Koer ja saba

No nii, olen oma teise haapsalu salliga, selle rohelisega, nüüdseks nii kaugel, et jäänud on veel vaid 6 rida (või ringi) äärepitsi. Valisin sedakorda pisut keerulisema pitsi, mitte tolle, millega sai kord juba kätt harjutatud. Aga nagu ikka .. kui üks asi on tegemisel, üks töö käes, siis tuleb seda tööd uksest ja aknast. Nii ka seekord. Eile oli jälle suulise ülesastumise päev. Õhtuks olin laip - 6 tundi väikeste pausidega jutti jalgadel. Oh jah. Siis poisid kokku korjata, st. kesklinnast Kadriorgu, sealt jala kesklinna ja siis parkimisala taha pargitud auto manu. Kappamist jagus. Polegi vaja keppe ja käimist kui iga päev nii rallida. Õhtul ma aga ei suutnud enam ka kududa mitte. Istusin ja vaatasin Jane Eyre ära ja nokitsesin pisut, ent kadusin ka kähku põhku. Eks see harjumise asi ole. Kui sul on iga jumala päev tamp takka, siis ei ole hullu miskit. Aga kord pikema vahega võtab võhmale. Aga noh, eks ma pea end töö ja siblimisega ahrjutama, sügisest lähen ma ikkagist vist tööle. Siis vaatab edasi, kas ja kui .. kas siis üldse. Ja mis ja kes kah.
Aga kudumise juures, selle äärepitsi kudumise juures tegi mind tegelt kurjaks uue pitsiliste koekirjade raamatu köide. Vähe sellest, et see raamat pole nö avatuna kasutatav, köide laguneb mis jube. No milleks sellises köites raamatud? Eriti kui need on mõeldud kasutamiseks?
Igatahes on mul nüüd patsahkam lahtisi lehti. Jah, mustrid on kasutatavad. Ent ikkagi. Isegi see vana ja räsitud veeuputuseaegne pitsiraamat on ses mõttes mõnusam. Loetav.
Pahaseks teeb.

Nur 6 Reihen noch und dann ist mein zweiter Haapsaluer Schal fertig. Der Grüne.
Schade nur, das das neue Spitzmusterbuch, der Einband gleich kaputt ging. Im neuen Buch gibt es zwar mehr Muster (wenigstens für Randspitzen), nur das Buch ist vom Einband her Sch****. Eine Loseblattsammlung.