Kukkusin, kaotasin teadvuse, kips

No päris seda tsitaati mööda meie elu just ei kulgenud, aga lasteaias õues madistades lükkas üks sõber oma sõbra liumäe trepist alla ja kukkumine päädis kukkuja jaoks luumurruga. Nii ma olengi jälle kodune. Reedel sain ühelt hoolduslehelt tööle, seda teisipäevani. Kolmapäevast taas lehel.
Oh jah. Järjest sügavamalt ohkama võtab. Seda enam, et pühapäeva öösi hakkas suurel poisil äsja parandatud hammas valutama, valutas valvearstil käigust hoolimata kuni teisipäeva pealelõunani. Valvearst lihtsalt ei teinud midagi. Pilt oli korras ja lahti tema parandatud hammast puurima.
Igatahes igav meil ei ole. Ja elu seisma jääda ei saa. Ja jamad ei paista lõppevat. Praegu loodame, et asi kipsiga asi paraneb. Traumas "hirmutati" juba ka kruvide ja poltidega. Eks homme kuuleb täpsemalt.
Kui ma aga pahane kellegi peale olen, siis on see poisi lasteaiaõpetaja. Tema telefonikõnest, kahest kõnest isegi, ei paistnud kuskilt välja, et lapsega oli kukkumisejärgselt asi nii kole. Jäi mulje, et laps kukkus ja kurdab käes veidi valu ning ei enamat. Too õpetaja oli selleks hetkeks ka paar päeva selles rühmas tööl olnud. Ja üldse jätab ta väga kogenematu mulje, noor on ka. Vanade olijate jutust jäi mulje, et kui nood poleks utsitanud, siis tema poleks ühendust võtnudki. Et siis lapsele järgi minnes oleksime leidnud eest traumapunkti vajava lapse. See kõik on aga oletus. Aga et sellel väikesel mänguväljakul, keset väljakut toimuvat keegi tähele ei pannud, kukkumist ei näinud kumbki õpetajatest!, vat see pole küll õige asi. Ja liumägi on keset liivakasti.

Filmimenüüs on nüüd Briljantkäsi kindlal kohal. Meie poiste üks lemmikuid.

So, bin mit dem Kind wieder krankgeschrieben. Er hat im Kindergarten bei Spielen den linken Arm gebrochen.
Habe zwar Zeit fürs Stricken, jedoch nicht ganz freiwillig und sowas freut ja keinen.