Kärbes ?! Kah kevad!

Päeval kuulsin aknal suminat. Kärbes va sunnik, kah ärganud. Mõtlesin, et las tema olla. Ka kevadekuulutaja ju. Aga ei, poisiuss tegi oma sportliku hasardiga kärbsele 1:0. Eks ootame järgmist tiivulist. Kuniks neist taaskord küll ei saa.

Ja ongi õues kohe silmaga näha ja kõrvaga kuulda kuis lumi sulab. Kahju ainult, et mu lillepeenar sellise lumemati all on. Hakka või kellukesi välja rookima, et äkki lähevad kiiremini õide. Lõunanõlval on nad küll, aga seda talv läbi peenrasse kuhjatud lund annab päikesel ikka sulatada.
Mõtlesin siin just, et panen mõned seemned aknale ette kasvama juba. Aa ma ullike olin taaskord unustanud priimulad külmikusse panemast. Millal ma nüüd nende kasvatamiseni lõpeks jõuan. Mõtlesin, et proovin seekord seda soovitust mööda seemnest priimulaid kasvatada. Neid võiks peenras oluliselt enam ja mitmekesisem valik olla.

Kas see on minu isiklik viimase aja trend või, aga juba teise sokipaariga kaklen enne kõvasti kui asja hakkab saama. No ei leia seda "oma" sokki üles. Nii ka seekord. Tahtsin nende Novita 7venda kirjudega ühevärvilisel taustal miskit teha, mummud aga ei õnnestunud hästi, kuigi lustlik jäi. Nüüd siis triibud. Aga lisaks kudumise lainele tabas mind õmblemistuhin. Seda enam, et papa kah kodus, siis on keegi kes lapsi veidi ohjab. Muidu nad lihtsalt ei lase õmmelda, kes näpib masinat, kes katkub kangaid jne. Õmblemistuhina suurim vaenlane on aga kangastevalik kodus. Liiga palju, et leida seda üht. Ma ostsin eelmine aasta kuhjas stretš pluusikangaid mitmet setmet värvi. Tegemiseni ei jõudnud. Nüüd siis püüan jõuda. Aga tahaks kõike ja korraga, ent ...

Eks näis kas midagi pärast selga ka panna kõlbab. Või tuleb kevadekoristuse tuhinas veel mingeid varusid välja tolmu alt?