Kui laip on laip

No nii, teist töönädalat alustan ma siis haiguslehega, tegelt küll veedan tolle haiguslehel. Mis parata kui igipõline tõbi otsustas nädalavahetusel painavaks muutuda. Eile õhtuks tekkis küll juba tunne, et saime enesetunde enamvähem jonsku ja hommikul polnud ka häda kedagist, vaid veidi õõnes tunne. Aga veidi peale tööarvuti käima lükkamist ründas taas valuhoog ja magu kiskus krampi ning mina ei näinud mõistlikumat lahendust kui kähku perearstile. Varemalt on sedalaadi lood ka kiirabiga päädinud. Ent kuna täna on vastuvõtu päev, siis ei tahaks sellist komejanti kah korraldada juba hommiku alguseks. Asendamatuid inimesi ju nagunii ei ole. Ja kuigi mul on piinlik, et ma juba nii oma tööinimese ajaloo uues alguses kolleegidele lisatööd tekitan, ei usu ma et surm tööpostil (või siis kiirabi kokkukukkuvat ametnikku turgutamas) oleks palju parem lahendus.

Õõnes on olla. Ei ole üldse mõnus tõbi ses mõttes, et peesitan muretult kodus. Ebamugav on olla ja süda on pidevalt paha. (Ei, rase ei ole. Ausalt.) Aga vast arstirohud avitavad. Reedel uuesti arstile.

Millal ma viimati tõsiselt haige olin? Ei mäletagi.

Krank zu Hause. Gar nicht lustig. Und dass schon nach der ersten Arbeitswoche. Einerseits ist es peinlich vor den Kollegen, den die müssen ja jetzt auch meine Arbeit erledigen. Bis Freitag. Andererseits .. Ich bin auch keine Heldin ...