Maal

Maal on mõnus. Aeg käib isemoodi. Õieti ei käigi. Hommikust saab märkamatult õhtu. Kiirustamata. Päike loojub metsa taha ja üksikud möödavuravad masinad on kuulda küll kaugelt, ent nad jäävad ikkagi piisavalt kaugele oma kiirustamisega. Siingi on sirtsud, ent seal ei sega nende laulupidu õhtul pea ükski heli.
Kui ma vaid mõistaks miks peab juurtest jutlustajail makimuusika õuepeal möirgama? Aga see on vist a la kõrgem matemaatika.
Sest vaikus on kuldne. Ka rukkipõlluvaikus.

Seekord maale minnes oli mul kaasas ka kaks roosi, ostsin siin veidi varem toimunud roospäevadelt Botaanikaaiast: Stromboli ja Aspirin. Möödundaastane Queen Elizabeth õtses sel aastal küll kenaste.
Vanaemal olid ka seal kunagi roosid. Aga on vastikuid inimesi. Peale vanaema surma talvel kaevas keegi "hea" inimene need lihtsalt üles. Maa polnud jõudnud suladagi. Juhtub. Sama teed kadusid nii mõnedki taimed, osa astilbedest, floksidest.
Auf dem Lande. Dort habe ich alle Sommer in meiner Kindheit verbracht.
Diesmal hatte ich zwei neue Rosen mit: Stromboli ja Aspirin. Habe aus dem Botanischen Garten gekauft, da fanden die Rosentage statt. Queen Elizabeth, die ich voriges Jahr kaufte, stand auch in Blüten.