Palju Õnne!

Kui peres on piisavalt liikmeid, siis neid õnnesoovide päevi ikka jagub. Nii on tänagi üks neist. Päev, mil 40 aastat tagasi ühes kitsukeses barakis Jägala-Joal tuli ilmale poisslaps. Enneaegu. Tema vanaema ikka naeris, et poiss oli kut suure mehe labakinnas oma 1,9 kiloga. Kodus ta sündis, ei osanud keegi oodata. Veel. Ja kuniks arstid jaole said, läks aega. Ma ikka norin vahest, et paneks äkki tollele puubarakile kuldsete tähtedega sildi kah, et "Siin sündis ...", aga nüüdseks pole vist isegi maju enam. Magus paik ja mis niisama tule- või muu roaks ei saa, saab raharoaks.
Igatahes ... Palju õnne, Kallis!
Ma ei tea kuidas kulgevad hommikud teistes peredes, aga meie oleme püüdnud sünnipäävalast ülesse laulda. Kui on koogitegemise mahti, siis koogiga. kui ei, siis vastavalt vanusele miskit meelepärast voodisse. Selliseid hommikuid minu lapsepõli minule ei pakkunud. Aga nüüd on mul see võimalus. Nii lastele kui suurtele päeva algus kauniks muuta. Et eilane venis aga tänu Ultima Thule kontserdile pikaks, siis oli tõusmisega raskusi. Just neil väikestel üleslauljatel.
Aga nüüd ametisse. Laupäevaks peab remondise elamise veidi tolmuvabamaks muutma. Pidu on küll iga ilmaga õues, asukoha eelis, aga siiski. Ostsin ühe enamvähem sobiva jupi dekoratiivset kangast kah, et väsind diivan palaka varju peita. No midagigi ilusat. Veider küll, aga suuresti teen ma seda teiste pärast. Mina, kes ma suurt kõrvalistest arvamistest ei hooli. Aga mis parata kui lähikondsete seas on alailma teiste elamises ja üle vigisevaid snoobe. Küll ei meeldi üks, küll teine asi. Ühel hetkel saab ka kuulamisest villand. Eks ma siis luba meelehead mõnele. Pisukesegi.

Wir feiern wieder. Mein Mann wird heute 40! Juhuu!