Elu nagu loomaaias

Nagu vist juba öeldud, elab meie pere hetkel jalgpallitähe all. Ja hetkel on käimas Portugali-Hollandi üsnagi tuline kohtumine. Tjah, minu tekkis juba küsimus, et äkki kohtunik ei mängigi muude meestega seal jalgpalli. Kisub nagu kaardimänguks. Ei tea küll, milliseks?

Aga see selleks.
Jalgpalliga seoses ka "lapsesuu" tõdedest.
Räägivad teleonud sellest, kuidas eesti norotekoondis on saanud Hollandi käest 0:5 ja 0:6 pähe. Poiss küsis selle jutu peale, et kas "eestlased (neis mängudes) palli ka puutusid?". Eks ta õige tähelepanek ole.

Aga mis puutub elusse loomaaias, siis meil kipub siin vägisi eluks loomaaia madude majas. Täna nastik siin, homme seal. Eile pani rästik paljaste varvaste eest üle tee. Vigane teine, sai just meite silme eest autolt "löögi" saba pihta. Arvata on, et tervena oleks ta üle tee saand nii kähku, et me oleks halvimal juhul näind vaid sabaotsa teepervel rohu sisse kadumas. Nüüd aga võttis tal "katkisena" tee ületamine aega.
Prr, ei meeldi mulle roomajad. No kohe üldse ei meeldi. Ootamatu kohtumine lööb suisa südame rütmist välja. Aga noh, jumala loomakesed nemadki. jääb üle loota, et me ülemäära ei kohtu. Ja et lapsed nendega päris nina vastu nina tutvust sõlmima ei lähe. Looduseuurijad nagu nad meil siin on. Samas on juttude järgi nende elukate konsentratsioon siin oluliselt suurenenud. Sest kõik näevad ja pidevalt kedagi kusagil.