Friday, February 06, 2009

Hai-ge-ma-ja

Korteriuksele võiks riputada sildi "haigla" ja mehele peaks põetamise eest palka maksma hakkama.
Jaanuari lõpus olin Pesamunaga nädala haiguslehel. Sain vaevu tööle tagasi, 4 päeva tööl käia ja siis tuli nädalavahetus ja jälle tõbised lapsukesed. Nukuteatrist tulles oksendas üks ja teine tõstis temperatuuri samal õhtul pea 40-ni. Noh, lehte ei võtnud, saime setitada asjad vabade päevade ja kodutööga ära ja jõudsin juba rõõmustada, et nädal otsas ja põngerjad paranevad, kui .. Eilsest on Suur poiss palavikulaps. Ma sellest parem ei räägigi, et mul endal on ka kohati "sent-surmale-võlgu" tunne. No kaua võib! Ja see hüüatus on täitsa omal kohal, kuna nüüd on Pisipojal ka uuesti palavik, pisike küll, aga siiski. Papast on see seni mööda läinud, õnneks.
Ja kui katkuv köha ja valusaks nuusatud ninaalune välja arvata, siis olen mina ka juba täitsa inimese moodi.

Krt võtaks, ma ütlen.
Pärnu-sõit jääb igatahes ära. Kah-ju.
Kogu selle õnnetu olemise taustal on ka mõned rõõmsad killud. Muhv tõi mullegi täna "Elumõnu" raamatu. On ikka kaunis kirjatükk küll. Kui nüüd lisada sinnajuurde veel Pärnu maanteelt koju taritud lõngakott, mis täiendab senised varusid väga edukalt, kuhjuv kirjatöö, mille üle võib praegusel keerulisel ajahetkel vaid rõõmu tunda, ja reede õhtu, siis võib isegi rahul olla.
Hea ju seegi, et veel ei ole miskit kärbitud ega ka koondatud. Ja veel parem on see, et järgmine neljapäev on Säsi! See on maiuspala, mida oodata. Ainult et tervemaks peab saama, siis on rõõm ka suurem. Okastraadiga kurgus (kurk valus) oli teatris kolmapäeval veidi ebamugav. Õnneks aitasid imemistabletid ja Mynton hädast välja. Aga mõnus meelelahutus (Minu oivaline lahutus) oli seda pisukest vastupidamist väärt.

Wir sind krank, nur meinen Mann haben die Viren noch nicht erwischt.
Ich bin müde. Wenig Zeit und Lust zum Stricken.
Jedoch gab es heute auch einen erfreulicheren Moment - ich habe ein Buch über Handarbeit in Kihnu bekommen, Ärma Roosi´s Elumõnu. Ein wunderschönes Buch, wenn man sich für´s Thema und Gegend interessiert.

Labels: ,

1 Comments:

Blogger Kati said...

Tean mida Sa tunned! :(
Siis kui meie suuremate lastega juba korras olime, jäi pisikene ja ikka nii, et pakkisin haiglakotigi ära. Tundub, et haigla oli täis- arst isegi ei maininud seekord haiglavõimalust. Ja kui pisikesel juba tervis ja söögiisu tagasi, tuli kaasa töölt palavikukese ja tatise ninaga...

10:11  

Post a Comment

<< Home