Monday, April 23, 2007

Palju õnne, ME!

Ja ongi see tähtis päev käes.
Kaheksa aastat tagasi juhtus asi sedasi, et hommikul ei olnud mul mingit tunnet. Kuigi tähtaeg oli sealmaal. Teatud emme "vea", südamevea, ning teadaolevalt suure lapse tõttu katsetati kohe tähtaja saabudes geeli. Hommikul geelitati ja paluti peale lõunat tagasi tulla. Läksime. Ei mingit erilist tunnet. Aga arst vallandas looteveed, et "vaatame mis värvi nood ka on". Ja siis läks lahti. Kolm tundi ja olemas ta oligi. Kiire aeg ja palju sünnitajaid, nii sünnitasime meie sootumaks palatis. Fertis, Nõmmel. Tiinaga, Tiina Unteraga. Oi see oli tore kogemus. Nojah, mul ühtekokku kolm lõõgastavat sünnitamiskogemust ;)
Mistand oligi: 54 cm ja 4454 g. Ennustati 4,5 kg ja ega suurt mööda ei läinudki. Kuigi kui poiss oli sündinud ja ma pakkusin, et nii 4 ja pool ta on, siis arst vaidles mulle vastu, et see ju nii nääpsuke. Aga kui kaalumast tagasi tuli, siis tõdes, et on jah. Oi see oli lõbus aeg.
Ja laupäevane mõõtmine andis tulemuseks juba 131 cm. Tegelikult on ta ju nii väike. Mamma asi.
Eriliseks tegi selle lapse aga tema tulemise lugu. Öeldi ju, et ei saagi lapsi. Vähemalt mitte loomulikul teel. Ja seda vahetult peale oppi. Oi seda nuttu ja hala. Ent .. Siis korraga oli ta oodata. Enne toda avastust oli aga veel Rollingute kontsert, mille ma sõna otseses mõttes püstijalu maha magasin Lauluväljakul. See raseduse algus möödus üldse kui unenäos ....
Aga elus juhtub imesid.

Unser Sohn, der Älteste, wir heute 8 Jahre alt. Schon. Wie schnell die Zeit vergeht ...

Labels:

5 Comments:

Blogger Krentu said...

Palju õnne!
Huvitav, mullegi öeldi, et ilma kerge meditsiinilise sekkumiseta on tõenäoliselt raske last saada. Ja küll ma olin siis üllatunud ja rõõmsalt ehmatanud, kui selgus, et pole midagi nii võimatu. Ja nüüd juba teine tulemas :) Eks nad tulevad siis, kui õige aeg.
Ja minugi ainukesteks kahtlasteks sümtomiteks on olnud uskumatu uni. Ei midagi muud. Une pärast olen mõlemal korral testi tegema hakanud :)

11:18  
Anonymous Anonymous said...

Palju õnne pojale ja sulle ka!

-oravake

12:20  
Blogger Tiina said...

Minu puhul ei räägitud isegi mitte kergest med. sekkumisest. Tolleks oli too laparoskoopia, mille järel mulle öeldigi, et munajuhad ei ole läbitavad ja seepärast lapsi ei saagi. Kunstlik viljastamine oli ka kahtluse all, sest ülikooli aegu oli olnud kaks iseeneslikku aborti. Ning minus endast on nagunii sada viga.
Aga näed, võta näpust.
Ja teine poja tuli vaat et juba paljast mõttest ... Otsustasime, et püüame teise lapse hakkama panna. Et proovime, aga tollega asjaga läheb nagunii kuid ideest teostuseni. Ikka loed ja kuuled, kuis kuude, kui mitte aastate kaupa püütakse last saada. Ise ju kah korra jantind mis kole. Aga sedakorda läks ideest vaevalt kuu, kui ta oli tulemas. Ja kolmas on meil hoopis kõva sell - too andis spiraalile jalaga. Et millega õige te mind siin püüate.

Nii et jah, lapsed valivad aja ise. Millal tulla.
Ja kui alguses ei saa vedama, siis pärast ei saa enam pidama.

12:34  
Anonymous Anonymous said...

palju õnne!
vahvad lood sul lastesaamisega siis. mul ka suht sarnased lood, selle vahega, et plika tuli spiraali kiuste . Ja poisid olen ma mõlemad saanud täiesti loomulikul teel pärast seda kui arst konstateeris, et järele jäänud ainus munajuha on liidetes, seega tänage õnne, et teil üks laps juba olemas on, rohkem te tõenäoliselt ei saa.

16:02  
Blogger Annu said...

palju õnne lapsele ja vanematele!!

muide, ka mulle öeldi ~15a tagasi, et ei iial. ega ma varem ei tahtnudki, aga poeg sai esimese korraga tehtud (ma veel kinnitasin mehele, et enne katsetame, siis proovime ravida ja siis lapsendame. nõus oli). ja nüüd on teine tulemas...

need arstid ei tea midagi!!

12:36  

Post a Comment

<< Home