Sokid nr. 10

Valmis said. Eile tahtnuks valmis teha, et siis hommikul alustatud õhtuks lõpule, aga ei lastud. Kui kalendrisse vaadata, siis tekib tahtmine iseendalt küsida, et mis ma märtsis neid sokke nii usinalt koon. Samas sajab täna taas sellist rahulikku jõululund, et sokkide ja kinnasteta päris ikka veel ei saa. Ahh, tegelikult koon ma neid nagunii läbi aasta. Võrdlus teiste tegemistega tekitab küsimuse, kas minule suve ei tulegi (loe: õhemate hilpude aastaaega)? Eks ma ole nüüd juba oma alustatud aastaplaanis ka kinni. Kuigi 10-st paarist 1 leidis omaniku - naabrinaise. Vastutuleku eest pakkusin, et kas ta soovib valida valmisolevate sokkide seast omalegi ühed. Soovis, ja valis nagu arvata võis ühevärvilised sinised palmikuga. Triipe tema ei armasta. Ja ju muud mustrid ei pakkunud huvi. Aga nii ta meil käibki. Tulevad külalised ja ära lähevad sokipaariga kotis.
Minu viga on see, et kui sokisäär või kindal on lihtne soonik, siis ma unustan end seda kuduma. Justkui kellelgi oleks neid poolemeetriseid "varsi" vaja. Vahel unustan isegi sel määral, et vaja harutada, enamasti jätangi siis pikad sääred. Konkreetset mustrit kududes nii lihtsalt end ei unusta. Pealegi on lihtsat soonikut ja igatsugu labast pinda hea telku ees pimesi "varrastada".
Peaks kohe uued kindad-sokid üles looma. Lõngakuhja vähendama, need mängud triipudega on nii vahvad. Näis kas täna jääb selleks aega. Vaja oleks siin pisut kraamida. Praegu ei saa, Tibu tudib. Õhtul aga ... No õhtul peab saama. Mina pole nii nõus, et kaasa laseb homme lõunast spa´sse jalga ja mina jään selle siinse segapudruga kaklema. Pisutki korda majja kuluks ära. Kuigi se on lootusetu üritus. Nii kohe kui pisemad saavad jälle kuskilt mõne küpsise või saiaviilu kätte, lammutavad selle ju algosakesteks ja elamine näeb välja kui linnusöögimaja ümbrus. Sealt nokivad sulelised ise puru ära, siin on see meite endi vaev. Huvitav kaua läheb veel aega kuni siinmajas kord ka pisutki püsima hakkab?

Täna hommikupoolikult kolasin mööda blogide varasemaid postitusi. Minu blogi-ajaarvamise algus on ju käegakatsutav. On aga neidki, kelle puhul tuleb enama teadasaamiseks juba veidi sukelduda. Sattusin juhuse läbi oravakese blogisse ja miskise aegade algusepoole filme loendava tekstiosani. Oi kui tuttav tunne tuli peale .... Unetus Seatlle´s, Sulle on kiri, Roheline kaart, Uhkus ja eelarvamus ... Ma lisaks siia veel Notting Hill, Põgenev pruut, Unine eksitus, Serendipity ja minu nimekiri mis minu nimekiri. Ja mulle on öeldud, et neid filme ei vaata keegi peale minu. No vaatab ikka küll. Neid filme on vast veelgi, enamus on mul kuskil videos ka, vaatan kui tuju tuleb. Ja see tuju tuleb tihti.

Socken Nr. 10. Ich mag diese Streifen-Spiele. Nur die Socken sind nicht ganz gleich. Macht nichts. Es ist ja schon März. Man denkt an den Frühjahr. Aber wenn man aus dem Fenster rausguckt , dann ... es schneit, es schneit, es schneit ... Die richtige Zeit zum Socken- und Handschuhestricken. Ich sehne mich nach Weihnachtslieder. Obwohl bis zum Frühlingsanfang nur gezählte Tage geblieben sind. Kein angefangenes Sommergestrick. Noch nicht.

Habe heute in den Blogs auch ältere Eintragungen gelesen. Ich habe ja vor kurzem mit meinem Blog angefangen, jedoch haben viele hier auch eine monatelange Blog-Geschichte. So habe ich entdeckt, dass ich in der estnischen Strickblogs-Runde nicht die einzige bin, die sich für romantische Komödien interessiert. Sleepless in Seattle, Green Card, Pride and Predjudice, You´ve Got Mail ... Ich würde noch Notting Hill, Serendipity, Runaway Bride, While You Were Sleeping hinzufügen. Die Reihe könnte man fortsetzen. Die meisten habe ich auf Video und sehe mir ab un zu an, dh. ziemlich oft. Ich mag derart Unterhaltung. Ich liebe die Romantik!
Naja, und unter anderen hat auch mein Mann behauptet, dass keiner die Filme sich ansieht :) Eine "weibliche" Übertreibung. Ich bin nicht die Einzige.