25.07.2009 Haanjasse

Kui lapsed on suvel mõneks ajaks kodunt kaugel, siis tekib ka endal kihk sealsamas Kaugel ära käia.
Nii me siis võtsimegi ette sama teekonna, mis möödunud aastal. Suure Poisiga oli kõik OK. Ka kui ta telefoni vastu ei võta, enam ma ei pabista. Eelmisel aastal pabistasin, sest paaril korral tegi poiss nutust juttu, et suuremad kiusavad. Aga hetkel on ta küll oma tegemiste ja asukohaga väga rahul. Iga päev saab ujuda ja kõikvõimalikud võistujooksud on tal ka hästi õnnestunud. Küll teine, küll kolmas koht. Tema jaoks on see väga oluline. Poisi suur unistus on ju saada olümpiavõitjaks! Nojah, ütleb realistist Mamma, aga eks unistama peabki ju suurelt.
Poiss nähtud ja nänn üle antud ei pööranud me seekord Kurgjärvelt kohe nina kodupoole, vaid sõitsime sealkandis veidi ringi. Seda enam, et miskisest ammusest ajast mäletas mees ühte vana kirikut. Ta tahtis seda taasleida. Too ammune sõit suurema seltskonnaga jääb aga nii umbes 15 aasta tagusesse aega ning tookord sõitsime meie oma Fiat 127-ga kogu rongi sabas. Seega suundadest ei jaganud me suurt msikit. Nüüd aga ... seal ta oligi meie ees - Plaani kirik.

Oli vaja vaid veidi Munamäelt edasi sõita. Sealt sõitsime edasi Rogosi mõisa, kus ma sain ikka väga põhjaliku ülevaate selle hoone ja selle hoonega seotud isikute ajaloost. Üks endine õpetaja, kes sealses muuseumis hetkel toimetavat paistab haaras mul sabast ja nii ma siis kuulasin. Põnev. Ma olen viimasel ajal üldse veidral mõisa-lainel. Senimaani on see huvi küll piirdunud Järvamaaga. Samas on noid unustatud ja vähem unustatud ning taastatud hooneidki kõikjal Eestis, üks huvitavam kui teine.
Ega sealt lõunast tõigi meid teekond tasahilju erinevate peatustega, nt. Ööbikuorg, kus meite õnnetuseks hakkas tihedat vihma sadama, Järvamaale. Tahtsin käia Peetrist läbi ja tänasele sünnipäevalepsele tordi jaoks vaarikaid korjata ja omakasvatatud salatit, tilli porknaid,. kaalikat ja lillkapsast kaasa tuua. Kõike seda vürtsitas kena äike, välgud sähvisid ägedalt sinna sõites, kohapeal sain kaela vihma ja pilvedes kõmistas ka kenasti. Aga see-eest rõõmustas poisse vikerkaar. Ja nende endi porgandipeenar. Lahe kuidas nad oma salati- ja porgandipeenra üle rõõmustavad. Lehtsalatit söövad ka usinasti.
Ikkagi oma.

Taamal Järva-Peetri kirik. Pea et väravast vaadatuna.

Kui aeg poleks olnud juba nii hiline ja taevas ähvardavalt välgutanud, siis oleksime meelsasti veelgi kõrvalepõikeid teinud, aga seekord läks sedamoodi. Kuigi kojusõitki oli omamoodi multifilmilik - liikusime nagu siilike udus. Kohati oli tunne, et viibiks nagu valges vatis. Pildile mina seda kahjuks püüda ei suuda. aga kihvt oli küll. Kaks esimest pilti on tehtud Piibe maanteel veidi Jänedast Tallinna poole, kolmas pilt aga Pillapalus.

Vahva päev oli. Ja kuigi autos olid Keskmik ja Väike Vend seda meelt, et nad tahavad olla üleval olla niikaua kui soovi on, siis kodus kustusid nad peagi ja magasid enne kui pead padjale said. Vat sulle siis ärkvelolekut. Ega ma ise ka kaua enam suutnud, isegi kudumine ei suutnud silmi lahti hoida.

Muna Munamäel.

Ein Kurztrip nach Südestland. Besichtigt haben wir die Kirche in Plaani, Rogosi Gutshof, Ööbikuorg in Rõuge usw. Schön wars. Unser Ziel war eigentlich unseren Ältesten im Sommercamp in Haanja zu besuchen.