Piduse päeva eel

Ja pühapäeval saabki 7 aastat päevast, mil meie kauaoodatud pojaraas ilmavalgust nägi. Aeg liigub ikka hämmastava kiirusega. On olnud suuremaid ja väiksemaid märgatavaid vaheposte, aga siiski on temast väga kiiresti nö koolilaps saamas. Keegi selle esimese väga-väga kaua oodatud ja lausa lootusestusest ilmunud lapsukese sündides ütleski, et alles lastega saad aru kui kiiresti aeg möödub. Ja tõsi ta on.
Nagu viimastel aastatel kombeks, kodus sünnipäevi ei peeta. Sedakorda saab nagu naabripoiski möödunud sügisel siis peo bowlingus. Ega linnas ongi tal lootust ka mõnd lasteaiakaaslast kutsuda, siia pärapõrgusse vaevalt et keegi oma võsukest tarida viitsib. Oleks et oleks soojem aeg, siis veel võiks ise organiseerida, aga kuniks õues pidutseda ei saa, pole sel erilist mõtet. Toas on nagunii epad-jalad koos ja kuhi koristamist. Ja suuremad trambivad sel kitsal pinnal pisemad jalge alla. Ja pealegi .. lapsele meeldib. Las ta siis saab selle palliveeretamise. Kuigi ma vahel mõtlen, kuhu see peopaikade otsimine välja jõuab. Alguses mängutoad, siis kuulsaalid, siis .. kas kõrtsid (??) ja ühel päeval hangid lastele pidumaks kruiisilaeva või eralennuki? Aga noh, sinna on veel aega.
Sel aastal läheb täide ka poisi üks kauaaegne soov - PlayStation. Minu arvates on suhtkoht mõttetu asi, aga laps tahab. Pealegi on meie kodus arvuti minu töövahend, oma omadustelt ja "tehnilistelt" võimetelt ka nõnna nadi ning nii normaalseks mängimiseks kõlbamatu. Ja nii mu ema siis tegigi lapse rõõmuks ostu. Tema on meil üldse see, kes vahel vanemate (oma laste) vastuseisust hoolimata lastelaste soove täidab. Küll mobiiltelefone, küll muud. Teine variant, mida tema omas peas heietas, oligi mobiil. Et "poiss läheb ju sügisel kooli, tal läheb vaja." Mina ise prooviks ikka enne ilma telefonita, esimeses klassis ikka alustuseks ju viid ja tood last, seniks tal küll mingit mobiili vaja ei ole. Kui just väljanäituseks. Lastele ongi see liigagi sageli staatusesümboliks, vahendiks oma positsiooni kujundamisel, kui helistamiseks.
Eks kui tegelik vajadus paistma hakkab, siis saab ka telefoni.
Seoses telefoniga aga .. Ma vihkan pikanäpumehi! Eelmisel laupäeval jäi kaasa ju bussis telefonist ilma. On jah asi ja asendatav, aga siiski. Nii vastik on teadmine, et keski on sinu asjade (taskute) kallal käinud. Mine siis veel lastega kinno. Nii ma olingi nüüd pea nädala telefonita. Andsin enda oma mehele kaasa, ise jäin lootma kodusele numbrile. Aga jama seisnes selles, et minu tööd käivad üle mobiili. Ja nii siis võttiski mees mulle mõeldud töökõnesid vastu. Millegipärast on nii, et teatud inimesed kas põhimõtte pärast või mingil muul põhjusel, tavatelefonile helistada ei taha. Nojah, ise teavad.

Und so ist es am Sonntag endlich soweit ... Unser älteste Sohn wird 7 Jahre alt. Bin ja eben dabei, Feier vorzubereiten. Diesmal wie er sich wünschte - im Bowling. In der letzten Zeit ist es ja wie eine Mode geworden - man feiert nicht zu Hause, sondern in Spielzimmern oder sonst wo. Wo werden wir aber so an einem Tag ankommen - braucht man an einem Tag einen Kreuzer oder Privatflugzeug?
Wenn es etwas wärmer wäre, könnte man ja hier draussen auch feiern. Wir haben ja ringsherum um das Haus viel Platz. Wenn Martin Erik ein Jahr alt wurde, dann war es eben am 23. April sehr warm und wir sassen mit Gästen draussen. Es waren ja Ostern auch.
Ahh, würde es schon wärmer werden ... Vom Fenster her scheint es ja draussen schön und angenehm zu sein, ist aber nicht so. Zu windig.
Die Zeit vergeht so schnell ... Es scheint ja als ob er erst gestern zur Welt gekommen ist, aber im Herbst geht er schon zur Schule. Nach der Geburt von Martin Erik hat man mir gesagt, dass man erst mit den Kindern sieht, wie schnell die Zeit vergeht. Und so es ist ...
Diesmal geht endlich ein sein langersehnter Wunsch in Erfüllung - er bekommt von Großmutter PlayStation. In unserer Familie ist meine Mutter die, die die Wünsche der Enkelkinder immer erfüllt. Ob sie sich dann Handys oder was anderes teures wünschen. Und der grossmutter beizubringen, dass das Kind in der ersten Klasse das Handy nicht braucht ... Wenn jeder hat, dann den hat, dann wünscht er sich ja auch eins.
So sind mal die Grossmütter ...