" vahtisin lausa itaalia keeli, ilusa mehe pärast. "Rocco ja tema vennad" tegi ka haiget. Oh, neid filme oli veelgi.
Olid ajad ...

Nüüd vaatan ma DVD-lt "Põgenevat pruuti" vähemalt korra nädalas, samuti "Sulle on sõnum" , "Veetluse seadused" või kraabin videovaramust mõnesid vanu asju. Kasvõi "Bridget Jonesi päevikut". Neid filme, mida on tore ja turvaline vaadata ning mis ei nõua enam pilgu pühendumist (loe: ei sega ka keerulisemat kudumist) on veelgi. Nii et väga peent filmimaitset ei oma ja väga vaheldust ei otsi.
Muideks ... "Põgeneva pruudi" kinkis kaasa mulle pulmaaastapäevaks. 16 aastat ja nüüd korraga põgeneda?!? Ma pärisin, kas ta/ma selle asjaga veidi hiljaks pole jäänud? Naeris ainult. Naljatilk.

Aga kui nüüd Alain Deloni manu tagasi tulla, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ütlema et meil oli koolis minust paar aastat vanem poissinimene, kes oli justkui Deloni noorpõlvepiltidelt maha astunud. Ja muidugi avastasin ma selle oma suure armumise laineharjal. Oi seda valu ja varjamist. Kõige hullem oli asi siis, kui ma komsomoliks astusin (ei lastud seda komsomoliklassi ideed kellelgi ära rikkuda. Olid ajad.). Tema oli ju kooli komsomolisekretär ning rajooni komsomolikomitees istus ta tolle laua taga, kus mina pidin omast astumise "soovist" aru andma. Just minu kõrval. Oi see tool oli hullem kui hõõguvate süte kuhil. Mina vaheldumisi näost punane ja siis jälle kriitvalge. Pinginaaber, kel oli enam kui raasuke kunstniku kätt, joonistas minust pilte põleva südamega väljasirutatud käes ja niisama unelevaid näitsikuid. Mis te arvate, mis nendega tehti? Ja, enamus rändas õnneks sahtlisse. Aga ... Mõni sai ka posti pandud. Oh neid neidiseid-ullikesi. Ja klassivendadel oli päeviku vahelt õrritamiseks alati mõni pilt võtta. Õnneks küll ainult Deloni oma. Oleks nad teadnud ...
Siis tegi kõik see hirmsamal kombel haiget. Nüüd ... Nüüd on väga naljakas mõelda. Ja veel naljakam on see, et mul on plokk Alain Deloni ja suure hulga piltidega täitsa alles. Ehh, tõeline raamatukoguhoidja.

Über meine Lieblingsfilme.

Labels:

Monday, September 03, 2007

Punane

Värvid on ka omamoodi hooajakaup. Ka lemmikvärvid. On mitu lemmikut ning nood vahetuvad. Mulle meeldis ja meeldib väga roheline ja eelmises värvipakivahetuses ma just tolle kirja paningi. Ei, too ole mu lemmikute hulgast kuskile kadunud, aga ... Punased kingad, punane seelik, punane värv värvipakki. Ma näen ja otsin punaseid asju. Tahan punaseid sukki. Tahaks punast mütsi-salli-kindaid. Tahaks punast jakki-jopet. Punaseid pükse olen ma ammu igatsenud, aga minu suurusnumbrile noid müügil ei ole ja pole ka kes õmbleks. Punane, punane ... Nii juhtub see, et ka meie remonditav köök tuleb äkki punane?
Pagan võtaks, mis minuga lahti on. Ja ma ise ei pannud algul seda värvieelistuse muutust tähelegi. Mees märkis kord mu punaste ostude peale, et kas nüüd sai roheline periood läbi? Ma kaldun arvama, et see on tööleminekuga seotud. Et punane nagu silmatorkavam. Pidavat muutma enesekindlamaks (kust ma seda küll lugesin?).
Ootame-vaatame.

PS! Kui nüüd hoolikalt mõelda, siis ka viimases Vogue Knittingus pälvisid minu tähelepanu just need punased kudumid. Ei ole just otsast lõpuni mulle ja minu maitse, ent siiski.

Ich habe mehrere Lieblingsfarben. Grün, rot, blau ... Nur die wechseln. Es scheint, dass die grüne Periode jetzt zu Ende und die rote Ära begonnen ist. Ich suche und sehe überall rot. Rote Schuhe, roter Rock, überhaupt rote Kleider. Wenn ich im Sommer beim Farbaustausch grün als Lieblingsfarbe nannte, dann jetzt steht an der Stelle im Fragebogen rot, dunkelrot.
Nein, ich mag auch grün gerne, nur ...
Vielleicht ist das mit der Arbeit verbunden ... Ich habe irgendwo gelesen, dass rot selbstsicherer macht?!?

Labels:

Sokid nr. 12

Jahe aeg saabub. Ja valmivad ka sokid. Paar nr. 12. Novita 7 venda. Muster - tavalised auguread. Ei midagi erilist.
Sokiplaan kõrbeb aga selgi aastal. Täitmisest võin ma vaid und näha. Peaks järgmisel aastal 12 pitssalli-rätikut plaani võtma. Siis äkki saaks ka mu "plaanimajandus" jalad alla.

Ja homme peaks värvipakk teele minema. Enne kui omalt poolt on pakk läkitatud ei julge nagu oma ootama ka hakata. Aga nagu tavaks .. pilte veel ei tule. Ootame veidi, kuni adressaat paki kätte saab. Eelarve on mul nagunii lõhki. Mis parata kui neid pakki sobivaid asju ühel hetkel niipalju näppu jäi. Alguses ei saanud ma vedama, siis ei saanud enam pidama.

Ja tänasesse koolipäeva mahtus ka üks kauaoodatud asi. Teate ju küll - Saksa-eesti sõnaraamat. Oi kui kaua ma toda oodanud olen. Mul on sest vanast lahtiste lehtedega kogumist tõsine siiber. Vahva on seegi, et koostajate hulgas on ka mu oma klassi- ja kursaõde. Ja ülikooliaegne grammatikaõppejõud. Äratundmisrõõm.

Socken nr. 12. Novita 7venda. Ganz einfach. Von der Erfüllung des Sockenplans kann ich mit dem heutigen Stand nur träumen.
Und morgen geht Farbaustauschpaket auf den Weg.

Und endlich habe ich auch die neue Deutsch-Estnisches Wörterbuch! Meine alte Loseblattsammlung (das alte Buch ist ja völlig kaputt schon und veraltet auch) ging mir schon auf die Nerven. War unangenehm und lästig zu benutzen.

Labels: , ,

Sunday, September 02, 2007

September

Ja käes ta ongi! Seekord ei tähistanud 1. september meie peres kooliaasta algust. Meite poisi kool alustab õppeaastat homme. Sellegipoolest oli eile tähtis päev. Sõbranna läks mehele! Nii vahva. Ammu pole lähikonnas paari mindud. Nüüd siis taas. Palju õnne veelkord, Krista ja Indrek! Et see kord alustatu kestaks ja kestaks ja ....
Ja nagu ikka. Vaja välja minna ning riidekapist polnud miskit võtta. Kõigepealt alustasin neljapäeval rohelist seelikut. Reedel pidin ostma tollele voodririide. Reedel peale arstil käiku sattusin poes silmitsi punaste kingadega. Ma ostan kingi harva, siis kui ühed lagunevad ja vajavad välja vahetamist, seega ma väga sageli just kingapoodi ei satu. Seekord läksin niisama kaema, poisile viksimat kinga. Ning ei olnud plaani miskit välja vahetada, aga kingad jäid silma ja võitsid südame. Ning tühjendasid pangaarvet. See tähendas aga, et vaja oli veel üht seelikut. Punast. Saigi kangale käärid sisse löödud. Aga oh õnnetust! Minuga ju juhtub alati midagi. Nii ka seekord. Lõikudes seelikut välja kõige siinse sebimise teel olin esimese ja tagumise poole lõiganud välja "erikarva" velvetist. Erikarva ses mõttes, et ühe ühtpidi ja teise teistpidi. Niisama laual kõrvu ei saa vahest aru, aga seljas hakkavad pooled mängima: üks on teatud nurgaga heledam ja teine tumedam, samas nurga ja valguse muutudes olukord muutub. Aga pole hullu! Las siis olla ni, et "nii peabki olema". Mind ennast ei sega. Ja ega kõik ei saa veast arugi. Lihtne ta sai, seelik siis. Aga passib küll.
Pilt muidugi ei passi. Katsu sa leida remondises elamises normaalset nurgakest. Ja kiirel hommikul settimaks aega.
Küll aga tegi kaasa märkuse, et roheline periood hakkab vist otsa saama. palju sigineb punast ...
Ning homme jälle tööle.

September. Morgen beginnt wieder die Schule. Für den gestrigen Tag habe ich mir schnell einen Rock genäht. Die Freundin hat ja geheiratet. Und wie immer - man hatte ja nichts anzuziehen.

Labels: ,