Pühade vahel

Suured pühad on otsas. See pisike töönädalasse jääv puhkepäev veel jäänud. Aga sinnani läheb veel veidi aega.
Üldiselt on see pisike kodune paus vägagi mõnus. Palgatöö asendasin ma näputööga ja olgugi, et miskit suurt ei valminud, paar pisiasja siiski.
Enne jõulu tegime Muhviga oma teisipäevase kohvipausi raames treti Abakhani ja sealt sai alguse minu praegune sõprus õmblusmasinaga. Oligi teine juba üsna tolmune. Nüüd aga veedab, õieti küll veetis minuga kahasse töiselt pühadeaega. Üht pidžaamat olen ma esitlenud, toda pingviinidega. Tegelikult said uued öörõivad ka suuremad poisid. Pildil on Keskmik oma rõivaga. Suure poisi oma pole päris see, mida teha tahtnuks ja pilte ta ka teha õieti ei lubanud, seega too jääb kaadri taha. Lisaks poiste ööriietele tegin omale koduseks rõivaks retuusid, aga needki jäävad kaadri taha. Lõige pärineb ühest Ottobre Woman numbrist ja kindlasti ei jää nood ainsaks paariks. Mõnus ja kodune hilp. Ovelok on ikka mõnus asi küll.
Siis tegin ma veel omale uue põlle. Vana oli juba väga kulunud moega ning kuna köök on omandanud uuema näo (hetkel küll veel ilma mööblita ja nii tõenäoliselt mõnda aega, ent ikkagi kena ja kobedam), siis tundus see ainuõige lahendusena. Ja kuna puuvillaseid kangaid on kodus lademeis, siis ei päde vabandusena ka õige kanga puudumine. Igatahes selline ta sai.
Pühade aegu tegin oma kangavarudes korraliku kaevamise, rõhuga puuvillastel lapitamise kangastel. Oi kui palju igatsugu staffi päevavalgele ujus, nii mõnigi juba ammu unustatud kangas. Leidsin hunnikust ka ühe ammu alustatud lapiteki jupid. Nood plokid said nüüd kokku vuristatud. Nüüd tuleb veel tekk ise ka kokku lasta. Kas jõuab veel sel aastal, eks seda näitab aeg. Üldiselt on see lapitamine lõbus töö. Eriti vahvaks teeb selle see, et mul on seejuures abiline. Ma teen küll lapitamise tööd kilplase kombel ilma lõikuri ja aluseta, joonistan harilikuga kõik lapid ja ribad šablooni abil kangale ja lõigun kääridega, aga muudes pisiasjades on mul vahva abimees. Kui vähegi mahti, siis lööb kaasa selles töös kaasa. Mina traageldan ja vuristan masinaga, tema sõlmib vajadusel niidiotsi ja eemaldab traagelniidid. Lahe on nii kahasse poole ööni nokitseda. Igatahes loodan ma selle hetkel töös oleva tekihakatisega peatselt valmis saada.
Veel on valminud üks vikerkaarevärviline pitsrätik, aga sellest pole pilti. Jälle lähipäevade lugu. Aga tolle ma lihtsalt pidin kiiresti kuduma ühele toredale inimesele. Nimelt on minu ümber, kodumail, tööl ja muidututtavate hulgas möllamas beebibuum. Oeh, tahaks ka! Selles titeuudiste tulvas selgus ka veidi kurvastav tõsiasi - Pesamuna üks lasteaiaõpetajatest läks samuti dekreeti, juba detsembri aluses. Ei, see on väga tore ju tegelikult. Ainult et Jaana on kantseldanud kõiki mu poisse ja see, et ta hetkel lahkus, tegi veidi kurvaks. Ma olen juba mõnda aega lasteaias õpetajatele rühmalõppudes ja sünnipäevadeks rätikuid kudunud. Jaana ei olnud seni ühtki saanud. Polnud veel jõudnud. Sünnipäev jäi tal lihtsalt suvise puhkuse aega. Nii ma siis võtsin kätte ja lubasin teha ja lasteaia kollektiivi kaudu kätte toimetada. Ja valmis ta sai. Täna. Kättetoimetamine jääb uue aasta algusesse. Viimistlemine on tegemata ja ega enne uue aasta algust poisid aeda ei lähe kah.

Aasta nali oli aga see, kuidas ma heidest käpikuid kudusin. Tahtsin teha sõbrannadele jõuluks. Aga esimese paari ebaõnnestumine võttis tuure vähemaks ja nii jääb see idee uut hetke ootama. See polnud esimene selline tegemine ja tegin nagu varemaltki, ainult et ei vanunud nad seekord soovitud suurusesse. Ja nii jäävad hetkel minu uuteks pajakinnasteks. Noid ju ka vaja. Peaks ainult miskit peale tikkima. Samas ilusad valged ja paksud ja mõnusad on küll.
Uus katse tuleb ka kohe (no kas just täna, aga alguse teen veel sel aastal, ei saa mu hing rahu enne kui nood õnnestuvad). Seekord küll mitte enam valged, sest valge heidega sain hetkel ühelepoole.

Oeh, pühad on head asjad. Eriti kui õnnestub end mitte üle süüa.

Zusammenfassend über die Feiertage. Nichts besonderes gemacht, nur einiges beendet, genäht. Den Kindern Pujamas genäht, den beiden älteren Jungs. Eine Schürze für mich. Die Blocks für Patchworksdecke.
Dann habe ich versucht aus Vorgarn Handschuhe zu stricken, um die dann in der Waschmaschine zu verfilzen. Die blieben aber zu groß. So habe ich neue Topfhandschuh bekommen.