Et asjad ei ununeks ...

... siis paar pisikest ülestähendust möödunud nädalatest.

Nagu öeldud käisime perega Muumimaal. Mingit pikka ja põhjalikku reisikirjeldust siit ei tule, paar rida vast. Ma pole just eriline sõnasepp, eriti reisikirjelduste vallas.

Meite pere polnud siiamaani oma jalga lahe põhjakaldale saanud. Ju vist need 5 viimast eestlast, kes Soomemaale rändasid. Nii oligi minu jaoks suurim elamus see kõikjal laiutav graniit. Äge. Ja see tee Helsingist Naantalisse. Nii mõnus ja sujuv teekond. Nii teeolude kui ka liiklusviisakuse seisukohast. Siinsest tõmblemisest on ausalt kopp ees. Ja pealegi meeldib mulle bussiga sõita. Et mis selles nii mõnusat on? Ei teagi, lihtsalt meeldib. Kuigi ma sedakorda sokki kududa ei saanudki. Võtsin küll vardad kaasa, aga bussis istus pesamuna mul süles ja tema tegemine oli tähtsam. Selle Muumimaa reisi tõrvatilk oli vanem poiss, kes alates Tallinnast, õieti küll juba kodunt peale, kiunus kui igav ja nõme kõik on.
Muumimaa ise ... Vahva küll, aga minu vanemale poisile oli see juba titekas. Tema nautis teise päeva käiku Väski saarele. Tegelt meeldis mulle too paik ka omale enam, kuigi mina roninud-turninud ega jooksnud ringi. Väiksematele meeldis küll. Nii siin kui seal. Vikse pilte mul aga kahjuks ei ole. No ei ole mina oma digiseebiga sõber ja nii ei ole ei reis just väga hästi jäädvustatud. Ent mis siis ikka, kõiki mälestusi ei saa nagunii pildile püüda.

Mulle endale meeldis selle reisihakatise juures enim see, et me rändasime kõik koos. Vanadel headel aegadel, kui mina kaarutasin Saksamaad mööda teenistuslikult ja kaasa oli kodus, siis oli alati hing haige, sest ma ei saanud oma rõõmu ja vaimustust jagada. Teate ju küll ....

... Nii raske üksi kõike ilu kanda,
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.
M. Under "Sirelite aegu"

Ja siis meeldis mulle Naantali. Nii vahva linnake. Ja seegi, kuidas Pesamuna oma "minu kallist Muumit" kantseldas ja kaasa vedas. Too tegelane ei olnud värvi poolest reisi lõpuks küll enam Muumina identifitseeritav ning omandas, paistab et jäädava, hallika jume. Aga Poiss keeldus toda käes panemast, emme kotti andmast. Imelikuks teeb asja see, et mul ei ole üldiselt väga pehmete vidinate lembesed poisslapsed. Mis pesamunasse puutub, siis tema ei tahtnud tagasisõidul miskit kojuminekust kuulda. Muudkui korrutas, et "lähme Muumimaale" ja "lähme Muumimaale tagasi". Aga Muumimammale kalli ei tahtnud jälle keegi neist teha. Saa neist siis aru.

Über die Reise nach Moominwelt.
Mir hats gut gefallen den Kleinen, dem ältesten Sohn hat die Abenteuerinsel Väski mehr gefallen.
Was mich begeistert hat, war Granit. So viel und überall. Mächtig.