Kännud ja inimloomad

No kaua peab jaksama! Neljapäevast saati köhin mis kole. Kui kopsud veel kurgust ei paista, siis on see küll vaataja viga. Kust ma selle jama omale külge sain, ei teagi. Külmetanud nagu ei ole. Igatahes on see väsitav. Ja köharohtudest on mul siiber. No ei paista mõjuvat. Ainumas olek, mis ei vaeva, on uni.
Viimati olin sedamoodi vaevatud mõned head aastad tagasi. Ma olin juba ära unustanud, kui jäle on selline kinnine, katkiv köha. Oeh.
Ja siis tulevad veel nii koledad õnnetuste uudised nagu eile. Ma parima meelega magaks selle talve talveunega maha. Siis vast selline köha-jama ei kordu ja jääks ära ka igapäevane hirm kui kaasa on lastega liikvel, autoga. Hirmus mis teedel toimub.

Aga värviline Kiri sai valmis. Katsun ta ilusti kenasti nüüd vormi venitada. Siis äkki saab pildil ka presenteerida. Lõngast oleks vist üheks mustrikorraks veel jagunud. Aga noh, või sa siis tead. Ja tegelt saab liiga pikkadest ridadest teinekord ka isu täis. PIsut igavaks kisub. TAhaks ju näha tehtava kiiret kasvamist. Mitte et igale reale kulub ilmatum aeg kuni pool päeva. Nojah, see viimane on väike naiselik liialdus.

Habe mir den Husten zugezogen. Der ermüdet so sehr, leide ja darunter schon seit Donnerstag. Und kein Mittel scheint zu wirken.
Etwas erfreuliches auch. Habe Kiri-Tuch, das bunte beendet. Schön. Jedoch gibt im Moment noch keine Bilder. Etwas Geduld.