Ülelahe lõngajaht & ussitavad poisslapsed

Nagu ma vist juba kilkasin, oli meil plaan korra jälle koolivaheajal lastega üle lahe käia. Käisime ka. Väga vahva ülekäik oli. Reisuks oli kokku pandud tagasihoidlik kava, mis hõlmas usse ja Tropicariot poistele, papa tahtis kindlasti Olümpiastaadioni torni minna, minu jaoks oli plaanis Menita lõngapood, Hobboks jäi sinna teepeale ja lihtsalt nõudis nõudis läbiastumist. Siis veel niisama ringivaatamist, H&M, vanaema antud kommiraha realiseerimist ja oligi aeg tagasi sõita. Kõik sai tehtud. Erinevalt meie eelmise kevade reisist olime me nüüd ikka kordades targemad. Enam ei kablutanud me jalgu rakku, vaid kasutasime ühistransporti. Oi kui ladusalt see käis. Igatahes oli vahva ja olgugi, et poisid on poisid ja vahel tahtnuks teha näo, et mina neid ei tunne, kulges kõik ilma suuremate ektsessideta. Tropicariost ostsid nad kõik omale miskised kummiussid lootuses, et hirmutavad emmet. Minu madude pelgus on teada ja tuntud fakt. Aga nende meelehärmiks ei juhtunud miskit hirmsat. Emme ei karjunud, ei trampinud jalgu. (Ma tean inimest, kes ka pisikese kummihiire pääle võib hirmsat sõjakisa teha ja lauale ronida, seega mul on arenguruumi). Pisike poiss oli oma nö "piimamaduga" aga lahe, see oli tal jope rinnataskus. Hoidis siis oma käpikus kätt rinnal ja korrutas, et "Mul on hull madu. Hammastega". Ise selise pühaliku olekuga, justkui annaks piiblil vannet. Oh jah. Nende Tropicario visiidi kasutasin mina programmiväliselt Käsitöytalo Priima jaoks ära. Nojah, võite 3 korda arvata, kas ma lõngapoest ostuta lahkusin? Naljakas on aga see, et võrreldes varasemaga oli nö minu sisemine värvikaart seekord hoopis teist tooni: sinine, kollane, roheline. Ostetust uued olid kirjud lõngad. Mulle juba tehti märkus, et ma ei pidavat ju kirjusid lõngu armastama. No seekord jäid sõelale. Seda enam, et tolle Fabeli sokika valis kaasa poiste sokkideks. Kui mees valib poes juba lõnga välja, siis kuda sa seda veel sinna jätad?
Üks oluline punkt kogu reisi manu oli seegi, et meil vedas ilmaga. Nädalapäevad oli siinne ilm olnud kõike muud kui meeliülendav. Eelmine aasta saime ka vett ja lörtsi näkku. Seekord oli küll külm ja tuuline, aga ka päikseline. Ning kuiv, mis peamine.

Wir haben am Wochenende mit der Familie einen Kurztrip nach Helsinki gemacht. Es war sehr schön. Mit dem Wetter hatten wir Glück. Es war zwar kalt und windig, aber es hat weder geschneit noch geregnet. Und die Sonne schien. Unser kleines Programm haben wir auch erfüllt: die Jungs haben die Schlangen gesehen, ich habe Wolle bekommen und mein Mann wollte ja unbedingt den Turm des Olympiastadions besuchen. Alles geschafft! Und wir hatten zusammen einen wunderschönen Tag.