Saturday, March 18, 2006

Sokid nr. 11

Nii, minu jalgpallurid pugesid täna siis pea nädalapäevad tagasi valminud tekkide ja patjadega tudile. Et uned oleks ilusad! Sedasama ei julge aga Pesamunast loota. Nagu meie peres varemgi juhtunud on, siis kui laps saab poolteist aastat vanaks läheb pudelilutt katki ja algab pudelivaba elu. Nii juhtus ka täna. Need esimesed paar ööd-päeva olid/on keerulised, kuna ta ikkagist nõuab oma pudelit. Tilaga tass on olemas ja muidu kõlbab päevasel ajal küll, ent täna ei sobinud see kohe mitteükspõrm. Ootame ja vaatame, mida öö toob. Varasemad kogemused pole erisuguste võõrutamiste-loobumiste osas eriti koledad. Pigem laugelt rahulikud.

Mul on sel nädalal niipalju kirjatööd olnud, et pole saanud mahti klaviatuuri kõrval veel ka vardaid klõbistada. Eile-täna siin veidi tegutsesin, aga ega ma kõike ikka ei jõudnud. Tahtnuks selle va nüüdseks juba õnnetukese "olümpia-kampsi" poisile valmis teha. Lihtsamat asja annab välja mõelda, aga aeg mis selleks kulub ... Mul on häbi. On, aga ei tunne .. Nagu ikka ja ennemgi olnud. Täna sain varrukad otsa ja osa otsi kah aetud. Homme saab äkki valmis. Lihtsalt üks argine kamps, kuna vanad on väiksed ja vanema venna väiksed on keskmikule ikka veel liiga suured. Tahtsin ka oma pontšo tükid lõpeks valmis heegeldada, mõned on vaid puudu. Aga noh, mis siin ikka rääkida. Samas sain ma valmis sokid nr. 11. Neid nähes küsis kaasa, et miks need jalgpalliklubi värvides on ... Nojah, ma üritasin kahe värviga välja tulla, üht oli vähe ja nii said neist sellised veidrikud. Ei mina sest pallist niipalju nüüd ka ei pea. Igatahes ... Ah jaa, need on rohelise-valgega. Sellised:


Kaks päeva on minul õues olnud selline kevade tunne. Olgugi et täna tuli veel lund, päeval oli tunda kuis lumi sulab. Teatud käigurajad on maja takka juba lausa "rohi väljas". Ta tuleb ... Enam pole kaua jäänud. KEVAD!

Ja esmaspäeval tulevad Metallica piletid müüki. Ei, ma ise ei taha. Aga ma utsitan meest tahtma.Tta nõnna tagasihoidlik, üritab oma soovi arvelt raha kokku hoida. Et tal ka sünnipäev alles suvel on. Muidu kingiks pileti. Ma ju tean, et ta tahaks. Sellistele soovidele peab vahel järgi andma. Alles me käisime Chris Rea´d kuulamas. Mulle väga meeldis. Eriti see, et paljud tuntud lood, väga tuntud lood, olid live sootumaks teises kuues. Mängud tempoga. Ja mulle meeldis veel see, et oli lava, mees kitarre(de)ga ja muu bänd. Veidi valgust. Võimu. Ei olnud visuaalset tsirkust. Seda paljuihatud lavašõud. Muusika jõudis sootumaks vahetumalt kohale. Või olen mina imelik? Aga kohati hakkab mind näiteks see muusika välise, visuaalse külje tagaajamine häirima. Muusikale endale enam "pildi" kõrval justkui kohta ei jäägi.

Socken Nr. 11. Die sind jetzt fertig. Mein Mann hat mich gefragt, warum die in den Farben eines estnischen FC sind. Habe daran gar nicht gedacht. Die Farben hatte ich einfach, und eine Farbe reichte nicht. So sind die zweifarbig. Wegen der mangelnden Menge hat das Sockenstricken auch zu lange gedauert. Habe mehrmals unterschiedliche Lösungen ausprobiert. Gestrickt, dann wieder ... Und wieder von Anfang an.
In der Luft spürt man schon den Frühling. Obwohl es auch heute noch geschneit hat. Er kommt! Und schön bald!

Labels:

1 Comments:

Blogger Kati said...

Küll on hea, et meil pudeli (ja üldse luti,-) sõltuvust ei ole! Ainult suur venna tahab vahel just õe pudelit mitte oma tassi. Aga ega nad pudeli kadumist küll ei märkaks. Aga kontserdimuljed on mul küll 100% samad :)

13:57  

Post a Comment

<< Home