Veelkord vastlapäevast

On ikka kena tali küll siin Märtsi esimesel päeval! Täna peab ka kindlasti kelgutama minema. Kui ma vaid jaksan. Eile olin peale seda möllamist läbi kui läti raha. Kui kõht sai ka veel suppi ja kukleid täis aprgitud, siis oli tunne, et diivanilt mina enam tõusta ei jaksa. Nii ma siis nõkitsesin seal seda teist ja kolmandat kudumist edendada. Kuigi ega hästi ei jaksand sedagi.
Lapsed on ikka niivõrd erinevad. MG, meie pesamuna, läks eile lausa endast välja kui kegi sõitsis mäest alla ja teda sülle ei haaratud. Kui leidis maast eppuka, siis potsatas selle peale ja tegi kurja häält: "et laske nüüd mina ka". Üksi sõitmaks on va veel liiga pisi, pepukaga sõitmiseks ammugi. Nii me siis issiga vaheldusmisi siin sõitsime temaga. Kahju ainult et sel talvel läks juba teine "kummikelk" katki, ja vahetult enne vastlapäeva. Ei seisa meite poistel kohe miski. Kui ME esimene kelk välja arvata, mis on senimaani terve, aga sai ostetud vähemalt 5 aastat tagasi. MM, kes oli samavanalt kui MG praegu selline kelgupelgur, et pani juba kelgutamise jutu peale mäel karjuma, on nüüd vana bobisõitja ise. Ei temal ole aega mäel niisama passida. Võtab aga oma pepuka ja kimab, üles ja jälle alla ... Omal müts silmil ja nire ninast otsapidi suus. Ei saa teist pildilegi muidu kui tuiskavas olekus.
Vahva oli.
Kuklid tulid sedakorda pisikesed, tegelikult oli see ka taotluslik. Siis jaksavad lapsed need vähemalt korraga ära süüa. Kuigi eks neid saiakontse jäeti kõikjale vedelema ka.

Peab ütlema: oli üks igatepidi tore päev. Ja täna läheme kohe-kohe taas õue. Tahaks nii seda talveilu pildile püüda, aga ei õnnestu nii nagu tahaks. Aga noh, mis sa digiseebist kesise fotograafi käes ikka tahad.