Kui kummaline, kutsusin sind mõttes ...

On jah kummaline, Just see, mis minuga täna juhtus.

Aasta oli siis 1994, õigemini 1993/94 aastavahetus. Meil käis külas minu kauaaegne kirjasõber. Lustlik noorsand Saksamaal. Me olime selleks ajaks kirjutanud paberkirju aastaid. Ja kirjutasime ka peale seda külaskäiku kuni ... ühel päeval hakkasid talle saadetud kirjad tagasi tulema. Vahetult enne oma kadumist kirjutas ta oma isa haigusest ja et peab vist itta naasma ja .. Läinud ta oligi minu elust. Ja täna oli korraga ühes minu paljudest postkastidest meil ühelt meitemaalaselt, et tema käest olevat keegi Saksamaalt pärinud, et ega ei olevat võimalik leida minu-nimelist inimest. Ja kaasas oli pilt. Lisaks umbkaudne kirjeldus meite elukohast ja et kunagi oli selle-nimelise mehega abielus, kes teab äkki on lahutatud. Elu on imelik. Ju see kõik on millekski vajalik. Igatahes on mul sellise taasleidmise üle heameel. Aga ma pole julenud-osanud veel oma mõtteid taasleitu aadressile kirja panna. Niipalju liiva on ju tost ajast merre voolanud ... Ma ikka veel ei usu, et see kõik ei ole uni.
Pildil on aasta 1993. Ikka meie. Ich hatte mal einen Brieffreund in Deutschland. Einen jungen Mann. Wir schrieben Jahre, er hat uns hier in Estland auch besucht. Und dann plötzlich war er weg. Es gab keinen Kontakt mehr, meine Briefe an ihn kamen zurück und ... Und heute hat er sich wieder gemeldet. Jedoch nicht persönlich, aber ich bekam von einer für mich unbekannten Person ein E-Mail, ob ich die gesuchte Person bin und eine Beschreibung mit dem Bild. Ja, das bin ich.
Das Jahr war 1993. 1993/1994 um Jahreswechsel war Andy hier, ein paar Jahre nach seinem Estland-Besuch brach der Kontakt ab. Und jetzt hat er mich (und ich ihn) wiedergefunden. Komisch. Ich habe immernoch das Gefühl, dass das alles ein Traum ist.