Joe Cocker
Mõnus oli.
Ainuüksi You can leave your hat on ja You are so beatiful pärast oleks võinud sinna minna.
Oeh.
Minust ja Minu Meeskonnast, näputööst ja paberimäärimisest, mõtetest ja maadlemistest. Kiiksudest ja muust kummalisest.
Töine kolme poja emme (Mutter von drei Kindern, berufstätig)
Mõnus oli.
posted by Tiina @ 16:37
3 Comments:
Mulle ka meeldis..väga :) Igatahes uus plaat leiab ka mu riiulil koha.
Veidi kriipis hinge see, et Saku Suurhalli küljesektoritesse kostab heli ikka üsna jamalt ja istumise asemel oleks ma eelistanud püstijalal nendele viisidele kaasa elada.
Aga laulud olid ikkagi väga head :)
Vat see istumine oligi mulle veidi võõras. uudne kogemus. 5 aastat tagasi Vabaduse platsil olin ma jälle üksinda. Siis valitses ilma too "ahh, nii raske üksi kõike ilu kanda, kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda"-tunne.
Tõesti mõnus oli. Mu muidu raskemat armastav kaasa leidis, et kontsert oli etem kui igatepidi haibitud Metallica.
Ma enne kontserti juurdlesin pikalt, et millist poissi ma endaga kandsin kui aastate eest Vabaduse väljakul Cockeri kontserdil käisin. Keskmikku, kes seekord keeldus kaasa tulemast. No juhtub.
Mõned asjad on oma headuses muutumatud.
Minu maailma parim kontsedikogemus ongi Joe Cockeri esimene kontsert Eestis, Sinises paviljonis (PM väitis täna et JC on kaks korda Eestis käinud - no nad oleks võinud ikka andmeid kontrollida). Tina Turner'i kontsert nt ei olnud ligilähedaltki sama võimas kogemus.
Tookord olin just värskelt üksi jäänud ja pelgasin tõsiselt üksi kontserdile minemist, olin pärast tõeliselt rahul :) Sain nautida täie eest ja ei pidanud muretsema, et äkki kaaslasele ei meeldi sama palju kui mulle :)
Tookord pillimehed unustasid ennast laval improviseerima ja oli näha, et kogu seltskond tundis ennast imehästi ja mängiks aina veel ja veel :)
Post a Comment
<< Home