Sunday, April 30, 2006

Takkajärgi tordist

Selline ta sai. Välja nägi kui käkerdis, maitse oli imehea. Teinekord olen targem ja varun enam martsipani. Nüüd tekkiski jama sellest, et vähe oli. See tähendas suurema katte saamiseks õhemaks rullimist, mis jälle omakorda janti missugust. Aga egas muidu ei õpi kui ei katseta. Igatahes tordipuru sõna otseses mõttes lakuti taldrikult ära. Ju ta siis ikka süüa kõlbas. Ja lapsed juba naljalt torti ei söö. Tavaliselt.

Aga vaikust on olnud omajagu. Mul selliseid veidraid mõtteid siin hulgim on, ei ole lasknud rahus elada. Ja siis tuli tööd ja ... Ammuks see telefon siis ilma loodi. Igatahes oli jällegi mulle postkasti saadetud reede õhtuks kena tükk tööd kirjaga "pikkadeks pühadeks nokitsemist". Võinuks näiteks küsida, äkki mind polegi linnas või arvuti taga? Eeldus: üks loll ikka pühade ajal töötab. eriti kui ta seada fakti ette, et töö on, aga ära öelda enam pole võimalik. Mitte et mul töö vastu oleks miskit, aga seda võiks anda veidi teisiti. Seda enam, et too töö andja on see, kes arvetega venitab ikka südamest.

No ja nagu ikka tehakse täna õhtul tuld. Kui vaid nii tuuline ei oleks. Aga teeme proovi ikkagi.
Üldse üks pidune päev. Kell 2 on naabripoisi sünnipäev, seejärel tulevad mehele külalised, endised kolleegid. Tegelikult on see küll neist ühe sünnipäev. Aga pidu on pidu. Ja siis ... Nõidade öö ... Ei mingit maskeraadi, aga see aprillikuu viimase pääva tuli meenutab mulle alati üht mu lapsepõlve lemmiktükki - Väikest nõida.
... Nõiaelu ... nõiaelu
... see jah on kõigeparem ...

So sah Martin´s Marzipantorte endlich aus. Nicht schön, aber hat gut geschmeckt. Hoffentlich werden die Spiele mit Marzipan das nächste Mal besser gelingen. Man braucht etwas mehr Marzipan einfach. Dann braucht man die Deckungsschicht nicht so dünn zu rollen, dass es kaputt geht und nicht weiter zu verarbeiten ist.
Sonst ... nichts neues. Habe eine komische Woche mit komischen Gedanken gehabt. Und dazu noch viel Arbeit. Habe auch jetzt über die Feiertage viel zu tun, Schriftliches. Und ausserdem werden wir heute unter Freunden feiern. Zuerst der Geburtstag von Kristo, Sohn der Nachbarn. Dann kommen Gäste, die ehemaligen Kollegen von meinem Mann. Naja, ist ja die Nacht der Hexen auch. Wenn es nur etwas weniger windig wäre ... Wir versuchen trotzdem hinter dem haus Feuer zu machen. Wie jedes Jahr.

Saturday, April 22, 2006

Eelõhtu

Kook on ahjus. Kohupiima-virsiku kook. Kohupiimaraamatust, mida nagu välja tuleb ma omale topelt tellinud olen. Ahh, annan ühe ära ühele abivalmis inimesele.
Tordipõhi on ka valmis.
Ja ka teadmine, et kui ikka miski mure on, siis tuleb seda jagada. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mõtlesin et teen homme tordile martsipankatte peale. Martsipanimass on müügil aga selline plass. Toiduvärvi vaja, sest peedi- või mustsõstramahla punast-roosat poiss ei taha. Ja minul ei õnnestunud sel nädalal toiduvärve kohata. Küll aga naabrinaisel. Nii et .. homme hakkan katsetama. Ja kui kate välja ei tule, siis kõik muu on ikka söödav.
Aga sest pidu eelsest sahmerdamisest olen ma hetkel väsinud.

Der Kuchen ist im Ofen. Mit Quark und Pfirsischen. Aus dem Quark- und Käsebuch, das vor kurzem im Estnischen erschien. Und bestellt habe ich das mir doppelt. Werde ein Exemplar einer äußerst hilfsbereiter Person, meiner Nachbarin geben.
Tortenboden ist auch für morgen fertig. Werde versuchen die Torte mit Marzipan zu beschichten. Um Marzipanmasse zu färben hat Nachbarin mir auch Lebensmittelfarben gebracht. Ich selbst konnte die nicht finden. Morgen werde ich versuchen daraus was zu tun. Und wenns nicht gelingt, alles andere ist ja doch essbar.
Aber für heute bin sehr müde ...

Friday, April 21, 2006

Piduse päeva eel

Ja pühapäeval saabki 7 aastat päevast, mil meie kauaoodatud pojaraas ilmavalgust nägi. Aeg liigub ikka hämmastava kiirusega. On olnud suuremaid ja väiksemaid märgatavaid vaheposte, aga siiski on temast väga kiiresti nö koolilaps saamas. Keegi selle esimese väga-väga kaua oodatud ja lausa lootusestusest ilmunud lapsukese sündides ütleski, et alles lastega saad aru kui kiiresti aeg möödub. Ja tõsi ta on.
Nagu viimastel aastatel kombeks, kodus sünnipäevi ei peeta. Sedakorda saab nagu naabripoiski möödunud sügisel siis peo bowlingus. Ega linnas ongi tal lootust ka mõnd lasteaiakaaslast kutsuda, siia pärapõrgusse vaevalt et keegi oma võsukest tarida viitsib. Oleks et oleks soojem aeg, siis veel võiks ise organiseerida, aga kuniks õues pidutseda ei saa, pole sel erilist mõtet. Toas on nagunii epad-jalad koos ja kuhi koristamist. Ja suuremad trambivad sel kitsal pinnal pisemad jalge alla. Ja pealegi .. lapsele meeldib. Las ta siis saab selle palliveeretamise. Kuigi ma vahel mõtlen, kuhu see peopaikade otsimine välja jõuab. Alguses mängutoad, siis kuulsaalid, siis .. kas kõrtsid (??) ja ühel päeval hangid lastele pidumaks kruiisilaeva või eralennuki? Aga noh, sinna on veel aega.
Sel aastal läheb täide ka poisi üks kauaaegne soov - PlayStation. Minu arvates on suhtkoht mõttetu asi, aga laps tahab. Pealegi on meie kodus arvuti minu töövahend, oma omadustelt ja "tehnilistelt" võimetelt ka nõnna nadi ning nii normaalseks mängimiseks kõlbamatu. Ja nii mu ema siis tegigi lapse rõõmuks ostu. Tema on meil üldse see, kes vahel vanemate (oma laste) vastuseisust hoolimata lastelaste soove täidab. Küll mobiiltelefone, küll muud. Teine variant, mida tema omas peas heietas, oligi mobiil. Et "poiss läheb ju sügisel kooli, tal läheb vaja." Mina ise prooviks ikka enne ilma telefonita, esimeses klassis ikka alustuseks ju viid ja tood last, seniks tal küll mingit mobiili vaja ei ole. Kui just väljanäituseks. Lastele ongi see liigagi sageli staatusesümboliks, vahendiks oma positsiooni kujundamisel, kui helistamiseks.
Eks kui tegelik vajadus paistma hakkab, siis saab ka telefoni.
Seoses telefoniga aga .. Ma vihkan pikanäpumehi! Eelmisel laupäeval jäi kaasa ju bussis telefonist ilma. On jah asi ja asendatav, aga siiski. Nii vastik on teadmine, et keski on sinu asjade (taskute) kallal käinud. Mine siis veel lastega kinno. Nii ma olingi nüüd pea nädala telefonita. Andsin enda oma mehele kaasa, ise jäin lootma kodusele numbrile. Aga jama seisnes selles, et minu tööd käivad üle mobiili. Ja nii siis võttiski mees mulle mõeldud töökõnesid vastu. Millegipärast on nii, et teatud inimesed kas põhimõtte pärast või mingil muul põhjusel, tavatelefonile helistada ei taha. Nojah, ise teavad.

Und so ist es am Sonntag endlich soweit ... Unser älteste Sohn wird 7 Jahre alt. Bin ja eben dabei, Feier vorzubereiten. Diesmal wie er sich wünschte - im Bowling. In der letzten Zeit ist es ja wie eine Mode geworden - man feiert nicht zu Hause, sondern in Spielzimmern oder sonst wo. Wo werden wir aber so an einem Tag ankommen - braucht man an einem Tag einen Kreuzer oder Privatflugzeug?
Wenn es etwas wärmer wäre, könnte man ja hier draussen auch feiern. Wir haben ja ringsherum um das Haus viel Platz. Wenn Martin Erik ein Jahr alt wurde, dann war es eben am 23. April sehr warm und wir sassen mit Gästen draussen. Es waren ja Ostern auch.
Ahh, würde es schon wärmer werden ... Vom Fenster her scheint es ja draussen schön und angenehm zu sein, ist aber nicht so. Zu windig.
Die Zeit vergeht so schnell ... Es scheint ja als ob er erst gestern zur Welt gekommen ist, aber im Herbst geht er schon zur Schule. Nach der Geburt von Martin Erik hat man mir gesagt, dass man erst mit den Kindern sieht, wie schnell die Zeit vergeht. Und so es ist ...

Diesmal geht endlich ein sein langersehnter Wunsch in Erfüllung - er bekommt von Großmutter PlayStation. In unserer Familie ist meine Mutter die, die die Wünsche der Enkelkinder immer erfüllt. Ob sie sich dann Handys oder was anderes teures wünschen. Und der grossmutter beizubringen, dass das Kind in der ersten Klasse das Handy nicht braucht ... Wenn jeder hat, dann den hat, dann wünscht er sich ja auch eins.
So sind mal die Grossmütter ...

Wednesday, April 19, 2006

Jääminek

Kui mingi suurem töö saab valmis, siis tekib justkui kaaluta olek. Pingelangus. Teeks midagi, aga ei leia õiget algust. Ja just selles punktis ma praegu olengi. Tagumik on tooli moodi, sabakont valutab, süda veel kripeldab, et äkki .. No kui on vaja kohendada asja, siis on. See polekski ime. Tehtud teemas oleks vaja sootumaks juriidilist toimetamist, aga noh .. Kuniks, seniks ma puhkan ajusid. Ja nii ma otsingi seda uut algust. Pooleliolevat. Visklen veidi siia-sinna.

Korraks käisime täna õues ka. Eile jäi päev ses osas vahele,
sest tibu tõuseb viimasel ajal nii vara, siis jääb tudile ka veidral ajal, siis jälle sööme ja majandame veidi ja siis kustub jälle .. enne suurte meeste tulekut. Täna ma üritasin töö ja vihma vahel korraks järve äärde minna. Luiki vaatama. Ja jääminekut. No sellest viimasest ei ole palju järel, mõisapoolsesse kaldasse on praegu jäänud üks lahmakas jääd. Muidu on vaba vesi. Igatahes on üks paar luiki kindlasti meie juurde tee leidnud. Äkki siis on suvel ka neid "inetuid pardipoegi"?



Unser Schwanenteich - Maarduer See. Wir waren heute mit Mattias Gunnar zwischen den Regenschauern kurz unterwegs. Am See. Ahh, würde es schon etwas wärmer ..

Monday, April 17, 2006

Sokid nr. 15

Valmis. Aga kui minu arvestus mind ei peta, siis olen ma aastaplaanist ühe paariga siiski maas. No vast ikkagi saame järjele. Sest paraku on nii, et kus on, sinna tuleb juurde. Ja seda just tööga. On kirjatööd, siis tuleb seda juurde. Ja käsitöö ka veel. Ent paratamatus segi, et omaks tarbeks tehtava tähtajad jäävad "järjekohalt" tahapoole kui rahatöö. Ja seda viimast mul hetkel jagub. Vähemalt rõõmustab see hiljem numbritega pangaarvel.
Sokid nr. 15: mängud pepita-ruuduga. Bergere Berlaine sinine ja valge ning Novita 7venda sinise-rohelise-kirju. Tulid jube paksud. Ja mitme lõngaga kududes on mul kunagisest kooliaegsest liigsest lõnga pingutamisest nüüdseks teisipidine kompleks ... valvan hoolega, et liigselt järelveetavat lõnga ei pingutaks ja nii kisub asi jälle vahel liialt lõdvaks.

Spiele mit Pepita-Muster. Wolle: Bergere Berlaine blau und Weiss, blau-grün von Novita.
Und wieder an die Arbeit. Papierarbeit.

Labels:

Sunday, April 16, 2006

Kirjud liblikad ja herimummid

Ilusad ilmad meelitavad inimesed õue ja nii käib ka meil juba paar-kolm päeva kevadine kraapimine õuepääl. Kuigi maja krunt on suhtkoht suur, on mõnede eranditega asi enamvähem OK. Vanad lehed on igakevadine värk, aga küll need ka kokku veetakse. Et siis jälle saaks sussitada. Need sunnikud ei põle ju.
Möödundsuviste mullakoormate laialiajamine on omaette teema. Aga vast saab seegi töö sel aastal tehtud. seep see on kui majas on hulk kortereid, aga kõik korterid ei ole mitte ühte meelt. Mõned kiuslikud vanainimesed ja supis on suurem kogus tõrva. Nii lõhkusid paar kuriinimest paar suve tagasi õuepealt ohtlikkuse ettekäändel ära kiige. Ega ta kita polnud. Aga ... nad vedasid selle lahtikangutatud raudkonstruktsiooni lihtsalt põõsaste taha, nagu see seal vähem ohtlik olnuks. Mis parata, kõik ei armasta lapsi, või siis mitte teiste omi. Kiusliku vanaprovva heietusi oma imevahvast lapselapsest pean ma kuulama küll. Kõik ülejäänud lapsed ... Parem kui neid ei oleks. Nojah .. Mis ma ikka muud öelda oskan.
Maja ümber oleva maaga on ka igaühel omad ideed. Kui üldse. On neid, kelle arvates on see maja juurdekuuluv maa üleliigne, seda poleks vaja olnud üldse erastada. Meite eesrindlikum osa on aga tasahilju jõudnud luua juba meeldiva olesklemise paiga, laudu ja pinke valmistanud .. Mõte liigub lehtla või muidu mõnusa istumise koha suunas. Hea kui õues on ruumi. Ja aeg, kus lapsed silkavad peale hommikuputru õue ja naasevad sealt heal juhul korraks sööma, et siis õhtul voodisse kukkuda, seegi on mõnus!

Mina kraapisin oma lillepeenrast ka eile suuremad lehed kokku. Hetkel on veel olukorda vara hinnata, enamus taimed pole oma allesolekut ilmutanud. Aga karta on, et külm miskit ka ära näpistas. Eriti kahju oleks mul pisikellukatest, mis naabrinaine eelmine suvi kuskilt ostis ja mullegi killukesed loovutas. Oi kus ma olen neid otsinud ... Mälestus lapsepõlvest ja vanaema imelistest peenardsest ...
Igatahes tegin ma oma lilleseemnete ülevaatuse, peab täna vist aknalauad ära "muldama". Kuid see kassiraisk ... Lobeeliad külvasin, aga ta käib seal kastis pidevalt kaevamas. No on sindrinahk!

Kirjude liblikate kevad! Ja sumistajad lendavad!

Frohe Ostern!
Schönes Wetter hat alle draussen gelockt. Mich auch. Obwohl ich ab und zu mal wieder ein paar Zeilen "zu arbeiten" versuche. Heute ist es richtig warm und angenehm draussen. Und ich habe den ersten Schmetterling in diesem jahr gesehen ... Der war bunt. Wie man sagt .. es kommt bunter Sommer. Hoffentlich.

Friday, April 14, 2006

Öine kohupiimakook


Ikkagi lihavõtted ja kohupiimakook omal kohal. Ja just ta tuligi ahjust! Head lapsevanemad: panevad lapsed magama, et siis öösi küpsetama hakata. Aga noh, hommikul hea kohvi kõrvale võtta.
See see vana hea kõigile teada ja hästi lihtne kohupiimakook, Juubeli tordipõhja peal tehtud. Teate ju küll.

Juubeli tordipõhi
200 g pakk taluvõid
2 paki kohupiima
1 muna
veidi suhkrut, hapukoort, (vaniljesuhkrut, sidrunimahla soovi korral)

Hakid 4/5 võist tordipõhjaga puruks. Vooderdad küpsetuspaberiga lahtikäiva koogivormi (optimaalne 26 cm läbimõõduga, meie 28 cm läbimõõt annab tulemuseks liiga madala ja "puruneva" koogi). 2/3 purust läheb seejärel koogivormi põhja. Selle peale hapukoore, suhkru (ja muuga vastavalt maitsele) ning munaga segatud kohupiimamass. Ning kõige peale ülejäänud või ja tordipulbri puru. Alguses allesjäänud 1/5 võipakist hakkida koogi pinnale. Ahju, ca 30 min 175 kraadi juures. Jahutada. Parim külmalt.

Mina nimetan seda "vennanaise kohupiimakoogiks" - temalt algselt saadud retsept. Kuigi minu esimesest sellisest koogist sai süsi. Miks? Sest ta oli kogemata retsepti kirjutanud, et küpsetada 300 kraadi juures ja ma muidugi ei mõelnud üldse ja sain nii mõne minutiga ühe mustunud pläraka. Et järgmine päev oli mul sünnipäev ja kook oli mõeldud tööle kaasavõtmiseks, siis tookord see mulle nalja ei teinud. Küll aga nüüd. Tegijal juhtub.

Aga sant olla on sellegipoolest. Silmetagune oleks justkui paks. Ma ei teind täna tööd ka, ei jaksanud. Nina tilgub kui mahlakask. Ega olulist vahet ei ole, kas tegu vahtratega maja ees, kust kohalikud papid praegusel aastaajal mahla niristavad või minu ninaga. Üks nire kõik. Nii kehva on olla, et isegi kudumine ei lähe. Ja nii vinduvad minu nädala alguses alustatud sokid ehk mängud pepita-ruuduga ikka veel ... Vast vaid homseni.

Nachdem die Kinder einschliefen haben wir hier für morgen ein Quarkkuchen gebacken. Der schmeckt ja am besten gekühlt.

200 Gr Butter
Tortenboden-Mischung "Juubeli" (estnisches Produkt)
1 Ei
500 Gr Quark
etwas Zucker, Sauersahne (Vanillezucker, Zitronensaft)

Etwa eine halbe Stunde bei 175 Grad im Ofen ... Und zum Morgenkaffee wieder was leckeres.

Thursday, April 13, 2006

Pouslak mis pouslak

Pouslak on kohal. Kui eile võis veel kasutada sõna "vist", siis täna on asi kindel mis kindel. Jama on. Sest terve laps kipub õue, Pesamuna aga viril ja nina jookseb. Kohe sellise haige lapse olekuga. Teda ma õue viima ei hakka. Ja nii nad katkuvadki sabast ... üks tahab vaid süles olla, teine tahab tegudele ja kiunub, et õues on üksi igav. Ongi. Aga ma lihtsalt ei saa teisiti. Kahju lapsest, sest kõik teised on ju ka kes koolis, kes lasteaias.
Pea on paks ja kondid valusad. Ei teagi millega end aidata. Nohusalvi leidsime vähemalt ülesse. See parim nina "avaja" oli kadunud peale issi suurt nohu. Ohkama võtab, ma suutsin terve talve suuremate tervisehädadeta läbi saada ja nüüd siis ... Hõikaks "varesele valu, harakale haigus", aga ühtki harakat pole ka silmapiiril. Nojah, ega see ilus teisele oma häda soovida oleks ka.
Ma lohutan end pühadega ja sellega, et ometi kord on meie peres ka nö valge inimese pühad, st. kaasa ei pea ei pühadepäeval ega öösi töötama.

Krank. Der Winter ist vorbei und fast ohne Krankheiten. Ab und zu hatten Kinder Husten oder Schnupfen, jedoch hatte ich selbst keine Probleme. Und jetzt ... Ich fühl mich sooooo schlecht. Und es ist desto schwerer, dass Mattias (unser jüngster) ist auch krank, aber Markkus (der Mittlere) möchte mit mir draussen spielen gehen. Allein ist es dort ja langweilig, denn andere Kinder sind in der Schule und der größere Bruder im Kindergarten. Oh ja ...
Ich tröste mich mit den kommenden Feiertagen. Die sind in unserer Familie etwas neues - alles sind zu Hause. Unser Vati arbeitete ja früher in Schichten, da musste er immer wieder an den Feiertagen oder nachts arbeiten. Jetzt nicht mehr!

Wednesday, April 12, 2006

Täislaks ja haige olemine

Ma vist ka siin kukun varsti tõvevoodisse. Sest pea on paks, nina tilgub ja kurk on ka hommikust kare ning valus. Ja kondid valutavad. Pole ka ime, sest .. täna tuli tööd!!! Töö tulek on nagu "alati õiget vastust sisaldav kohvipaks - kohe teada, et egas nii lihtne see eluke ka ei ole, et üks asi, olgu tõbi või töö, korraga. Ja nagu ikka .. Keskmik jääb homme aiast koju, sest nende pool pannakse 4-st kinni, aga issi lõpetab alles kell 5. Pesamuna on ka viril ja nina tilgub - silmahambad tulevad! Nii et ... Homseks paistab tegevust jaguvat.
Vähemalt järgneb 3 kodust päeva. Kui nüüd aint saaks ka kõik söögiks vajaliku välja mõeldud, et tõesti enam nädalavahel linna kolistama ei peaks. Vähemalt valged munad on olemas, terve rest suisa. Ja sibulakoori olen ma juba alates eelmistest lihavõtetest korjanud. Harjumuse jõud.

Sain täna oma raamatu ka kätte. Nagu ikka - nii see meie sidejaoskonnas on: pakk oli neil reedel näpus, aga teadet nad postkasti ei jätnud. Kleepisid pakile peale paberi, et "Saajat ei olnud kodus. Postkasti jäeti teade". Naljatilgad! Ma olen ise päevad läbi kontrollinud, et alt uks oleks lahti ja oli kah. Ning teadet ei ole kastis olnud. Selle asemel poetasid nad mulle möödund reede kasti nii Käsitöö kui ka teate, et minu nimele on postkontorisse tulnud seesama Käsitöö. Aga noh, see pole esimene kord.

Ja meie poisist sai ka haritud Öökull nagu issi siin prillide kohta ütleb. Oi kuidas poiss ise prille tahtis. Juba siis, kui issi need eelmine suvi omale sai ja poisi silmajamast me miskit ei teadnud. Ei ole ju asi, mida omale tahta, soovida, aga nüüd tahab ka keskmik omale prille. Kuigi temal on kullipilk. Õnneks. Eks see vanem poiss ses osas minusse ole. Ma ise kah poolpime olnud. Annaks jumal, et asi temaga lihtsamalt läheks. Seda janti si soovi ma küll kellelegi.

Täna tõi issi lasteaiast ka vanema poisi pildid ära. Sel aastal päris kobe poiss. Aga jah, naljakas vaadata .. pildil ainuke lipsustatud sell. Talle vist tulebki lips kaela panna, et normaalset pilti panna. Kui ma möödunud aastal talle rõõmsavärvilise T-särgi selga panin pildistamiseks, siis tegi ta lihtsalt nägusid ja sõna otseses mõttes rikkus oma konna-näoga pildid ära. Lipsuga ta lollusi ei tee. Ja kohe täitsa ilus poisslaps. Eks ole .. Emmede asi see lastega eputamine!

Es scheint, dass ich werde krank. Nase tropft, Kopf schmerzt und Wohlbefinden ist schlecht. Kein Wunder, denn habe für Feiertage wieder etwas zu übersetzen. Und Markkus bleibt morgen zu Hause, denn seine Krippe macht morgen die Türe wegen der Feiertage früher als sonst zu und unser Vati kann ihn nicht so früh abholen. Ausserdem scheint auch der Kleinste sich nicht gut zu fühlen, war heute wimmerig. Es ist ein Regel: alles kommt auf einmal. Man hat sich daran zu gewöhnen.
Habe heute auch das bestellte Buch erhalten. Endlich. Das Buch lag auf der Post schon vor einer Woche! Und ich hatte keine Mitteilung im Briefkasten, denn die lag auf der Post! Wurde vergessen! Was die da so von sich denken? Wäre das das erste Mal gewesen, aber nein.

Martin Erik (der älteste) hat Brille bekommen. Er selbst hat sich sehr darauf gefreut. Ich finde das gar nicht so lustig. Habe ja selbst schon seit dem 5 Lebensjahr die Brille. Aber er will wie sein Vati sein, der hat auch jetzt Brille bekommen.

Tuesday, April 11, 2006

Rahalinn

Tänane Terevisioon lükkas mu peas töötava muusikamootori veelgi intensiivsemalt käima. "Sa oled hea" plaadi "Rahalinnaga". See ja teisedki selle plaadi lood on lihtsalt niivõrd mõnusad, ilusad .. kõlavad. Ja nii ei olegi mul viimasel ajal kodus suurt valikut, mida kuulata. Dagö kõik 4 varianti ja "Sa oled hea". Meespool vahepeal üritab ka teisi tuure üles võtta, aga omapäi olles jõuan ma ikka ühte punkti tagasi. Sageli ka kaksi olles, sest Dagöst on saanud ühine lemmik. Mardil võttis veidi aega Dagöni jõudmine. Kui mina kaotasin südame selle bändi tekkides (no Saatpalu projektidele olin ma südame ja kuulmismeeled kaotanud juba ammu), siis tema jõudis sinnani oma paar aastat tagasi pidudel "Šveitsi" ketramisega.
Laupäeval sai nagu ikka kontserdil käidud. Igast satsist tahaks ikka korra live ka Saatpalut kuulama jõuda. Kus siis iganes. Ma olen Dagö pärast Tartu tee kah jalge alla võtnud. Ja sealse sõbrantsi endaga kaasa kontserdile vedanud.
Sest minu arust on asi seda väärt. Kontsert meeldis mulle nagu ikka väga. Kontserdi ainus miinus oli minu jaoks juba esimese 5 minuti jooksul konterdipaigas hinge matnud suitsuhais. Või noh .. pea olematu ventilatsioon. Ja mõned mõistmatud kaaskodanikud, kes pressivad end möödumise ettekäändel sulle ette (oli üks blond tibi koos kutiga) ja siis kukub kõrvalt sõpru sinnasamma vahele kutsuma. Kui üks tibina kutt end minu ja mu kaasa vahele libistas, siis viskas mulgi üle ja ma enam ei teind teist nägugi nende "tahan mööda" nägude peale. Mina tahtsin kontserti kuulata-vaadata. Muidu heli osas oli asi priima.
Lugude osas ... Ma pole plaati veel päris pähe kulutada jõudnud. Küll aga vaatan ma nüüd teatud Saatpalu enda kommide tõttu lugusid kohati uue pilguga. Neile tema lavalt kõlanud sõnadele mõeldes tekib tahtmine kontserdikavva lisada ka Mandel&Saatpalu plaadilt "Rahalinn". See sobiks sinna. Aga see on vaid minu subjektiivne arvamus.
Igatahes olen ma juba vaimult valmis suviseks Dagö tuuritamiseks. Vast taas Piritale. Oli vist 19. juulil? Või siis kuskile mujale. Aga I-G-A-L-J-U-H-U-L!
No on ikka mõnel mehel kadestamist väärt võime sõnu ritta seada. Ausalt, kadedaks teeb. Ma parem oma kooliplikalikke sõnaseadmise katsetusi enam ei jätka ja ei avalikusta. Piinlik on.
... mõelda mõtteid, mil mõte on sees ...
Minu enda mõtted ja tegemised tunduvad hetkel nii mõttetud. Kuidagi selline ei liha ega kala olek külges. Poolikud tööd ei taha edeneda. Kirjatöödes paistab paus olevat. Kodused tööd ei koti. Kuigi eks ma ikka pea end kokku võtma ja veidi elamist-olemist koristama. Sest minu Meeskond suudab haritavat tekitada olulisel hulgal. Kasvõi see peale koristamist koheselt põrandat kattev küpsisepuru. Ühest otsast lõpetad, teisest alustad. Ja nii kõigis asjades. Ma teen poisile ühed püksid korda, kui juba on teistel istmik või põlved purud. Plekist püksid? Äkki oleks abiks? Kui ma ümberkaudseid poisslapsi vaatan ja emadega loban, siis sellist riidehekseldist teist nagu polekski. Et "sul on ikka tõeline poisslaps", see mind alati ei lohuta. Sest peavalu on ka kohati liigagi tõeline. Aga ju see siis peab nii olema. Minu ema minu lapsepõlves venna pahategude ja sigaduste peale korrutas vahetpidamata, et "ta (minu vend) oleks ka tahtnud tüdruk olla, aga näe pole antud tüdruk olla". See pidi justkui tema tempe ja muid tegusid õigustama. Sellest mina küll lohutust ei leia. Huvitav, kas ema leidis? Sest vennasel juhtus ka alati midagi. Nagu ses ühe tšehhi autori lasteraamatus "Minuga juhtub alati midagi ....". Teate ju küll?
Oh jah, rist ja kandja ..

Am Sonnabend war in Rock Cafe ein Konzert ... Dagö. Eine estnische Gruppe, ihre Liedertexte sind sehr gut. Das Konzert gefiel mir sehr gut, es war ja Präsentation des neuen CD "Joonistatud mees". Jetzt warte ich schon auf Sommer, auf den Konzerttour im Juli.
Sonst ... nichts neues. Unvollendete Arbeiten warten. Die Hausarbeiten auch. Es scheint so sinnlos alles. Wenn du mit etwas wieder fertig bist, dann musst du von anderer Ende wieder anfangen. So ist das Leben mit meiner Männer-Mannschaft.
Bin eben dabei auszudenken, woraus für Jungs Hosen zu machen? Die meisten Stoffe halten gar nicht aus. Aus Blech?

Monday, April 10, 2006

Peavalust ja palavikust


No vähemalt kevad on käes! Kuigi seda lumikellukese-rõõmu (nad on VÄLJAS! Maja takka sellised sentimeetrised siis laupäeval!) tumestavad hetkel palavikutavad lapsed ja emme peavalu. Aga vast saavad needki hädad kord ümber. Kui nädalavahetusel oli ilmaga OK, siis praegu on masendav. Hetkel jälle sajab! Vähemalt sain ma eilse ilusa ilmaga suure kuhja pesusid pestud, alustasin hommikul ja viimased läksid õue veidi enne vihma. Ja seal on nad siiani.
Lumikellukesed annavad lootust, et veidi veel ja saab näpud mulda lükata. Ma olen siin ajapikku omale pisikese klumbi maja taha tekitanud. Naabrinaise uhkele peenrale jääb see küll oluliselt alla, aga ikkagi. Kui pesusid just akna all ees ei ole, siis on ilusaid õisi ka aknasse näha küll ja enam. Ja ikkagi hea põhjus lilli ostmaks-hankimaks-kasvatamaks. Maal on maad, mida harida küll, aga või ma sinna sageli siis saan. Kolme lapsega ja bussiga sinna minek ... Tjah, ma parem ei räägi. Kui mõne hea inimesega, kes viiks ja tooks bensiiniraha eest, kaubale saab, siis saab maale. Kui ei .. siis käivad poisid vanaisaga. See on see maakondade bussiliikluse häda ja viletsus. Aga lumikellukeste ja muude lillede juurde tagasi. Tegelikult on lillepeenras misksed "sabad" veel väljas. Mis, seda ma ei tea. Neid sibulaid sai sügisel lükatud kuhu juhtus, lihtsalt neid oli palju! Ja nii ma hetkel ülevaadet ei omagi. Aga eks ootame ära. Tegelikult on mul plaan sel aastal selle Tootsi peenra ümberkujundamist jätkata, veidi süsteemsemaks ja ülevaatlikumaks. Näis siis.
Lilled õues tegid head meelt. Aga toas rõõmustab meid üks "ratsutav täht". Üks sellekevadine tütarsibul, mille isa mulle oma provva ülejääkidest tõi, läks õide. No on hulluke.
Aga ilus! Hetkel on 4 õit lahti. Pidin ta panema akna nurka, sest see 60 cm vars ei jaksa seda ilu ilma toeta kanda. Praegu toetub aknale. Samas pean ma kurbusega tõdema, et siin majas on ennegi neid iludusi olnud. Küll aga pole nad kauaks ellu jäänud. Äkki läheb sel korral paremini. Kunagi ema kinkis ühe oma varudest õitsvana, kui me siia sisse kolisime kaasaga, see oli siis 14 aastat tagasi. See sibul on hinges, aga kehvakene. Aga kuna lootus sureb viimasena, siis äkki saame tollele ka veel eluvaimu sisse puhuda.
Minu viimased näputööd. Nüüd pusin ma paari pluusi õmmelda ja oma pontšo motiivide kallal. Ma olen korduvalt tõdenud, et ma pole suurem asi heegeldaja. Ja nii ongi osad motiividest lõdvemalt heegeldatud. Nüüd tasahilju otsi peites ja lappe vormi setitades heegeldan mõned nö pisut kõvemini uuesti, st. pisemaks ümber. Kui kevadine külm mind ää ei võta, siis saab sestki asjast vast asja. Ja kui aega jagub. Sest mul on siin veebruarikuise sünnipäevalapse kamps enne suve vaja lõpetada, siis tuleb ju emadepäev - tahaks emale miskit teha kui jõuab. Ja siis vajavad poiste püksisahtlid tõhusat täiendust. Päeva ja paar ei mängi kuidagi välja. Vähemalt siis kui korralikku pesukuivatusilma ei ole.

Eelmine reede siis jõudis Käsitöö lõpuks ka minu postkasti. Mulle jäid sealt need kootud ruudukestest jänesed hingele. Ja kardin. Viimane seda enam, et ma just plaanin siin magamistuppa ka uut kardinat. Kuna suures toas on ema heegeldatud iludused, siis võiks ka teistes ruumides miskit mitte-poepärast olla. Nagu näha-kuulda, siis ma pole ainuke kes seda kardinat fännab. Varsti lehvitame äkki naabrinaisega võidu omi siin pesunööri peal! Ei, ausalt. See läheb loosi, küll oluliselt kõrgemana, aga ikkagist.
Mu kõigi kavade ja poolikute tööde kiuste mul hetkel näpud sügelevad millegi uue alustamisel järele. Aga ma tahaks enne selle tellitud mustriraamatu kohalejõudmise ära oodata. Äkki on see "õige algus" just seal sees .. Ma nii lootsin, et see saabub nädalavahetuseks juba, aga võta näpust. Nüüd tahaks selle nädala alguses. Kas postipoiss võtab mu suurt soovi kuulda?

Mina tegin enda jaoks veel ühe uue alguse - tahaks jälle paberkirju kirjutada. Meilid on toredad ja kiired asjad, aga ... midagi jääb nagu puudu. Pealegi tahaks jälle saksa keelt purssida, sellist tavalist. Juriidiline ja tehniline tekst kipuvad liialt kinnistuma, ent neil pole normaalse keeleoskusega suurt mingit pistmist. Argipäevaseid asju tahaks vesta võõras keeles. Ja nii ma panin end ühele lehele ülesse. Algus on tehtud ühe šveitsi naisega. Õieti küll aadressid vahetatud ja tema pani esimese kirja posti, vähemalt nii ta jäi alguseks. Vaatame kuis edasi läheb. Kunagi oli kirjasõpru rohkesti, aga aegade jooksul on enamus haihtunud, kirjad harvaks jäänud jne. Aga ma püüan seda muuta. Ja taas tublimaks hakata. Ootame ja vaatame!

Kranke Kinder machen einem die Seele krank. Der Kleinste hat fast 39 Grad, jetzt schlief er ein. Die meiste Zeit verbringt er auf dem Schoß.
Aber jetzt vermerkt man schon hier auch, dass der Frühling gekommen ist - Schneeglöckchen sind da!!!! Habe am Sonnabend die draussen sogar aufs Bild gefangen!
Ich habe im Moment eine Menge von Ideen, die ich verwirklichen möchte, jedoch werde ich vor neuen Anfängen ein Buch, die ich bestellt habe, abwarten. Das ist ein Musterbuch, vielleicht verbirgt eben dieses Büchlein die Idee, die am meisten inspiriert. Hoffentlich wird es Anfang der Woche ankommen. Bin ja schon sowieso ungeduldig.

Thursday, April 06, 2006

Ja rahu sai maapeale ja õnn tuli majja!

Niih, sain jälle näpud klaverile. Jama oli. Arvuti läks täitsa lolliks. Ja mina vesistasin siin hullu arvuti taga ja töökuhja otsas nii mõnegi päeva. No egas teisiti saa, kui et asjad peavad viltu minema kui niigi on kiire ja toimekas aeg. Ja põhjus oli niii naeruväärne, aga ma ise selle pääle ei tulnud. No kuis ma saanukski. Ma tean arvutist ja tema hingeelust samapalju kui siga pühapäevasest päevast. Nimelt piisas vea parandamiseks klaveri väljavahetamisest. Uhh, poisid seie taha enam mängima EI SAA!
Hetkel on siis rahu taas maapeal.
Samas on need päevad siin suhteliselt õnnelikud olnud. Ajakirjade aeg nagu iga kuu algus. Siis veel raamatud.














Ma ei saa sinna midagi teha, aga need fääri saarte kirjud kudumid võluvad mind. MA korra olen üritanud, aga ma olin siis ikka nii noor ja loll ja sinnapaika ta jäi. Aga kiusatus kunagi proovida on sees. Ja üks päev ma midagi selles stiilis teen ka. Kuigi leida piisaval hulgal peenemat sorti villast lõnga ja just palju erinevaid värve .. vaat selles on küsimus. sest ka pealtnäha pisike mustriraasuke sisaldab oma 12 värvi! Aga on ilusad küll.
See Epsteini raamat tekitas ka isusid. Ja selle nimel ma nüüd siin täna siis siblisingi. Tegin Keskmiku kollase kampsuni valmis ja mütsi ka, mütsist pole küll veel pilti. Unustasin poisi poseerima panemast. Kampsuni pilt sai ka veel sabadega ja ärakeeramata kaelaauguga tehtud. Igatahes: BBB Gigante, 4,5 vardad. Ees ja taga palmik, kehaosa sai oma 3 korda ea kaelaaugu juurest üles harutatud enne ku lõpliku kuju sai. Selel nahka läks üks varrukas ka, üks jooksis uuest tokist, teine korra kootust ja harutatust. see teine jäi ebaühtlasem. Aga vast pesu teeb asja omakorda ühtlasemaks. Ega ta nii hull nüüd ka pole. Ma jõudsin korra varrukad ka lõpetada, külge ajada ja siis küljest ära harutada ja veidi lühemaks teha. Mõtlesin küll alguses, et jätan, aga ega mu hing ikka rahu ei anna enne kui asi on OK. Nagu kaasa ütleb: et harutan enam kui koon. Mulle meeldib see värv. Nii armas kollane! Ostaks endale ka lausa. Poiss ise vanema venna eeskujul viimasel ajal joriseb värvide peale, aga senimaani pole kategoorilist keeldumist veel kostnud. Kui kostabki, siis ma teen värvi talle taas "söödavaks" mõne igatsetud hilbuga. Tahab temagi omale teksapükse saada ja siis "sõjapükse", sellest camouflage riidest. Peibutav emme. Müts sai kah lõbus, kolme tutiga tavaline "torukas".














Igatahes on mu käsitöölaud veidi lagedam hetkel. Eks näis mis järgmiseks. Mõned poolikud tööd ju on, aga ... Ah jah, sokid nr. 14. Kiiruga juppidest tehtud. Vennanaine nädalavahetusel küsis, ma siis tegin "kähkuka". Olnuks aega enam, oleks veidi musterdanud. Ja aega oleks ju jagunud, sest vennas polnud veel kolmapäeval neil sokkidel järel käinud. Aga noh, seekord sedamoodi.


Raamatutest veel. Lasin kaasal omale ka "Koekirjade piibli" ära osta. Neid raamatuid, mida veel tahaks poest, neid on veel. Nii jupihaaval saab ühel hetkel vast enamvähem soovid täis. Ma siin tasahilju ostan ka koka- ja muid raamatuid. Neid ekspressposti kaudu tellitavaid. Ma nii mugav, et poest kõike ei osta. Tellin ja käin sides järgi. Tegelikult kaasa käib. Saab raamatu pealt ka miskine 10 krooni odavamalt. Ongi vaja laupäeval ära tuua Kohupiimatoidud ja Kiired argiroad. Tellitud on veel 100 maitsetaime, selle sai kodukirja tellija hoopis 79.- krooniga tellijale reklaamitud hinna 89.- krooni asemel. Kuigi jah, esimese hooga helistades tellimiskeskusesse taheti kohe 89.- pähe määrida. Kuigi ma just küsisin Kodukiri käes tellija hinda. Sain. Kui nüüd Käsitöö ka postkasti jõuab, siis olen vist päris pilvedes. Ma sisse korra juba kaesin naabrinaise juures. Aga meie sidejaoskkonda jõudis ta alles täna. Jõudsin helistada ja (närviliselt just mitte, aga kannatamatult küll) pärida. Tegelikult päris taevasest olekust on 1 samm veel puudu. Ma tellisin peale raamatute ühistellimust ühe raamatu omal käel veel. Ma lihtsalt leidsin selle hilja, aga see tundus olevat midagi mulle. Krisost. Seegi on Tartumail käimas, tasutud ja peaks postitse siia jõudma. Tahaks loota, et tuleb ka veel sel nädalal. Aga sellest siis, kui kohale jõuab.
Sai raamatujutt? Mis parata, ma olen paras raamatukoi.
Aga käsitööraamatutega on mul nüüd hammas nii verel. Tahaks veel seda, teist ja kolmandat. Ja nii ongi mul sünnipäevaks, milleni palju aega enam pole, kingisoov olemas: raamatu- ja lõngapoodides käibivaid vahendeid. Kuigi jah, enne pean poja sünnipäeva ära pidama. Meil jõuab keski siin koolipoisiikka. Aprillikuu on üks suur sünnipäevakuu!

Igatahes: ma ei maga kevadund ega tuku! Kuidas ma saakski kui mulle kevadel toodud "väike" ratsuritähepoeg viskas pealtpoolt poolt meetrit varre mitme-setme pungaga püsti!

Mein PC ist wieder in Ordnung! Es lag an Tastatur. Nur. Und ich habe hier hinter dem Computer und über den Arbeitshaufen sogar geweint! Auf sowas kommt man ja nicht, besonders wenn man blond ist (Blonde-witz!)
Die Tage waren aber gar nicht so schlimm. Ich habe endlich 2 bestellte Bücher erhalten (Foto oben). Fair Isle bunte Strickereien gefallen mir so sehr. Da braucht man aber eine Menge von farbigen Wolle - unterschiedliche Farben, ziemlich dünn auch. Bei dem Wollauswahl hier .. es fällt nicht so einfach passende Farben und Wolle zu finden. Aber ich werde es versuchen. Nicky Epstein´s Buch enthält ebenso eine Menge von inspirierenden Ideen. Da Pullover für Markkus und die Mütze fertig sind, habe ich auf meinem Handarbeitstisch etwas mehr Raum. Ein paar Kleinigkeiten sind geblieben, die sind aber kein Problem. Ich hab immer etwas unvollendet irgendwo liegen, sonzt wäre das nicht Ich. Mal sehen, was ich als Nächstes anfangen werde.
Jedenfalls ... Socken Nr. 14 - schnell gestrickt aus Wolleresten für ein kleines Mädchen. Für Gummistiefel, die etwas zu groß sind sonst.

Tuesday, April 04, 2006

Hullunud arvuti!

Lolliks läks. Ja nii ma olengi suhtkoht sõnatu.
Äkki läheb õnneks ja saab täna asjasse selgust.
Jama on nii.
Seep see on, et elame tehnikaajastul ja tehnikavärk on meil hästi käes. Aga kui ... , siis ...

PC ist verrückt geworden. Handelt hier nach seinem Ermessen. Hoffentlich kann es doch repariert werden. Je früher, desto besser. Die Arbeit wartet ja auch danach. Mal sehen.

Saturday, April 01, 2006

Sokid nr. 13

Nagu ikka: abi"kassa" kutsus külad, tema majandas suuremalt jaolt ja mina kudusin. Ja saingi sokid nr. 13 valmis. Nagu juba tavaks: ühevärviline ja kirju Novita 7venda.

Homme jälle uus päev ja uued tööd.

Socken Nr. 13. Fertig. Novita´s 7venda, einfarbig und bunt.
Wie immer ... Wir haben Gäste und ich stricke. Mart beschäftigte sich mit Gästen, mit seinen Freunden.
Man hat sich schon daran gewöhnt ...

Labels: