Lilli! Lilli! Lilli!

Väljas paugub pakane, aga mind kiskus eile juba seemnepoodi. Läheb lahti see kaasa jaoks ebameeldiv aeg, kus kõikjal on mulla ja mõningate roheliste libledega potsikukesi.
Käisime Horteses, sest nagunii tuli olla linnas ja oodata poiss tema pidust ää. Ning sinna polnud ma veel jõudnud. Ma sedakorda lolliks ei läinud, eks seda jõuab veel. Aga mõned pakikesed maandusid ka minu koju. (Priimula puudub pildilt, muidu on seal kukekannus, aster, lavendel, keskpäevalill, lobeelia, aedraudürt; ühtkomateist on veel omakorjatud varusid ka ning möödunud aasta jääke. Kui nood idaneda suvatsevad.)

Tahaks ikke peenrasse seda va pisikellukat. Ma ei julge loota, et see möödundsuvine taimehakatis ellu jääb. Möödunud talv alles võttis nood ää. Nagu ka paljud teised. Aga ootame, vaatame.

Lisatud: Näedsa, lõvilõug oli kah pildilt ää hiilinud. Kogunisti klaviatuuri alla pagend.

Samen! Obwohl es draussen kalt ist, mehr als -20 Grad, bereite ich mich schon allmählich auf den Frühjahr vor. Mit den Töpfen und Kasten auf dem Fensterbank. Man sagt ja, auch wenn der Winter auf sich warten lässt, dass er nicht im Himmel bleibt. Dasselbe gilt ja auch für Frühjahr.