http://segasummasuvila.wordpress.com/

Kolisin siit ära. Siia.

Bin umgezogen nach Wordpress. Bin jetzt hier.

Mitu korda ja ühte meest

Ei, tapma ma kedagi ei hakka. Ja meestest pole ka jutt. Aga kummalisel kombel kohtasin üle neti uuesti üht inimest, kellega ma kohtusingi kunagi samuti netitse. Ta lihtsalt haihtus minu paigust ja silmapiirilt mõne aja eest. Nüüd leidsin ta uuesti. Seekord blogis. Tema blogis läbi Elsa viite.

Elu on selline.

Suvelugemine

Põnevat lugemist Karedast ja muustki Järvamaaga seoses: Esna.

25.07.2009 Haanjasse

Kui lapsed on suvel mõneks ajaks kodunt kaugel, siis tekib ka endal kihk sealsamas Kaugel ära käia.
Nii me siis võtsimegi ette sama teekonna, mis möödunud aastal. Suure Poisiga oli kõik OK. Ka kui ta telefoni vastu ei võta, enam ma ei pabista. Eelmisel aastal pabistasin, sest paaril korral tegi poiss nutust juttu, et suuremad kiusavad. Aga hetkel on ta küll oma tegemiste ja asukohaga väga rahul. Iga päev saab ujuda ja kõikvõimalikud võistujooksud on tal ka hästi õnnestunud. Küll teine, küll kolmas koht. Tema jaoks on see väga oluline. Poisi suur unistus on ju saada olümpiavõitjaks! Nojah, ütleb realistist Mamma, aga eks unistama peabki ju suurelt.
Poiss nähtud ja nänn üle antud ei pööranud me seekord Kurgjärvelt kohe nina kodupoole, vaid sõitsime sealkandis veidi ringi. Seda enam, et miskisest ammusest ajast mäletas mees ühte vana kirikut. Ta tahtis seda taasleida. Too ammune sõit suurema seltskonnaga jääb aga nii umbes 15 aasta tagusesse aega ning tookord sõitsime meie oma Fiat 127-ga kogu rongi sabas. Seega suundadest ei jaganud me suurt msikit. Nüüd aga ... seal ta oligi meie ees - Plaani kirik.

Oli vaja vaid veidi Munamäelt edasi sõita. Sealt sõitsime edasi Rogosi mõisa, kus ma sain ikka väga põhjaliku ülevaate selle hoone ja selle hoonega seotud isikute ajaloost. Üks endine õpetaja, kes sealses muuseumis hetkel toimetavat paistab haaras mul sabast ja nii ma siis kuulasin. Põnev. Ma olen viimasel ajal üldse veidral mõisa-lainel. Senimaani on see huvi küll piirdunud Järvamaaga. Samas on noid unustatud ja vähem unustatud ning taastatud hooneidki kõikjal Eestis, üks huvitavam kui teine.
Ega sealt lõunast tõigi meid teekond tasahilju erinevate peatustega, nt. Ööbikuorg, kus meite õnnetuseks hakkas tihedat vihma sadama, Järvamaale. Tahtsin käia Peetrist läbi ja tänasele sünnipäevalepsele tordi jaoks vaarikaid korjata ja omakasvatatud salatit, tilli porknaid,. kaalikat ja lillkapsast kaasa tuua. Kõike seda vürtsitas kena äike, välgud sähvisid ägedalt sinna sõites, kohapeal sain kaela vihma ja pilvedes kõmistas ka kenasti. Aga see-eest rõõmustas poisse vikerkaar. Ja nende endi porgandipeenar. Lahe kuidas nad oma salati- ja porgandipeenra üle rõõmustavad. Lehtsalatit söövad ka usinasti.
Ikkagi oma.

Taamal Järva-Peetri kirik. Pea et väravast vaadatuna.

Kui aeg poleks olnud juba nii hiline ja taevas ähvardavalt välgutanud, siis oleksime meelsasti veelgi kõrvalepõikeid teinud, aga seekord läks sedamoodi. Kuigi kojusõitki oli omamoodi multifilmilik - liikusime nagu siilike udus. Kohati oli tunne, et viibiks nagu valges vatis. Pildile mina seda kahjuks püüda ei suuda. aga kihvt oli küll. Kaks esimest pilti on tehtud Piibe maanteel veidi Jänedast Tallinna poole, kolmas pilt aga Pillapalus.

Vahva päev oli. Ja kuigi autos olid Keskmik ja Väike Vend seda meelt, et nad tahavad olla üleval olla niikaua kui soovi on, siis kodus kustusid nad peagi ja magasid enne kui pead padjale said. Vat sulle siis ärkvelolekut. Ega ma ise ka kaua enam suutnud, isegi kudumine ei suutnud silmi lahti hoida.

Muna Munamäel.

Ein Kurztrip nach Südestland. Besichtigt haben wir die Kirche in Plaani, Rogosi Gutshof, Ööbikuorg in Rõuge usw. Schön wars. Unser Ziel war eigentlich unseren Ältesten im Sommercamp in Haanja zu besuchen.

Inventuur, vol.2. Villased. Mälu toetuseks

Villased lõngad 24.07.2009
Originally uploaded by Lola69.

Et ma edaspidi mäletaks, mis värve mul leidub. Kui iga törts asub ise kohas, siis vahel lihtsalt ei leia õiget, sest ei tea, kus õige on või et seda õiget tooni üldse on.
Enamus on Raasikult, aga mitte kõik. Ühesõnaga: pudru ja kapsad.

Raasiku 23.07.2009

Liina asutas end Raasikule ja mina muidugi, va ahnepäits, pakkusin end kaasa. Puhkuse peab ju sisustama meeldivate asjadega. Eriti kui see hakkab varsti otsa saama. ainult 1 nädal ongi veel jäänud. Siis tuleb uus 10-päevane puhkuseraasuke alles septembris.
Iseenda kiituseks peab ütlema, et ma suutsin seekord täiesti mõistlikuks jääda, vaid mõned vihid ühevärvilisi rändasidki koju kaasa minuga. Aga seal olnuks enamatki, mida tahta. Kui oleks vaid kedagi, kellele roosat punuda, siis seal on erineva jämedusega roosasid toone oi kui ilusaid ja oi kui palju erinevaid. Liina võttis noid poekesse ikka südamest. Nii et kel huvi ja ise Raasikule ei satu, siis seal on, sealt saab.
Kirjude lõngade vaimustus on minul vist möödas. Ühe väiksemat sorti vihi ma sinisekirjut küll võtsin, aga ei enamat. Roosa-valgekirju jäi juba sellepärast poodi, et pole seda, kellele roosast punuda. Rohelise-kollasekirju oli ka väga ilus, aga .. Ju ei ole mul hetkel rohelist perioodi silmapiiril. Muidu hästi kena kolmnurga saaks sellest küll. Seda rohelise-kollasekirjut oli ka ühekordset ja vat see mulle meeldis. Aga ma ohjasin end kodus laual ootava ühekordse vikerkaare nimel.
Nii jäidki seekord näppu peamiselt ühevärvilised. Hall sai võetud kindalõngaks esialgu. Hea ja peenike, ilus ja ühtlane ning tume passib kärtsumatele värvidele kaaslaseks. Ma olen paraku ikka oma regede rautamise juures. Tumesinine passib ka paljudele muudele toonidele kaaslaseks. Tegelikult oleks seda aga lausa kampsunitäit vaja, tahaks valgega kahasse kaasale kirjatud kampsi teha. Tumepunast võtsin eelmine kord jämedamat, seekord jäi ka peenem variant näppu. Ka hästi kena toon, eriti see kerge hallikas träps seal sees. Ja roheline on väike vahepala.
(Värvid on "õigemad" päikeseta pildil).

Wieder einmal die Wollfabrik in Raasiku besucht. Diesmal ist meine "Beute" bescheiden. Die bunte Wolle reizt mich nicht mehr so, habe eher einfarbige Wolle in unterschiedlichen Farbtönen für Handschuhe und sonstiges gekauft. Die farben sind "richtiger" auf dem Bild unten (ohne Sonne).

Pitsipalavik

Puhkus aina kulgeb ja kulgeb ja linnaskäigud on nii harvad, et varsti unub ära kus pool siitmailt vaadatuna see linn siis ka on. Nii ma siis võtsin esmaspäeval ette ja läksin veidiks Veimevakka aega veetma ja lobama. Lihtsalt niisama. Polnud ammu käinud. Sellele "lihtsalt niisamale" lisandus ka väike vajadus, sünnipäevaks saadud kinkekaart tahtis realiseerimist. Ja nii ta siis läks: kudumine kotinurgas ja silm siramas, vihmavari näpus kottu ära. Suhtlema.
Lihtsalt ajaloo huvides peab muidugi mainima, et egas ma lõngata koju ei naasnud. Ega keegi seda vist arvanudki. Kaasa arvatud mu kaasa. Teada värk see lõngapoes käik. Aga mis mulle silma jäi, et ma polnud üldsegi ainumas, kes pitsilõnga koju vedas. Oli tuttavamaid ja mitte nii tuttavaid nägusid. Ent vahet pole - see pitsipalavik teeb (mulle vähemalt) rõõmu. Vaat mida üks ilus raamat teha võib. Tundub tõepoolest, et ka kui varem on nii mõnigi haapsalu salli keeruliseks peljanud, siis üks ilus ja lihtne ning loogiline raamat suudab imesid teha.
See pitsipalavik (see sõnahakatis mulle lihtsalt meeldib, seepärast ma seda ekspluateeringi, nagu ka "käpikukülmetust") pani mind ennast kottu ka kõiki olemasolevaid ja olematuid pitsilõngu välja otsima. Et näha, mida siis lõpeks varutud on ja teha plaane. Asi on nimelt sealmaal, et kollane viljapea-sall (mu "Kuldne rukis") seisab hetkel, sest keskosa sai valmis, aga äärepitsiks allesjäänud kerast ei piisa. Vaja juurde tellida, aga sellega läheb veel veidi aega. Helesinine Piibelehe-sall sai uue alguse, aga seegi on selline "neben-bei" projekt. Tahaks veel miskit uut üles luua. Selline mustrivaramu on silme ees, no ei saa lihtsalt teisiti. Mõned mustrid lihtsalt nõuavad kohe vardaid ja lõnga, sama teevad ka mõned lõngad, mida sai omal ajal väga otsitud, nt. mu tumesinised.

See pildimaterjal on siin veidi visualiseerimaks seda, mis olemas on, milline see on ja kui palju seda on. Kokkuvõtlik exceli tabel ju pilti ei näita ja nii tekitab vahel ka segadust. Nonde lõngainventuuridega tekib mul aga alati uus arusaam, kus ja kuipalju mida on. Et teaks. Ja tulevad välja unustatud asjad. Ja selguvad mõned kadumised, mis küll tähendab tavaliselt seda, et ma olen miskit kuskile lihtsalt eest ära torganud ja unustanud.
Aga et seda niipalju on .. Häbi on, aga ei tunne.
Igatahes üks punane sall peab saama alguse. Ja tumesinine. Lihtne valik on tehtud. Kaks raskemat on ees: milline punane ja milline sinine, sest suure kollektsioneerimisega on nendegi valik oluliselt suurenenud. Ma mäletan veel aega, kus ma olin oma esimese MerinosExtra vihi üle hirmus õnnelik. Või siis kui Vardamoorilt Ogre valget ostsin. Internetipoodidest ostmine oli siis veel tume maa ja meitegi poodides ei olnud valik veel nii suur. Või siis ei osanud mina otsida.
Ei, peab tööle hakkama kuniks on vabadust. Lõngapuudumise vabandust ju ei ole.

Auf der Suche nach neuen Ideen für Spitzenschals habe ich all meine Spitzenwolle ausgesucht. Um die Mengen zu rechtfertigen, muss ich mich schnell an die Arbeit machen. Gebe es nur etwas mehr zeit wäre das gar kein Problem. Das neue Buch Haapsalu sall ent hält so viele schöne Muster ...

Aspirin 2009

Ta õitseb jälle!
Kevadel tundus roosipeenar kuidagi troostitu. Pikka aega ei andnud endast elumärki roosidest Stromboli ega Aspirin ega möödunudaastane City of Belfast. Viimane otsustaski mitte enam ilmuda. Kahju. Tema sai omale asenduse. Selle isale sünnipäevaks kingitud roosi nime ma hetkel peast ei mäletagi. Aga too oli seekord suure poe poolakas (võib olla, et ma olen teda juba isegi maininud). Näis siis kuidas talle meite manu meeldib. Aga Stromboli otsustas siiski meid rõõmustada, nüüd jääb üle ainult pungade puhkemine ära oodata. Aspirin aga oli õites juba möödunud nädalavahetusel. Ja Koit ja Queen Elizabeth annavad ka lootust peatsele õiteilule. Äkki juba sel laupäeval? Marjadega läheb küll veel aega, aga kuna sel nädalal on Haanjamaa sõit nagunii ees, siis tagasiteel võiks teha väikese kõrvalepõike. Rooside jaoks ja nende pärast.

Die Rosen auf dem Lande. In Peetri. Aspirin 2009.
Die anderen lassen auf sich noch warten.

Portselanile mõeldes

Kui juba käpikutamiseks läks, siis olgu siinkohal ära märgitud ka Peetri omad. Ei, mitte Petsi, vaid nimelt Peetri. Paik Kareda vallas. Aga alguse said nood sellest, et Türi kirjastus Saara üllitas Järvamaa kindakirjadega kaardid. Iseenesest väga vahva idee. Miskit sellist võiks teistegi kantide kohta olla.
Mina ei saanud muidugi teisiti, kui tellisin kaardid. Ja egas ma kaua neid käes niisama hoida ka mallanud, vaja ju miskit üles luua. Kuna minu lapsepõlvesuved on seotud nimelt Järvamaa ja Peetriga, siis oli too esimene muster, mille varrastele lõin. Ega ma tea millised need ammuste aegade kindad, mis sama kirja kandsid, olid, aga minu versioon on selline. Soonikuta. Ma isegi ei tea, aga mulle meeldivad sellised "voolujoonelised" kindad.

Valge lõng on Raasikult, sinine on Evilla oma, ostetud vanalinnas asuvast poekesest. Ega erinevate siniste hulgast oligi mul raske valida, aga too jäi mingil hetkel mäletamata põhjusel sõelale. Vardad nr. 2. Täitsa minu suurus kukkus välja, kuigi pilte sai eile tehtud käpikud mehe käes.

Raverlys ühes kommentaaris öeldi, et meenutavad portselani. Kui ma oma kunagisele käigule Meissenisse ja sellele imeilusale sini-valgele kirjatud kaunidusele mõtlen, siis kaudselt jah. Huvitavad seoses tekivad inimeste peades.

Fäustlinge. Ein estnischer Verlag namens "Saara" hat im Frühjahr Musterkarten mit Strickschriften ausgegeben. Die Muster stammen aus Järvamaa, Landkreis im Herzen von Estland. In einem der Bezirke - Peetri - habe ich alle Sommer meiner Kindheit verbracht bei der grossmutter. Deshalb war ich auch so interessiert und habe eben von dem Muster begonnen. Die weisse Wolle stammt von Aade Lõng, Raasiku. Mehr wird es ja über ihre buntgefärbte Wolle gesprochen, aber sie haben dort auch schöne unifarbene Wolle und Naturtöne. Blaue Wolle ist von Evilla, gekauft aus einem kleinen Geschäft am Rathausplatz. Nadelspiel Nr. 2. Grösse - passen mir perfekt.

Jälle!

Just nii vaatab külarahvas mind etteheitvalt keset suve põõsa varjus käpikuid kudumas. Teised poseerivad üle õue bikiinides ja üks kerib varrastega villasest kindaid. Aga parata pole midagi, kui mõni aeg tagasi nakatusin ma pitsipalavikku, siis nüüd on mind tabanud käpiku-külmetus :) Ja roosivaimustusest ma parem ei räägigi. Igatahes on Gotland võetud meie pere tulevaste, lähitulevaste reisisihtide nimekirja ja troonib seal täitsa tipus. Aga see on juba teine teema. Igatahes sain ma eile ühe kindaga ühelepoole, pöial on vaid puudu. Teen teise ka, seegi on töös ja edeneb jõudsalt, ja siis vaatame kuidas pöialdele ka lilli mahutada. Nood on a 13 silma, seega pöidlale neid kimbukaupa ei mahu. Ja kindaotsa kahandust pean ka veel vaagima. Alguses tegin vaheldumisi valge ja punasega, aga mingil põhjusel läksin punasele üle. Muidu ok, aga paarist kohast kiikavad valged lõngajooksud läbi. Eks näis kui teine kinnas on samal maal. Ja lõngad! Oi kui mõnusad! Miks ma noid siin niikaua asjata hoidnud olen? Valge on kunagi ammu ostetud pkampsunilõng poistele. Ühe kampsuni ma isegi tegin, aga alpaka tembeldas suur poiss kõdistavaks ja nii jäi ülejäänu seisma. Aga võib-olla ongi nii, et õige lõng maldab oodata õiget ideed, oma asja.

Igatahes on mul nondesamade roosidega juba teinegi idee olemas. Vaja lõngad ära kerida ja proovida, kas see idee ka töötab. Peas tekib palju ilusaid ideid, aga egas nood alati elus sama ilusad ole.
Ja siinkohal pean ma jälle ütlema, et nood vardad koovad kui iseenesest!

Meine Rosen-Handschuhe. Ich bin vom Muster begeistert!
Und ich will unbedingt nach Gotland! wann und wie steht noch nicht fest, aber der ich will!

Lumeroosid käpikuil

Et mulle meeldib "Valgete rooside" lugu, see on ammu teada värk. Ma ikka ja jälle avastan end seda tasahilju omaette ümisemas. Mulle meeldivad ka valged roosid. Väga. Aga käpikuil mul veel roose ei olnud. Möödunud aastast kannan ühe roosidega kampsuni ideed endas, aga tegudeni pole jõudnud. Nii ma siis võtsingi nõuks rõõmustada iseennast roosiliste käpikutega. Roosid on pärit ühest Gotlandi käpikute raamatust. Raamatut mul ei ole, küll aga on mustrijupp. Seepärast ei oska ka täpsemalt pealkirja ja autorit öelda. Nüüdseks on mustrijupist saanud juba ka käpiku algus.

Mustri ja randmeosa silmade arvu erinevusest tingitult tundub asi esmapilgul veider, aga olemasolev osa istub väga mõnusasti kätte. Näis kuis nood lõpeks välja kukuvad. Lõngad on kodustest varudest. Tumepunane on poolivillane Epu poest, valge Steinbach Wolle Natura (meriinovill/alpaka). Muster vajanuks peenemat lõnga, siis tulnuks roose rohkem, aga mul oli vaja hetkel leida tööd uutele varrastele, mille ma möödunud nädalal Vene tänaval šokolaadikahves Merikese ja teistega kohtumas käies omale sain. Oi kui mõnusad nood on! Nood koovad ju iseenesest!

Igatahes on praegune tulemus siin. Ja ega ma vist palju muid töid enne vahele ei võta kui nood käpikud on valmis. Seda enam, et ühed käpikud ootavad veel vaid pöidlaid, nood Peetri omad (Järvamaa kindakirjadega kaardikomplekti järgi). Ja mu kuldse rukki sall jääb vist lõnga juurde ootama. keskmise osa saan valmis, aga pitsiks ei piisa. Telliks küll, aga üht tokki ka nadi tellida. Hetkel on aga seal lehel nadi valik, minu lemmikuid siniseid ei ole. Ootan hetke ja mõtlen, äkki peaks järgmise salli peale mõtlema. Seda enam, et see handpaintedyarn.com pitsilõng on imemõnus!
Habe im Moment einen Handschuhe-Fieber - denn wie man sonst das erklären kann - zwei Paare hintereinander im Juli! Die von Peetri (Gegend in Järva Landkreis in Estland) warten nur noch auf die Daumen. Das andere Paar (dunkelrot-weiss) ist für mich, mit Rosen. Wollte mir schon vor einem Jahr ein Pullover mit Rosen stricken, nur dies ist eine Idee geblieben. Etwas ist dazwischen gekommen. Irgendwann vielleicht. Nur jetzt die Fäustlinge mit Rosen. Leider habe ich nur das Muster und nicht das Buch, aus dem das Muster stammt. Aber die Rosen haben mir so sehr gefallen, ich musste die stricken.
Und mein gelber Schal wächst auch. Nur .. bald ist die Wolle alle. Um ein richtiges Haapsaluer Schal zu stricken muss ich unbedingt was dazubestellen. Dachte am Anfang, dass werde nur zwei Spitzen für beide Enden stricken. Nur möchte ich aber, dass der Schal völlig mit einer Randspitze umgeben wird.

Maasikad

Kui sa head metsmaasikate leiukohta ei tea, siis ei jää isu korral muud üle kui Pesakond autosse pakkida, ämbrike kaasa ja sõita suunda, kust sa vahel mõne juhusliku peotäie marju leidnud oled. Nii me asutasimegi end Piibe maanteed mööda eile seiklema. Põikasime suurelt maateelt mitmele poole sisse. Veidi saime ka maasikaid, nii mõne purgi jagu toormoosi lõppkokkuvõttes. Aga sellesse pikka päeva mahtus muudki. Kasvõi vaskuss, kellele Pesamuna pea et peale astus. Poistele tähendas see küll suurt huvi, sest too sisalik lasi end veidi vaadelda ka ja ei pagenud päris kohe eemale, aga imelikul kombel tõmbasid nad sellise kohtumise peale veidi hiljem "varbad rõngasse" ja hoidsid end ussihirmuga rohkem teele. Nad on igatsugu usse vahtinud ilmse huviga, õuepealsed nastikud ei tekita hirmu. Igatsugu mürgiseid ja veel mürgisemaid vahivad küll, olgugi et klaasi takka. Aga see ootamatu, ent ohutu kohtumine pani vakatama. Õnneks mitte kauaks, hiljem lasid jälle südamerahuga mööda metsaalust ringi. Vähemalt on nad nüüd jälle jupi maad targemad.
Teine asi, mis minule silma jäi, oli näsiniin. Mürgine. Seepärast ma hoiatasingi poisse, et nad päris kõiki punaseid marju musisse ei paneks. Ikka ainult neid, mis on hästi teada ja maitsvad. Õnneks see kõikse noorem on iga marja suhtes skeptiline, et kas nood ikka süüa ka kõlbavad.
Tagasiteeks valisime ühe tagasihoidliku teekese, ei mingit asfaltkatet ega midagi. Teeots tekitas lihtsalt tahtmise teada,. kuhu see välja viib. Siltide järgi lookles too mööda Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala. Mingi hetkel tuli ka teadmine, et kui ka kõik teed kippuvat viima Rooma, toob see meid kodule ligemale, Narva maanteele. Koju saime. Meeldiva maasikamaitselise järelmaiguga mõnusast päevast.
Ka vihmamärg päev võib olla imeline.

Waren gestern in Kõrvemaa auf der Suche nach Walderdbeeren. Der Tag im Walde mit den Kindern, schön und lustig. Die Jungs haben auch eine Blindschleiche gesehen.
In dem Gegend gibt es wunderschöne Landschaften, obwohl manchmal auch öde - in der Gegend auf dem Foto hat es vor etwa drei Jahren einen Waldbrand gegeben, wegen der Menschlichen Dummheit.

Sellesuvine must

Kogu see jutt peaks olema juba kuid tagasi vestetud. Seda seepärast, et salli sooviti juba ammu. Telliti. Küll aga jäeti kudumiseks palju aega ning vaja pidi seda minema alles juuni lõpus-juuli alguses. Seepärast ta veel minu käes ongi. Eks kaunid asjakesed olegi kaua tehtud. Mis muidugi ei tähenda, et kogu aeg tollest talvist soovimise ajahetkest kuni senimaani oleks vaid selle salli kudumisele kulunud.
Aga jätame korraks vahu ja räägime asjast. Üks ema soovis oma Euroopas lauljana tegutsevat last kaunistama salli, mis soojendaks jahedate kirikuvõlvide all ning oleks ka ilus. Selle sooviga ei pöördunud ta küll otse minu poole, aga imelisel kombel sattusin ma soovi edastamise ajal prouaga samasse paika. Kino Kosmose vastas asuvasse lõngapoodi. Lõngapoodi, kuhu proua oma murega pöördus. Soov soovitud ja kohapealt ka sobivad lõngad (Filcolana "Indiecita"; 100% alpaka; 50 grammi - 160 m) leitud, võiski tööle tormata. Minule jäeti mustri ja "tegumoe" osas vabad käed. Suurus oli oluline, aga ega seegi oli alguses selline ebamäärane,1,90 x 50. Mis seal salata, mõõdulindiga võib ju tulevast salli mõõta, aga tegelikku tulemust näitavad ikka reaalne laius ja pikkus üheskoos. Nii juhtuski, et kui sall oli esimest korda valmis tuli see veel sabast lahti võtta ja pikemaks kududa. Aga nüüd on ta ikka juba täitsa valmis. Vähemalt ma loodan.

Et siis kuidas .. harutada ja uuesti? Äärepits täiesti üles ja uuesti? Vat ei olnud päris nii. aga alustagem asjadega ikka algusest.
Keskosaks võtsin "Pitsilistest koekirjadest" lehemustri. Esiteks on lõng tume ja igatsugu peened silmustega mängud ei jää paistma nagunii. Teiseks arvas salli tellija, et kinnitab sellele hiljem veel sillerdust Swarovsky kristallide näol. Lehemuster pakub selleks kauneid sümmeetrilisi võimalusi kui tõesti soov peaks olema. Kui keskosa sai kootud, siis oli vaja valida äärepitsi muster. Ega ma siingi kaua mõelnud. Willow border raamatust VLT on mulle juba Myrtle Leaf sallist alates sümpaatne. Lihtne ka. Nii saigi valitud see. Sel viisil serva kootud pits tähendas ka seda, et salli pikendamiseks ei pidanud ma tervet äärepitsi üles harutama, piisas vähemast. Oleks ma pitsi kudumist alustanud veidi teisest kohast, piisanuks veelgi väiksemast harutamisest. Aga kes seda siis alguses ette teadis. Igatahes selline ta sai. Lõnga kulus sallisse 310 grammi. Lõng ise on nagu juba öeldus Indiecita, Filcolana. Ostetud Kosmose vastast poekesest. vardad nr. 3; nii ring- kui ka sukavardad. Ja salli mõõdud peale venitamist on 204 x 62 cm. Ja oi kui mõnus lõng! Sellest kohe peab endale ka miskit tegema.

Kõige keerulisem kogu selle tegemise juures oligi vormi venitamine, sest sall on selleks "liiga" pikk. Ma kasutan tavaliselt venitamiseks omaenda voodit, aga seegi on ju kõigest 2 m pikuke. Esimene venitamine läkski aia taha. Panin ühe otsa kahekorra, aga see tulemus polnud päruis see, mida tahtnuks. Teise venitamise jaoks virutasin poisis alt madratsi ja venitasin kaht meetrit ületava osa lihtsalt üle madratsi serva. Hakkama saime. Õnneks andis maalkäik mänguruumi, sest sall tahtis kaua venida kassita ruumis ning meie äraolek andis võimaluse sall venima panna ja kass muudesse ruumidesse pagendada.

Selle salli juures andis harutamine mulle ka imehea võimaluse oma paar näpukat parandada. Ma muidu kõhklesin, et "kas", sest need olid tõesti sellised asjad, mida peale minu poleks pea keegi leidnud. Kui just poleks luubi ja mustrilehega äärepitsi rida-realt üle kontrollinud.

Pildid on pisut poolpidused. Poseeris üks ja teine, sest nööripeal ei tule selle suurus tegelikult üldse välja. Ega praegugi hästi ei tule. Aga vast veidi abiks ikka.

Ein schwarzer Schal für eine junge Dame, eine Sängerin. Ihre Mutter hat den Schal bestellt, damit Sie was schönes und warmes bei den Kirchenkonzerten in Europa auf die Schultern nehmen könnte. Wolle Indiecita von Filcolana (100% Alpaka); Materialverbrauch 310 Gramm. Rundstricknadeln und Nadelspiel Nr. 3. Maße: 204 x 62 cm. Muster: Blattmuster aus dem Buch Pitsilised koekirjad; Randspitze - Willow border vom Victorian Lace Today.
Ich selbst mag den Schal sehr. Kuschelig warm und so groß!

Laulupidu

Jõudsime meiegi perega täna sinna. Veidi kiiremad naabrid, nad said varem kohale, olid meilegi pingiruumi hõivanud, nii saime peo rahulikult kohapeal ära vaadata. See ringi liikumine oli küll paras rist ja viletsus, aga egas see olnudki eesmärk. Pigem lastega meeldiva päeva veetmine. (Hea et meil hetkel titekäru eas põngerjaid pole. Kärutamine oli seal ikka väfga vaevaline, vähemalt kõrvalt vaadates). Kui poisid olidki eelnevalt pigem eitavalt meelestatud, siis suur poiss tegi siin peo lõppedes juba plaane, kuidas tema järgmisele laulupeole läheb. Laumist ta küll eitab, tantsimist niisamuti, ent mis sest. Tema soov mulle meeldib. Ja ta nõudis endale ka kava ja kuigi ta ise ei laula, pidas lauludel ja sõnadelgi kohati näpuga järge. Mis muidugi tõi kaasa miljon miksi. Kuidas lapsed küll oskavad küsida. Ma pole samas laulupeo teemas kuigi osav vastama. Hakka või ajalugu tudeerima.

Vahcva oli! Elamusi ja emotsioone enamaks kui üheks päevaks. JA ideid elamaks. Ning mina sain jälle silmad märjaks. Lõpupoole voolas silmavett ikka juba ojadena.

Sängerfest in Tallinn. Einfach mächtig.