Alibi

Kui juba digiTV, siis ka videolaenutus. Ja egas ma seda kasutamata saa jätta. Vaatasime eile ja täna (no 24 tundi on pikk aeg ju) filmi Alibi. Oi, see meeldib mulle. On selline pisut omamoodi. Omad veidradki käigud. Ja rütm. Kindlasti vaatan kunagi veel. Mulle meeldib üldse meeldivaid filme vaadata kordi. Pea et järjest. Vanasti käisin 14 korda kinos oma suurt armastust ja "Musta Tulpi" vaatamas. 7 korda sattusin lühikese aja jooksul "Lurjuse surmaga" silmitsi. "Zorrost" ärme üldse räägigi. Too rebis südame seest ja filmi lõpp oli toonasele plikakesele nii painavalt põnev, et ma muljusin oma õblukese sõbranna käe kinos siniseks. Hirm oli, et mu lemmik ja tema kangelane hukkuvad seal kõrgustes kembeldes. Ja esimene toekam kättesattuja sai seeläbi vatti. "Kolm tuleb kõrvaldada" nii ei paelunud, sest seal tabas minu kangelast hukk. Ja "Varjutust" vahtisin lausa itaalia keeli, ilusa mehe pärast. "Rocco ja tema vennad" tegi ka haiget. Oh, neid filme oli veelgi.
Olid ajad ...

Nüüd vaatan ma DVD-lt "Põgenevat pruuti" vähemalt korra nädalas, samuti "Sulle on sõnum" , "Veetluse seadused" või kraabin videovaramust mõnesid vanu asju. Kasvõi "Bridget Jonesi päevikut". Neid filme, mida on tore ja turvaline vaadata ning mis ei nõua enam pilgu pühendumist (loe: ei sega ka keerulisemat kudumist) on veelgi. Nii et väga peent filmimaitset ei oma ja väga vaheldust ei otsi.
Muideks ... "Põgeneva pruudi" kinkis kaasa mulle pulmaaastapäevaks. 16 aastat ja nüüd korraga põgeneda?!? Ma pärisin, kas ta/ma selle asjaga veidi hiljaks pole jäänud? Naeris ainult. Naljatilk.

Aga kui nüüd Alain Deloni manu tagasi tulla, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ütlema et meil oli koolis minust paar aastat vanem poissinimene, kes oli justkui Deloni noorpõlvepiltidelt maha astunud. Ja muidugi avastasin ma selle oma suure armumise laineharjal. Oi seda valu ja varjamist. Kõige hullem oli asi siis, kui ma komsomoliks astusin (ei lastud seda komsomoliklassi ideed kellelgi ära rikkuda. Olid ajad.). Tema oli ju kooli komsomolisekretär ning rajooni komsomolikomitees istus ta tolle laua taga, kus mina pidin omast astumise "soovist" aru andma. Just minu kõrval. Oi see tool oli hullem kui hõõguvate süte kuhil. Mina vaheldumisi näost punane ja siis jälle kriitvalge. Pinginaaber, kel oli enam kui raasuke kunstniku kätt, joonistas minust pilte põleva südamega väljasirutatud käes ja niisama unelevaid näitsikuid. Mis te arvate, mis nendega tehti? Ja, enamus rändas õnneks sahtlisse. Aga ... Mõni sai ka posti pandud. Oh neid neidiseid-ullikesi. Ja klassivendadel oli päeviku vahelt õrritamiseks alati mõni pilt võtta. Õnneks küll ainult Deloni oma. Oleks nad teadnud ...
Siis tegi kõik see hirmsamal kombel haiget. Nüüd ... Nüüd on väga naljakas mõelda. Ja veel naljakam on see, et mul on plokk Alain Deloni ja suure hulga piltidega täitsa alles. Ehh, tõeline raamatukoguhoidja.

Über meine Lieblingsfilme.