Laagrilapsed

Käisime laupäeval laagris lapsukest vaatamas. Laager käib Haanjas, Kurgjärvel, nii et pikk sõit. Jõuad siis läbi seikluste Põhjarannikult Lõunasse kohale (seikluste seepärast, et ralli ja teatud liikluspiirangud sundisid meid viimaseid kilomeetreid läbima kotid seljas ja põngerjad käekõrval jala) ning su lapsuke vaatab sind moel, et anna kommid ja kott ning aidaa. Vat sulle siis pisikest emme pojakest. Saan aru, olles omade hulgas noorim on ju vaja igatepidi suur välja paista. Aga pisut haiget teeb ikka. Aga egas mammad peavad ka pojukestest lahti laskma. Ja teisalt on hea meel, et poiss saab omadega ise hakkama. Ka 10 päeva ilma meieta. Pisut spartalikul moel küll vaadates elamist ja hilpe, aga noh ... Poissmeeste värk ;)
Pisuke hirm oli mul selle 10 päeva suhtes seepärast ka, et juunis koolikaaslastega laagris olles helistas poiss nutt kurgus koju ja palus talle järgi minna. Üks vanem poiss noris ja kiusas. Kui me siis laagrisse last vaatama läksime, oli see igatsus juba otsas ja laps ei tahtnud meist ja kodust kuuldagi. Samas oli mu oma ema mulle eelnevalt südamele pannud, et omal ajal oli minu vennaraas ka lastelaagrist koju tahtnud, lubanud olla hiirvait ja illikuku, et vaid laagrist ära saada. Ema ei võtnud ja põeb seda senimaani. Pelgas, et ise tööl olles on laps liiga omapäi.

Meil oli plaanis poiss laagrist kaasa võtta ja veidi ümbruskonnas tiirutada, aga rallist tingitud lisandunud ajakulu ning mõne tunni pärast algama pidanud võistlused tegid plaanidesse veidi korrektiive. Nii veetsime mõned viivud oma suure poisiga, pakkisime siis tema mustad pesud ka oma kotti ja asutasime tagasiteele. Alustuseks Munamäe vaatetorni koos pisikestega. Laagrilapsed pidid sinna minema kampas järgmine päev, seega suurt poissi kaasa võtta ei üritanudki.
Ma ei mäleta täpselt, millal ma/me viimati torni ronisime, igatahes olid mul sellest turnimisest mälestused, mis kuklas kordasid, et "ära enam sinna roni". Ronisin ikka. Seekord ei tundunudki see trepp nii ebameeldiv kui toona (see toona oli ikka nii 10 aastat või enamgi tagasi). Aga vaadet nautida ei saanudki eriti. Kogu päeva väldanud päikesepaistest ei olnud meie tornis olles haisugi ning lisaks oli seal üks grupp rahvast, ning enese liigutamiseks ja igasse ilmakaarde vahtimiseks puudus igasugune võimalus. Seekord siis sedamoodi. Pisematele aga paistis meeldivat. Nemad ootasid Munamäele minekust kuuldes kogu aeg mingit munadest mäge. No tee sa siis selgeks, et mäkke jõudsime tasahilju ning mägi ei tähenda äkki teele ette ilmuvat suurt "kuhja" miskit. Ei mune ega mulda.

Wir machten am Wochenende einen Kurztrip nach Südestland, nach Haanja. Dort befindet sich Sommercamp für Kinder. Martin Erik ist ja im Moment da mit seiner Trainingruppe. Haben ihn für eine Weile besucht. Die Gegend ist wunderschön. Und Suur Munamägi der höchste Gipfel im Baltikum.