10!

Kiire aeg ja nii jäi selle kuu kõikse tähtsam asi õigel ajal kajastamata. Meie pere väike suur mees sai 10! Ise kuulutas juba mõnda aega, et tal juubel ja puha. Raske uskuda, alles ta oli kribu mis kribu. Nüüd juba nii suur mees. Kohati täitsa suur mees, samas tegutseb tõepoolest rumalal moel, tita moodi.
Aga selline nägi meie peres välja jüripäeva hommik:

Piduseks päevaks sai planeeritud laupäev. Vanaema kinkis poisile sünnipäevapeo ja siis kodus kindlasti tordisööming. Mis parata, kui meite pere on tordiusku pere. Samas ei saa ma sinna midagi parata, aga tordi valikul ei ole ma kuigi originaalne. Pagariliisu ikka ja jälle. Hmm, kui hea. Õnneks meie peres jagub sünnipäevi. Nii on võimalik ka tordiisu kustutada siis kui too kiusama hakkab.
Ja oi kui hea on nende singistuudel! Ma polnud toda enne proovinud. Aga nüüd tahan peagi veel.
Kogu selle ilusa nädala sisse sattus aga ka paar klimpi. Esteks külmetas sünnipäevalaps end suure pidutsemise ja kevade salakavaluse tõttu ära ja köhib nüüd koledal moel. Teine asi pole ka just miskit meeldivat, aga kuna see on lahendus peavaluprobleemile, siis elame üle. Nimelt leidus põhjus ka sellele nüüdseks juba kahenädalasele peavalutamisele, millele lisandus pisihädasid veelgi. Põhjus: puukborrelioos. Pagan võtaks, ma olen oma elu jooksul üldse kahel korral vast puuki näinud. Ja need on ikka ammusemad ajad. Sel kevadel pole mul nonde satikatega veel au kohtuda olnud. Ja nüüd siis niiviisi. Aga vähemalt tean, milles asi. Seegi abiks.
Ja pildike poisslastest: üks sai sünnipäevaks uue mobiili. Vanaemalt. Pesamuna hõivas sellepeale küsimata suure venna vana telefoni, keskmik haaras omna ja nii nad siis pisema pesas seal konutasid. Naljatilgad :)

Aga õnneks pole tõesti palju vaja: see vana telefoni saanu (Pesamuna) oli lihtsalt nuppe klõpsides vaat et kõikse õnnelikum.
Õnneks meil telefon siiski peamine mänguasi ei ole.

Unser Sohn, der älteste, hatte Geburtstag. 10 Jahre alt! Ahh, wie schnell die Zeit vergeht ...