Ootamine

Kiiksudest on küll kirjutatud ja kas see kiiks ongi, aga kui vähegi võimalik, ootan ma alati kaasa ära (no kui just kellaaeg ülevalolemiseks ilmvõimatuks ei kipu) . Nagu öeldud on ta sel nädalal Õllesummeril ametis. Tema tegemised lasevad ta õhtale alles kella 2 paiku öösel. Eile tuli pool kolm öösi koju. Ja mina ootasin. Köögiaknal.

Nagu siis, kui ta kunagi, enam kui 10 aastat tagasi, Statoili tööle läks. Vahetustega tööle. Mingi aeg oli, kus me kohtusimegi trepil, tema tuli hommikul ja mina läksin. Aga mitte ainult. Oli ka vahetusi, mis tõid ta koju keskööks. Ja et tal õhtusöök söömata, siis mina vaaritasin seks ajaks ja hoidsin kaane all soojas praade-suppe või mida iganes. Ostsin ilusaid salvrätte, et asja kenamaks muuta, lauda st. Tassisin peale tööd talle iluks lilli koju, kuigi ta noist eriti ei hooli. Ja ootasin. Köögiaknal. Veidi enne maja ette jõudmist andsid tuled märku, et ta tuleb. Siis sai parim plaat välja otsitud, küünlad süüdatud ja ... Vahel ka väikseid vallatuid vigureid varuks välja mõeldud.
Oh jah. No ei meeldi mulle üksi olla. Just ilma temata. Ja siis polnud meil lapsi ka.

Minu jaoks oli see päev, mil see vahetuste värk otsa sai, pidupäev. Aga ma ootan ikka. Köögiaknal. Sest tuleb ju ette, et elu ja töö võtavad vahel ka tüki ööd.

Nagu tänagi.