http://segasummasuvila.wordpress.com/

Kolisin siit ära. Siia.

Bin umgezogen nach Wordpress. Bin jetzt hier.

Mitu korda ja ühte meest

Ei, tapma ma kedagi ei hakka. Ja meestest pole ka jutt. Aga kummalisel kombel kohtasin üle neti uuesti üht inimest, kellega ma kohtusingi kunagi samuti netitse. Ta lihtsalt haihtus minu paigust ja silmapiirilt mõne aja eest. Nüüd leidsin ta uuesti. Seekord blogis. Tema blogis läbi Elsa viite.

Elu on selline.

Suvelugemine

Põnevat lugemist Karedast ja muustki Järvamaaga seoses: Esna.

25.07.2009 Haanjasse

Kui lapsed on suvel mõneks ajaks kodunt kaugel, siis tekib ka endal kihk sealsamas Kaugel ära käia.
Nii me siis võtsimegi ette sama teekonna, mis möödunud aastal. Suure Poisiga oli kõik OK. Ka kui ta telefoni vastu ei võta, enam ma ei pabista. Eelmisel aastal pabistasin, sest paaril korral tegi poiss nutust juttu, et suuremad kiusavad. Aga hetkel on ta küll oma tegemiste ja asukohaga väga rahul. Iga päev saab ujuda ja kõikvõimalikud võistujooksud on tal ka hästi õnnestunud. Küll teine, küll kolmas koht. Tema jaoks on see väga oluline. Poisi suur unistus on ju saada olümpiavõitjaks! Nojah, ütleb realistist Mamma, aga eks unistama peabki ju suurelt.
Poiss nähtud ja nänn üle antud ei pööranud me seekord Kurgjärvelt kohe nina kodupoole, vaid sõitsime sealkandis veidi ringi. Seda enam, et miskisest ammusest ajast mäletas mees ühte vana kirikut. Ta tahtis seda taasleida. Too ammune sõit suurema seltskonnaga jääb aga nii umbes 15 aasta tagusesse aega ning tookord sõitsime meie oma Fiat 127-ga kogu rongi sabas. Seega suundadest ei jaganud me suurt msikit. Nüüd aga ... seal ta oligi meie ees - Plaani kirik.

Oli vaja vaid veidi Munamäelt edasi sõita. Sealt sõitsime edasi Rogosi mõisa, kus ma sain ikka väga põhjaliku ülevaate selle hoone ja selle hoonega seotud isikute ajaloost. Üks endine õpetaja, kes sealses muuseumis hetkel toimetavat paistab haaras mul sabast ja nii ma siis kuulasin. Põnev. Ma olen viimasel ajal üldse veidral mõisa-lainel. Senimaani on see huvi küll piirdunud Järvamaaga. Samas on noid unustatud ja vähem unustatud ning taastatud hooneidki kõikjal Eestis, üks huvitavam kui teine.
Ega sealt lõunast tõigi meid teekond tasahilju erinevate peatustega, nt. Ööbikuorg, kus meite õnnetuseks hakkas tihedat vihma sadama, Järvamaale. Tahtsin käia Peetrist läbi ja tänasele sünnipäevalepsele tordi jaoks vaarikaid korjata ja omakasvatatud salatit, tilli porknaid,. kaalikat ja lillkapsast kaasa tuua. Kõike seda vürtsitas kena äike, välgud sähvisid ägedalt sinna sõites, kohapeal sain kaela vihma ja pilvedes kõmistas ka kenasti. Aga see-eest rõõmustas poisse vikerkaar. Ja nende endi porgandipeenar. Lahe kuidas nad oma salati- ja porgandipeenra üle rõõmustavad. Lehtsalatit söövad ka usinasti.
Ikkagi oma.

Taamal Järva-Peetri kirik. Pea et väravast vaadatuna.

Kui aeg poleks olnud juba nii hiline ja taevas ähvardavalt välgutanud, siis oleksime meelsasti veelgi kõrvalepõikeid teinud, aga seekord läks sedamoodi. Kuigi kojusõitki oli omamoodi multifilmilik - liikusime nagu siilike udus. Kohati oli tunne, et viibiks nagu valges vatis. Pildile mina seda kahjuks püüda ei suuda. aga kihvt oli küll. Kaks esimest pilti on tehtud Piibe maanteel veidi Jänedast Tallinna poole, kolmas pilt aga Pillapalus.

Vahva päev oli. Ja kuigi autos olid Keskmik ja Väike Vend seda meelt, et nad tahavad olla üleval olla niikaua kui soovi on, siis kodus kustusid nad peagi ja magasid enne kui pead padjale said. Vat sulle siis ärkvelolekut. Ega ma ise ka kaua enam suutnud, isegi kudumine ei suutnud silmi lahti hoida.

Muna Munamäel.

Ein Kurztrip nach Südestland. Besichtigt haben wir die Kirche in Plaani, Rogosi Gutshof, Ööbikuorg in Rõuge usw. Schön wars. Unser Ziel war eigentlich unseren Ältesten im Sommercamp in Haanja zu besuchen.

Inventuur, vol.2. Villased. Mälu toetuseks

Villased lõngad 24.07.2009
Originally uploaded by Lola69.

Et ma edaspidi mäletaks, mis värve mul leidub. Kui iga törts asub ise kohas, siis vahel lihtsalt ei leia õiget, sest ei tea, kus õige on või et seda õiget tooni üldse on.
Enamus on Raasikult, aga mitte kõik. Ühesõnaga: pudru ja kapsad.

Raasiku 23.07.2009

Liina asutas end Raasikule ja mina muidugi, va ahnepäits, pakkusin end kaasa. Puhkuse peab ju sisustama meeldivate asjadega. Eriti kui see hakkab varsti otsa saama. ainult 1 nädal ongi veel jäänud. Siis tuleb uus 10-päevane puhkuseraasuke alles septembris.
Iseenda kiituseks peab ütlema, et ma suutsin seekord täiesti mõistlikuks jääda, vaid mõned vihid ühevärvilisi rändasidki koju kaasa minuga. Aga seal olnuks enamatki, mida tahta. Kui oleks vaid kedagi, kellele roosat punuda, siis seal on erineva jämedusega roosasid toone oi kui ilusaid ja oi kui palju erinevaid. Liina võttis noid poekesse ikka südamest. Nii et kel huvi ja ise Raasikule ei satu, siis seal on, sealt saab.
Kirjude lõngade vaimustus on minul vist möödas. Ühe väiksemat sorti vihi ma sinisekirjut küll võtsin, aga ei enamat. Roosa-valgekirju jäi juba sellepärast poodi, et pole seda, kellele roosast punuda. Rohelise-kollasekirju oli ka väga ilus, aga .. Ju ei ole mul hetkel rohelist perioodi silmapiiril. Muidu hästi kena kolmnurga saaks sellest küll. Seda rohelise-kollasekirjut oli ka ühekordset ja vat see mulle meeldis. Aga ma ohjasin end kodus laual ootava ühekordse vikerkaare nimel.
Nii jäidki seekord näppu peamiselt ühevärvilised. Hall sai võetud kindalõngaks esialgu. Hea ja peenike, ilus ja ühtlane ning tume passib kärtsumatele värvidele kaaslaseks. Ma olen paraku ikka oma regede rautamise juures. Tumesinine passib ka paljudele muudele toonidele kaaslaseks. Tegelikult oleks seda aga lausa kampsunitäit vaja, tahaks valgega kahasse kaasale kirjatud kampsi teha. Tumepunast võtsin eelmine kord jämedamat, seekord jäi ka peenem variant näppu. Ka hästi kena toon, eriti see kerge hallikas träps seal sees. Ja roheline on väike vahepala.
(Värvid on "õigemad" päikeseta pildil).

Wieder einmal die Wollfabrik in Raasiku besucht. Diesmal ist meine "Beute" bescheiden. Die bunte Wolle reizt mich nicht mehr so, habe eher einfarbige Wolle in unterschiedlichen Farbtönen für Handschuhe und sonstiges gekauft. Die farben sind "richtiger" auf dem Bild unten (ohne Sonne).

Pitsipalavik

Puhkus aina kulgeb ja kulgeb ja linnaskäigud on nii harvad, et varsti unub ära kus pool siitmailt vaadatuna see linn siis ka on. Nii ma siis võtsin esmaspäeval ette ja läksin veidiks Veimevakka aega veetma ja lobama. Lihtsalt niisama. Polnud ammu käinud. Sellele "lihtsalt niisamale" lisandus ka väike vajadus, sünnipäevaks saadud kinkekaart tahtis realiseerimist. Ja nii ta siis läks: kudumine kotinurgas ja silm siramas, vihmavari näpus kottu ära. Suhtlema.
Lihtsalt ajaloo huvides peab muidugi mainima, et egas ma lõngata koju ei naasnud. Ega keegi seda vist arvanudki. Kaasa arvatud mu kaasa. Teada värk see lõngapoes käik. Aga mis mulle silma jäi, et ma polnud üldsegi ainumas, kes pitsilõnga koju vedas. Oli tuttavamaid ja mitte nii tuttavaid nägusid. Ent vahet pole - see pitsipalavik teeb (mulle vähemalt) rõõmu. Vaat mida üks ilus raamat teha võib. Tundub tõepoolest, et ka kui varem on nii mõnigi haapsalu salli keeruliseks peljanud, siis üks ilus ja lihtne ning loogiline raamat suudab imesid teha.
See pitsipalavik (see sõnahakatis mulle lihtsalt meeldib, seepärast ma seda ekspluateeringi, nagu ka "käpikukülmetust") pani mind ennast kottu ka kõiki olemasolevaid ja olematuid pitsilõngu välja otsima. Et näha, mida siis lõpeks varutud on ja teha plaane. Asi on nimelt sealmaal, et kollane viljapea-sall (mu "Kuldne rukis") seisab hetkel, sest keskosa sai valmis, aga äärepitsiks allesjäänud kerast ei piisa. Vaja juurde tellida, aga sellega läheb veel veidi aega. Helesinine Piibelehe-sall sai uue alguse, aga seegi on selline "neben-bei" projekt. Tahaks veel miskit uut üles luua. Selline mustrivaramu on silme ees, no ei saa lihtsalt teisiti. Mõned mustrid lihtsalt nõuavad kohe vardaid ja lõnga, sama teevad ka mõned lõngad, mida sai omal ajal väga otsitud, nt. mu tumesinised.

See pildimaterjal on siin veidi visualiseerimaks seda, mis olemas on, milline see on ja kui palju seda on. Kokkuvõtlik exceli tabel ju pilti ei näita ja nii tekitab vahel ka segadust. Nonde lõngainventuuridega tekib mul aga alati uus arusaam, kus ja kuipalju mida on. Et teaks. Ja tulevad välja unustatud asjad. Ja selguvad mõned kadumised, mis küll tähendab tavaliselt seda, et ma olen miskit kuskile lihtsalt eest ära torganud ja unustanud.
Aga et seda niipalju on .. Häbi on, aga ei tunne.
Igatahes üks punane sall peab saama alguse. Ja tumesinine. Lihtne valik on tehtud. Kaks raskemat on ees: milline punane ja milline sinine, sest suure kollektsioneerimisega on nendegi valik oluliselt suurenenud. Ma mäletan veel aega, kus ma olin oma esimese MerinosExtra vihi üle hirmus õnnelik. Või siis kui Vardamoorilt Ogre valget ostsin. Internetipoodidest ostmine oli siis veel tume maa ja meitegi poodides ei olnud valik veel nii suur. Või siis ei osanud mina otsida.
Ei, peab tööle hakkama kuniks on vabadust. Lõngapuudumise vabandust ju ei ole.

Auf der Suche nach neuen Ideen für Spitzenschals habe ich all meine Spitzenwolle ausgesucht. Um die Mengen zu rechtfertigen, muss ich mich schnell an die Arbeit machen. Gebe es nur etwas mehr zeit wäre das gar kein Problem. Das neue Buch Haapsalu sall ent hält so viele schöne Muster ...

Aspirin 2009

Ta õitseb jälle!
Kevadel tundus roosipeenar kuidagi troostitu. Pikka aega ei andnud endast elumärki roosidest Stromboli ega Aspirin ega möödunudaastane City of Belfast. Viimane otsustaski mitte enam ilmuda. Kahju. Tema sai omale asenduse. Selle isale sünnipäevaks kingitud roosi nime ma hetkel peast ei mäletagi. Aga too oli seekord suure poe poolakas (võib olla, et ma olen teda juba isegi maininud). Näis siis kuidas talle meite manu meeldib. Aga Stromboli otsustas siiski meid rõõmustada, nüüd jääb üle ainult pungade puhkemine ära oodata. Aspirin aga oli õites juba möödunud nädalavahetusel. Ja Koit ja Queen Elizabeth annavad ka lootust peatsele õiteilule. Äkki juba sel laupäeval? Marjadega läheb küll veel aega, aga kuna sel nädalal on Haanjamaa sõit nagunii ees, siis tagasiteel võiks teha väikese kõrvalepõike. Rooside jaoks ja nende pärast.

Die Rosen auf dem Lande. In Peetri. Aspirin 2009.
Die anderen lassen auf sich noch warten.