Laulsime!

Läksime meiegi. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et me lapsed kaasa võtsime. See oli nagu omamoodi elav ajalootund. Poisid küll päris lõpuni vastu ei pidanud, Pesamuna tudis oma kipskäega pool tunnikest emme süles juba 12 paiku. Siiski pidasid nad veel vapralt kella 1 öösel vastu, siis asutasime kodupoole. Mis teha, kett on täpselt nii nõrk kui on selle nõrgim lüli. Antud juhul siis Pesamuna ja Keskmik. Kui ikka uni tuleb kallale ja külm hakkab ka, siis ei ole ju mõtet lapsi kusata. Ning nii me siis vaatasimegi selle oodatud "Koidu" kodus ära. Aga poistele paistis meeldivat. Vanemale poisile vast enim. Temale on ka ajalugu ja nonde lugude lugusid enim räägitud.

Minule hirmsasti meeldib Johansonide "Lahtilükkamine". See meeldib juba tolle loo algusaegadest. Ka see, et pea igas esituses on mingi kiiks kaasas. "... üle Hiina nagu Kanteri ketsas ...". Oh jah. Vahel tekib küll tunne, et kui seisakski serva peale kõik ja valiks veidi naabreid ...
Oli mis oli ja nagu öeldud, minu jaoks pisut lühike viibimine, aga sellegipoolest oli ja on see imeline ja ülev emotsioon. Kestab kaua ja soojendab seest. Mis sest et ma pole suurem asi laululinnuke. Sellegipoolest.
Ja muidugi ei saa ajaloo huvides mööda Kanteri kullast! Oh jah, mu pealelõuna oli tööl üsna segane. Tahtnuks nagu jälgida, aga kartsin ka. Et äkki ... Nõrganärviline olen. Aga mees oli mees õigel kohal ja teadis mis teeb. Vääriline auhind väärilisele mehele. Juhuuu!

Sängerfest in der Nacht. Vor 20 Jahren begann eben singend die Wiederherstellung der Selbständigkeit von Estland. Auch so singend, in der Juninacht sammelten damals spontan tausende von Leuten auf dem Sängerfeld und sangen. Bis nach dem Augustputsch im Russland, im Jahre 1991 am 20. August Estland wieder selbständig wurde.
Tausende haben susammen gesungen auch gestern. Wie vor Jahren. Gehobene Stimmung. Warme Augustnacht. Es war einfach herrlich.
(Gerd Kanter´s Goldmedaille in Peking (Diskuswurf) .. Juhhuuuuuu!)