Palju õnne, ME!

Ja ongi see tähtis päev käes.
Kaheksa aastat tagasi juhtus asi sedasi, et hommikul ei olnud mul mingit tunnet. Kuigi tähtaeg oli sealmaal. Teatud emme "vea", südamevea, ning teadaolevalt suure lapse tõttu katsetati kohe tähtaja saabudes geeli. Hommikul geelitati ja paluti peale lõunat tagasi tulla. Läksime. Ei mingit erilist tunnet. Aga arst vallandas looteveed, et "vaatame mis värvi nood ka on". Ja siis läks lahti. Kolm tundi ja olemas ta oligi. Kiire aeg ja palju sünnitajaid, nii sünnitasime meie sootumaks palatis. Fertis, Nõmmel. Tiinaga, Tiina Unteraga. Oi see oli tore kogemus. Nojah, mul ühtekokku kolm lõõgastavat sünnitamiskogemust ;)
Mistand oligi: 54 cm ja 4454 g. Ennustati 4,5 kg ja ega suurt mööda ei läinudki. Kuigi kui poiss oli sündinud ja ma pakkusin, et nii 4 ja pool ta on, siis arst vaidles mulle vastu, et see ju nii nääpsuke. Aga kui kaalumast tagasi tuli, siis tõdes, et on jah. Oi see oli lõbus aeg.
Ja laupäevane mõõtmine andis tulemuseks juba 131 cm. Tegelikult on ta ju nii väike. Mamma asi.
Eriliseks tegi selle lapse aga tema tulemise lugu. Öeldi ju, et ei saagi lapsi. Vähemalt mitte loomulikul teel. Ja seda vahetult peale oppi. Oi seda nuttu ja hala. Ent .. Siis korraga oli ta oodata. Enne toda avastust oli aga veel Rollingute kontsert, mille ma sõna otseses mõttes püstijalu maha magasin Lauluväljakul. See raseduse algus möödus üldse kui unenäos ....
Aga elus juhtub imesid.

Unser Sohn, der Älteste, wir heute 8 Jahre alt. Schon. Wie schnell die Zeit vergeht ...