Kooli!?!

Sokid. Jälle. Novita Wool. Elus on ilusamad kui pildil. Sellised öösinised, pea et must. Aga siiski sinine.

Täna tegin jälle linnas kohvikus aega parajaks. Viisin pisi sõime ja tulin peagi tulema. Enne tehti veidi nutust häält ka, aga see saab meil enne otsa kui emme aiast välja saab. Ja siis olevat edasi juba igati rõõmus ja vahva laps.
See kohvikus aja parajaks tegemine aga pole niisama lihtne ühti. Mul oleks vaja juba veidi peale 9 kuskile end toetada, ent päris kesklinnas ei ole ühtki sellist kutsuvat kohta. Nii ma siis ootan kuniks Apollo Viru tänava alguses uksed avab ning kolin siis sinna tugitooli mõnusalt kohvitama ja kuduma. Tõeliselt mõnus koht.
Teisipäeval sattusin seal veel ühe intervjuu tunnistajaks. Kogemata. Aga tekkis huvi ja nüüd vast vean isegi end kinno seda "Maja järve ääres" vaatama. Oli vist Raadio 2 see, kes sealsamas kaffes veidi nimetet filmi "meie mehest" operaatori Alar Kiviloga vestles. Ei teadnud ma sest "meie mehest" Hollivuudis seni midagi. Hmm, kaasa teadis? Huvitav millise kivi all mina siis kogu aeg magan? Tema teab üldse palju sellest teisest ja kolmandast. Erinevalt minust ka "kroonika-teadmisi", et kes kellega magab ja käis - käib või krt teab mida teeb.

Igatahes hakkab homme kool peale ja tahaks kohe ka need pikapäevarühma ja muud asjad ära uurida ja märgid maha panna. Siis jääb meil 2 septembri alguse nädala sees vast veidi aega ka päevaseks kinoskäiguks kaasaga. Tal ju puhkus. Ja kui lapsed kõik aias või koolis, miks ka mitte. Pole mingit lapsevahi otsimist ega keskit. Me oleme kolme lapse vanematena viimase 2 aasta jooksul koos vast ühe käe sõrmede jagu kordi maks 5 tundi korraga väljas käinud. Võiks ju võtta veidi vabamalt?

Koolilaps! Mina lootsin tegelikult, et 1. septembriks passivad poisile veel lasteaia lõpetamiseks ostetud viikarid. Naiivitar! Passivad jah, aga .. need tol peol tekitatud plekid ei tulnudki välja, kõiksuguste proovimiste kiuste. Ka keemiline osutus jõuetuks. Täna ostsime siis uued. Valida tähtsa päeva eelõhtul ei olnud enam suurt miskit. Nii ostsin siis lausa mitu numbrit suuremad, vaja olnuks 128, aga ostetud püksid kannavad numbrit 140! Ei olegi hirmlaiad, ja mis on tõepoolest kummaline - need olid ühtede teiste pükstega, mida oli ka 128 suurust, aga mille lõige tundus veider, sama pikad! Saa siis neist suurusnumbritest aru. Igal tootjal isemoodi. Pelgalt tooteetiketist ei piisa. Nii ma käingi reeglina laste mõõdud ja mõõdulint kotis ringi. Igatahes tegin ma need nüüd pikkuselt parajaks. Ja loodetavasti ei kuku poiss nendega koolis nüüd samamoodi kui lasteaias roomama. Eriti teevad mind murelikuks kolmapäevased koolipäevad, mil koolivormiks peaks olema viikarid ja triiksärk ning korralik king. Koosolekul klassijuhataja ütles küll, et viisakas riie distsiplineerib ka lapsi ja nad ei rooma nendega koridoris. Aga oma poisi peale ma nii kindel ei ole. Ma olen juba ühtkomateist näinud. Aga ma ootan ikkagi vast ära, mis saama hakkab ja halan siis kui põhjust on. Samas meeldib mulle aga see väga, et neil on kolmapäeviti ühe kehalise kasvatuse tunni ajal peotantsu trenn ja nii esimesed kolm aastat. Iseenesest ju vahva.

Tere tali!

Loen seda ja imestan, loen siit ja sealt taas ja mitte ei saa aru, milleks on vaja mingit kastisüsteemi. Ja veel nii, et igal karbil oleks kaan peal ja korrektne silt küljes. Tundub, et loov lähenemine ja ise tegemine käib tegelikult mõnele parteilise korra friigile närvi pihta. Ostku omale säästukast eraelu ja päevadesse päikest .... Äkki hakkab parem?
Ja nii ei panegi imestama, et neid koomikutepaari Re-Sa või Sa-Re (kes kuidas soovib) valijaid-jäljendajaid niipalju on. Aja taak on raske kanda, eriti kui sellest vabaneda ei tahagi, pigem nagu olnut elustada.
Lasteaed, ma ütlen, kui tsiteerida klassikuid.

Aga muidu on elu kui hernes. Veel päev ja meie peres ongi koolilaps. Vaid mõned pisiasjad on veel puudu, osa neist emme teha. Aga kuna 1. sept satub reedele ja siis tuleb veel nädalavahetus, siis ma ei rabele. Sööme reedel veel pidulikul puhul tortigi. Ja siis vaatame edasi. Mul on pisuke hirm naha vahel, et kuidas selle peresisese logistikaga saab. Ikkagi 3 last transportida ja ajad kipuvad olema isesugused. Ent ootame selle päris alguse ära ja siis näeb. MG ka ju alles sõimes harjutamise faasis. Järgmine nädal tahaks proovida pikka päeva. Hetke hommikupoolikud on paljulubavad. Täna oli väheke nuttu, aga muidu igati OK ja rõemus laps. Ma igaks juhuks ei hakka suuri lootusi nii kiirele õnnestumisele heietama. Mine tea, äkki sõnan veel ära.

Täna jõudsin siis minagi Kumusse. Vahva oli. Ega ma kunsti suurt süveneda saanud. Küll ajasin vanemat poissi taga, küll nõudis MG miskit. Kuniks viimane magama jäi, siis oli rahulikum. Aga jah, nagu juba öeldud, mulle meeldis. Maja on lahe. Samas see beež majake seal all Kadrioru poolses otsas tundub nüüd uue kolossi kõrval õite armetu. Aga noh, teades olusid ja inimesi, ei mina usu, et seal niipea miskit muutub. Kui just ...
See moodsama kunsti pool võinuks minu jaoks ka olemata olla. Vähemalt nägemata. Ma olen kunsti osas paras võhik, seepärast vast andestatakse ka mu asjatundmatu mittemeeldimine. Mis minu jaoks aga uus ja huvitav oli, olid Paul Raua tööd. Kristjanit jah tead, aga vennas on mul senimaani kahe silma vahele jäänud. Täiesti. Nii et .. Avastusi võib ette tulla igal ajal.

Habe heute mit meinem Mann Mart und zwei Söhnen, mit dem Ältesten und Jüngsten, der Mittlere schlief im Kindergarten, KUMU besucht. Estnisches Kunstmuseum, das neue Gebäude im Kadriorg. Schön war´s. Interessant. Sowohl das neue Gebäude mit seinen Möglichkeiten (man konnte ganz frei auch mit dem Kinderwagen da herumspazieren) und Ausstellungen. Dauerausstellung der estnischen Kunst, besonders die älteren Arbeiten (die moderne Kunst bleibt für mich etwas unverständlich und fremd, aber ich bin ja kein Fachmann auf dem Gebiet, verzeihen sie mir die laienhafte Aussagen). Heute gab es dort aber auch eine Ausstellung über Paul und Kristjan Raud, zwei namenhafte estnische Künstler, Zwillingsbrüder. War eine Überraschung für mich, Kristjan kennt man viel besser als Paul. Jedoch hat der Letzte mich mehr beeindruckt.

Pole minu

Üksinda kodus

Kas te kujutate ette, ma olen TÄITSA ÜKSINDA kodus! Sellist asja pole ammuilma juhtunud! Ikka on vähemalt tita, st. Pesamuna koos minuga kodus, ka kui teised on lennus. Oh jah. Ja kui nüüd pisike ka mõne päeva nädalas sõimega lepib, siis saabki mul olema veidi täitsa-üksi-päevi.
Naljakas on olla. Isegi tööd teha on täisrahuga veider. Harjunud ju elama tõelises sebivas Segasummasuvilas.

Kaasa võttis poisid ja läks veidiks oma lapsepõlve mängumaale Jägala joale. See pole siit kuigi kaugel. Aga seal on ta sündinud, just ... pea et joa kõrvale jäävas barakis. Ja kiriku kõrval koolis käinud. Nüüd aga ei ole seda maja, kus ta tegelikult kasvas enam alles. Põles maha. Hoolimatuse ja alkoholi tõttu. Hea et vanaema silmad seda janti seal enam nägema ei pidanud.

Ilm on ilus. Äkki saab pesudki kuivaks. Ja homme on noorematel poistel selle sügise esimene lasteaiapäev. MG-l üldse esimene päev. Näis siis.

Ich bin zum ersten Mal über mehrere Jahren alleine zu Hause. Ganz alleien. Man muss sich jetzt wieder an die Ruhe und Stille gewöhnen. Denn morgen gehen die jüngeren in den Kindergarten und am 1. September unser älteste Sohn in die Schule, in die 1. Klasse. Es ist ja endlich so weit ...
Mein Mann hat die Kinder mitgenommen und ist nach Jägala gefahren, zum Wasserfall. Da ist ja er geboren und aufgewachsen.

Külaline Bernist

No nii, meite pere reisumehed on oma tuurilt tagasi. Ema käis venna vanema tütrega Šveitsis, Baierimaal ja Austrias. Ja nagu ikka said poisid omale miskit armast ja miskit magusat. Ja mina tassi. Kõikse vahvam on aga meite pere pesamunale toodud karu. Laps minus ei ole veel kadunud. Ja nii ma rõõmustan ikka veel nii mõnegi vahva loomakese üle. Pruunkaru Bernist. Pisipojale paistab ka meeldivat. Mulle meeldib juba ainuüksi see, et ta on teises asendis kui enamus karvaseid "kodu"karusid. Ja ta on nii armsa ilmega. Seega saage tuttavaks .. külaline Bernist.

Mõned päevad tagasi tegin pisipojale pidžaama. Vaja oli, poiss viskab kasvada ja ega sellised asju vanematest vendadest järel suurt ei ole, lõhkujad nagu nad on. Ning sattus olema kodus riiet, mis oli kunagi enne vanima poisi sündi ostetud. Selline pehme ja armas. Aga senimaani kasutamata jäänud. Mis siis ikka .. Nojah, sai veidi suur küll, st. püksid pikad. Aga laps kasvab. Siis ei ole vähemalt homme kukekad.

Tegelikult peaks veel tegema, pisile ja teistele kah. Riiet peaks kah jaguma.

Hakkasin ka sest Pam Alleni raamatust Scarf Style seda Backyard Leaves salli kuduma, aga kõik asjad ei ole loodud esimesel katsel õnnestuma. Nagu saaks kõigele pihta, aga tulemus ei ole see. Vahel mul lihtsalt on nii, et esimesed katsed (loe: vasikad) lähevad veidi aia taha. Peab veel paar ööd ää magama, äkki siis idee veidi selgineb ja leian selle nõksu, mis asja ilusa asjana õnnestuda ei lase. Võib-olla oli eile asi ka alustamise-harjutamise kohas. Kui teised piduvad õuepääl, siis võib vahel süvenemine olla pisut raskendatud. Aga ma ei oska kahjuks või õnneks käed rüpes istuda, ammugi ei armasta ma viinakokse. Nii siis ... Kuigi jah, paraja Padjaklubina paistan ma siinses lõbusas seltskonnas ka üksinda välja.

Habe meinem Kleinsten ein Pyjama genäht. Den Stoff habe ich schon etwa vor 7 Jahren gekauft, hat mit gefallen, so niedlich und weich. Die Hose ist ein bisschen lang, jedoch das Kind ja wächst, zu schnell sogar. So werden die wenigstens nicht von heute auf morgen klein wieder. Nachtwäsche haben die älteren Brüder ja kaum hinterlassen.

Habe gestern auch Backyard Leaves aus Pam Allen´s Scharf Style "versucht", jedoch nicht erfolgreich. Manchmal klappt es einfach nicht beim ersten Versuch. Das Muster ist verständlich, Wolle schön und weich, nur das Ergebnis war nicht nach meinem Geschmack. Vielleicht war auch die Zeit und der Ort für den ersten Versuch etwas falsch gewählt. Draussen, in der übermütigen Gesellschaft. Es begann auch schon allmählich dunkel zu werden, zu dunkel fürs Stricken.

Jälle raamat!

Vana pea ja unuvad asjad.
Tahtsin ju oma uue raamatuga kah eputada. Knitting Nature Norah Gaughan. Täitsa lahe. Ma armusin sellest ühte esemesse küll juba raamatut omamata, ent raamat käes tekitas see veelgi erinevaid soove. Aga see meeli paelunud ese on ühes põhjamaises blogis täitsa esitletav. Ma ei oska öelda, aga palmikutes on minu jaoks miskit võluvat. Ja alati ei peagi neid kohe kamaluga olema. Igatahes olen ma sellele sviitrile silma heitnud. Ja palmikuist rääkides ka sellele palju kiidetud viikingite kudumite raamatule.
Raamatus tekitas minus aga segadust üks nupukudumise selgitus. No ei saa mina aru, kuigi teksti nagu mõistaks. Aga eks ma pean ikka praktikas proovima. On asju, mida teoreeritiliselt ei saagi mõista.

Nüüd tahaks veel saada selle sügisese Interweave Knits numbri. Mulle kohe tundub, et seal on miskit mulle. Aga kuda ma sinne teiselepoole lahte saan .. Nii kiired ajad on. Aga eks mõtleb ja kaalub. Kõike ju saab kui väga tahta. Mida ma siin ikka soiun.

Jälle sokid!

Jälle sokid, eksju! Nagu ma muud ei oskaks. Vahel on tunne, et ega ei oskagi.

Sinised on Novita Wool, türkiis, tellitud Harrietist. 2,5 vardad, muster on miskisest ammusest ajast pähe jäänud. Mõjuvad nii vaadatuna soolikatena, pikad ja peenikesed. Jalas on ilusad, ausalt. Vähe sellest, et mulle meeldib Novita Wool, mulle meeldib ka see toon. Peaks omale ühe korraliku täie tellima. Vahva värv ja passib ka poisslastele.

Kirjud on Müürivahest ostetud BBB Martine, 100% vill, kootud sedakorda nr. 3 varrastel. Ilma mustrita. Mulle meeldis see lõng. Ja nii ma saingi sokid. Sest minu puhul kehtib see, et jagajale jäävad näpud. Koon ja koon, aga omal sokke ei ole. Kui vaja, laenan kaasalt. Nüüd aga ostsin lõnga lausa endale. Aga noh, kuniks ma neid kandma hakanud ei ole, on alati oht, et sokid leiavad omale mõne teise omaniku.

Tegelikult olen teinud enamgi. Hakkasin omale suvepluusi kuduma. Varrukateta. Nojah, esteks tegin selle liiga laia, siis pika ja nüüd avastasin, et varrukateta asja ma nagunii ei saaks hetkel kanda. Ma olen omale korraliku T-särgi selga päevitanud. Nii et .. Nagunii on väljas juba sügis. Las idee laagerdub järgmise kevadeni.
Alustasin ka meite Kohe-Koolilapsele kampsi. Kooliks. Kui leiaks homme äkki luku kah, saaks edasi tegutseda. Kooliaeg ei ole ju enam mägede taga.
Selle kooliga ongi jama mõnes mõttes. No ei leia mina minu mõistes ontlikke dresse. Kas on siis liiga suured või veidi liiga väikesed või on materjal nii vastik käe all, et paha hakkab. Või siis on hilp selleks natukeseks ajaks liiga kallis lõbu. Eriti arvestades, et poisi jalas ei püsi pükste põlved kohe miskitepidi tervena. Nii ma siis ostsin dressi jaoks riide, proovin ise.
Õnneks on enamus asju kooliks olemas. Homme on esimene lastevanemate koosolek. Näis mis seal räägitakse.
Teinud olen veel pisile pidžaama, püksid ootavad hetkel kummi. Ja siis kaks trikotaažist varrukateta pluusijupatsit rändavad hetkel koos emaga Kesk-Euroopas. Sooviti reisiks. kuigi suvitusilmu seal RTL-i ilmateate järgi olla ei tohiks.

Aga siinkohal lõpetuseks veel väike magus vahepala. Meite 15. pulmaaastapäeva tort. Lõikasime selle üheskoos lahti ka. Seekord siis. Sest pulmas jäi meil see tegemata. Ja seda väga omapärasel põhjusel. Aeg oli 1991, nagu ta oli. Keeruline. Et saada torti, sai tuttavate tuttavale kondiitrile saadetud nii omad munad kui suhkur ja marjad. Marjatort oli, sest valikuid ei olnud. Aga ... Enne kui aeg jõudis sinnamaale, et noorpaar pidanuks tordi lahti lõikama, oli pea pool tordist söödud. Tort seisis nimelt eraldi laste jaoks kaetud laua kõrval. Ja kaasa vanaema lõikas selle laste ihaldavatele pilkudele järele andes lahti. Nii ei saandki ma ise tordist mitte purugi. Seepärast siis seekord tort nimelt suur ja ilus. Ja see Pagariliisu "Amsterdam" on hea. Meie pere suur lemmik. Nagu Pagariliisu muudki tooted. Nämma.

Wieder Socken! Nr. 23. Türkise aus Novita Wool, 2,5 Nadelspiel. Nr. 24, bunten. BBB Martine. Die Farben haben mir im Geschäft so gefallen.

Und die Torte zu unserem 15. Hochzeitsjahrestag! Schön, nicht wahr? Und hat sehr gut geschmeckt. Wie die von Pagariliisu Bäckerei immer.

Õieksed

Jälle ei saanud "testimata".

I am a Snapdragon What Flower Are You?

Nojah. Mis ma ikka kostan.

Täna, 15 aastat tagasi ...

Oh aegu ammuseid ...
Värvilisi pilte ateljees ei tehtud. Öeldi, et pole paberit. Aeg oli selline.
Aga nalja sai rohkem kui rubla eest.

Palju õnne, Kallis!

Ütlemiseks oli ka põhjust. Ikkagi 15 aastat abielu algusest! Ent tähistame me seda sündmust siiski laulatuse aastapäeval. Registreerimine ja laulatus ei langenud meil samale päevale. Ja hea oligi. Koguni 2 tähtpäeva! Jah, ahne olen. Ja egas see küll küllale küll liiga tee.

Nii saabki neljapäeval torti ja pitsat, pikka lauda ei ole. Küll aga on oodatud tollased asjapulgad ja lähimad sugulased-tuttavad. Seltsis ikka ju segasem!

Aga egas see aastapäevane olek tegusust välista. Töö ajab takka, lippan kuis jänis. Ja ema läheb reedel reisile, talle vaja veel paar hilpu teha. Need oleks võinud ammu valmis olla, aga ma pean kohe jätma asjad viimasele minutile. Ja nii ma siis sebingi siin kõike ja segiläbi. Ja nagu sellest oleks veel vähe. Laupäeval tõin poest kotiga lõngu ja ega ma tänagi linnas muidu saanud kui poistega hambaarstil käisin. Nojah, nagu narkomaan juba, sõltlane. Kahju see sõltuvus õnneks kellelelgi muule kui mu oma rahakotile ei tee. Või kui miskit, siis rõõmustab koisid, kui nad tee mu majapidamisse peaks leidma. Loodame aga, et ei leia.

Mis hambaarsti puutub, siis 7-ne lasi omad esimesed augud kenasti ära parandada. ei mingit tsirkust. Ja kohe-neljasel on hambad igati terved. Ja õnneks on temagi ses mõttes hea laps, et pole kunagi hambaarstil vaja olnud miskit tsirkust teha, et laps suu lahti teeks.

Wir haben heute den 15 Hochzeitsjahrestag. Am 15.08.1991 fand das Ereignis im Standesamt statt. Gefeiert wird es jedoch am 17.08, am Tage der kirchlichen Trauung. Schon 15 Jahre! Schwer zu glauben!

Kanaema

Kanaema muretseb. Poiss (7 a) läks tänaseks ööks naabripoistega õuepeale telki magama. Pole just haruldane suvisel ajal, ent ikkagi. Mamma pabistab. Temale on see esimene kord omasugustega öösi tembutada.


Teginlõpeks ka mina Harrietist tellimuse. Need türkiissinised lõngad. Mulle hakkas see toon lausa meeldima. Prooviks tellisin 4 tokki, peaks veel tellima, saaks mõnele poisslapsele rõõmsa kampsiku. Wool mulle meeldib. Käe all mõnus ja kududa ka mõnus. Ja siis tellisin veel 2 paari bambusest ringvardaid, 3 ja 3,5. Poes tol korral kui otsimas käinud ei olnud vajaminevas pikkuses. Aga minul nüüd siis on.

Sokid siis kah nagu lubatud. Tavalised triibulised. Sedakorda siis nr. 22. Nüüd peaks vahelduseks ühe kuhja lastesokke tegema. Omadele, külapääle ja äkki mõneks heaks eesmärgiks veel. Mis see siis ära ei ole, sokikudumine st. Ja kindlasti midagi türkiissinist. Minu selle hooaja lemmikvärv. Hetkel tundub nii.

Unser älteste Sohn übernachtet heute mit Freunden im Zelt draussen. Die Jungs machen das fast in jedem Sommer, unser ME ist aber zum ersten Mal dabei. Bin etwas aufgeregt, denn Gott weiss was die da machen werden. Am Morgen klagt ja wieder jemand hier im Hause, dass man wegen der Kinder gar nicht schlafen kann. Naja ..

Habe letztendlich auch aus unserem (estnischen) Internet Handarbeitsgeschäft Harriet OÜ was bestellt. Wollte Wolle in Türkis und fand das sonst nirgendwo. Novita Wool, der Ton stammt aus der Novita-Kollektion Frühjahr 2006 nach den Angaben der Farbkarte. Und in den Geschäften habe ich die bisher gar nicht gesehen?

Socken Nr. 22. Einfache Streifen. Wieder JIL Color und Novita Wool Orange. Jetzt müsste man aber einen Haufen Kindersocken stricken, für meine Jungs, für Bekannte und vielleicht auch für sonst jemanden.

Pildita sokid

On järgmisedki valmis, ma peast hetkel numbrit ei teagi. Mingi 21 või 22. Eks õhtupoole näis. hetkel pilti tehes selgus, et pildikarbi akud vajavad laadimist, nii nad siis "söövad" hetkel.
Muidu nagu ikka: tavalised sokid, ei mingit mustrit, vaid triibud. Sama kirju Jil ja oranž. Tumbade lõngavarusid sobrades ja korrastades selguski, et kõiksugu juppe, jääke on kole palju. Peaks hakkama nendega midagi tõsiselt ette võtma, varsti ma neise siis muidu upun. Seda enam, et neid tekib kogu aeg juurde. Igasugust veeuputuseaegset saasta on kah. Ja kui ma õigesti mäletan, siis on keldriski ühtkomateist. Ja ma lähen ikka ja jälle poodi ja toon juurde! Nojah, minu moodi.
Hetkel võtsin sokkidele vahelduseks omale ühe suvisema hilbu ette. Võtsin ühest sellesuvisest Suuri Käsityö ühe konkreetse topi kah ette, näis mis saab. Mul pole praegu fantaseerimise aega. Nii kui ma tunnen, et nüüd saavad muud asjad eest ära ja kätetööks tekib aeg ja ruum, nii ... Kõige pikem tööta vahe on olnud 24 h, sedagi tinglikult. Lihtsalt alati ei saa kohe arvutisse jne.
Kogu kiire aja kiuste on aga järgmiseks nädalaks vaja ühtteist valmis teha. Esiteks tahaks omaenda pulmaaastapäevaks mõne uue hilbu nokitseda. Sinna ei ole enam palju jäänud, 15 ja 17.08 ju kohe käes. 18.08 sõidab ema reisile, temaltki on reisirõivasteks pisike soov tulnud. Ning kaugel see kooliaegki on. Poiss ja pisikesed poisid vajavad ühtkomateist. Ja ööpäevades on vaid 24 tundi! Ning öösiti, kui kõik see kamp magab, mida töötada ei suuda. Ma tean, et nii mõnigi kasutab just neid hetki. No mina lihstalt ei taha/ei suuda end üksinda üleval olema sundida. Miskine korralikkusekuradikene sunnib kah takka, ta ju teab, et egas hommikul nagunii põõnata ei saa kui sul kolm valjuhäälset ja sõjakat tegelast kuklasse ronivad. Ma olen korra nii ärganud, et 1a ja 4 k vanune poisslaps toetas voodis mu rinnale 20 cm pikkuse teraga fileerimisnoa! Sa võib omast arust küll kõik eest ära panna, aga lapsed leiavad ikka teatud "turvaaugud", või siis sudivad seni, kuni soovitu kätte saavad. Eriti meite nutikad Nukitsamehed. Oh jah ...
Kui issi on kodus on lahedam ses osas. Aga kuniks järgmise puhkusejupini on aega, siis sedamoodi.

Ma olen nakatunud tõsisesse raamatuhaigusesse. Panin Kullaketrajaisse kah omad soovunelmad uue ühistellimise tarbeks kirja. Näis siis. Hetkel on aga Krisost tulemas see . Viimasest omaenda valikust tegin nimelt sellise otsuse. Eks näis kas õigustab end. Aga miskises põhjamaises blogis oli selle raamatu kontekstis tehtud paar imelist asja. Näis siis. Põrsas kotis? On jah, aga ega mu vaistud mind just väga sageli ei peta.

Sokid nr. 20 ja 21

No päris tegevusetu ma ka olnud ei ole. Nii "tekkisid" soojal ajal kahed sokid. Kirjust lõngast on kahasse ühevärvilisega ühed triibukad lisaks varrastel. Tekkimine on tegelikult täitsa õige väljend. Algused on tehtud autosõidule kaasa haaratud lõngadest, nii et ideed on ette piiratud.

Näputöö põhirõhk on hetkel olnud õmblemisel. Poisid vajavad pükse. Lõhkumaks. Ja üks neist setib end sügisel ka kooli. Pean selleks ajaks ka miskit välja mõtlema. Et ei peaks lapse puudumist vabandama sellega, et "tal polnd pükse jalga panna". Mis parata kui sul on kodus kamp "rõivahävitajaid". Paberihundi sugulased vist.

Tegelikult küsis mu vanem poiss juba ka seda, et millal tema uusi sokke saab. Peab mõtlema ja lõbusa lõnga leidma. Kooliks vaja kamps(id) ka kududa. Ja vestiidee küpseb juba pikemat aega peas.

Elu kolme poisslapsega on tegelikult lahe. Eriti sellises eas, mida on küll ühtekokku kolm erinevat. Eriti tore on minna kogu perega linnapeale. Kui vahel keegi jälle kurdab, et kolme lapse vanemaid haletsetakse kui paljulapselisi (justkui asotsiaale), siis minu arust on kolm väga mõistlik arv. Pigem 1 veel kui üks vähem. Aga pilke tõmbavad need kolm parajalt pisikest koos küll (no vanim ei ole enam pisike, sügisest koolilaps, aga ikkagi). Eilegi turul üks lillemüüja tuli jutustama ja päris uudishimulikult, et ka kärusolev on ka poisslaps? Ja kõige oma lillepakkumise vahele imestas, et kas raske ei ole sellise meeskonnaga? Jalgpallimeeskonnaga. Raske oli aga silmaarsti ooteruumis Kardiorus. Kui seintel on prille täis stendid ja Pesamuna koos Keskmikuga kohe ei suuda rahus istuda ja rabistavad. Hirm oli, et jooksevad miskit puruks. Aga sellised hetked elab ju üle.
Ent meite poisist ikka päris prillipapat ei saa. Need mõned kuud prillidega ei ole midagi muutnud. Olude sunnil ei ole ta neid ka päris kogu aeg kandnud, no üks tegelane keeras siin venna uued prillid kiiresti peale saamist kaheksasse. Nii soovitas arst, et las poiss kannab prille vabatahtlikuse alusel. Seis silmaga ei ole nii kehvake, see lihtsalt on paljudel silmadega nii, et üks on "laisem". Tõenäoliselt päritud viga. Mina olin ikka pea et pime omal ajal. Ja kuna poiss prille just ei vihka, siis jäigi nii, et las valib ise kas kannab või ei. Mulle tundub, et talle need meeldivad üldiselt. Haritud Öökull nagu issi ütleb. No eks nende prillide juures ole pojale oluline ka see, et issil on ju KA prillid. Oma isa poja ju.

Wieder 2 Sockenpaare. Nichts besonderes. Die bunte Wolle "Jil color" gefällt mir aber sehr. Schafft schöne "Streifen". Beige ist Wool von Novita, eine meine Lieblingswolle. Nur die Farbenauswahl ist nicht so sehr gut. Habe jetzt aus "Harriet" Wool in Türkise bestellt. den Farbton habe ich noch nicht gesehen, der ist ja erst ganz neu.

Wir waren gestern mit ME, unserem Ältesten beim Augenarzt. Er bekam ja in Winter eine Brille, jedoch hat es sich nicht mit der Brille geändert. So hat der Arzt vorgeschlagen, dass ME die Brille trägt, wenn er will. Kein Zwang. Ein Auge ist etwas schwächer als der andere. So wars auch bei mir in der Kindheit, jedoch viel schlimmer.
Der Junge mag aber die Brille, der trägt die sowieso, auch ohne Zwang. Er will ja seinem Vater ähnlich sein.