PipiNukiPuhh!

Eile käisime vanema poisiga Estonias seda uut laste muusikatükki vaatamas. No mis uut. Kolmest kokkumiksitud kontsertkava. Üldiselt vahva oli. Miski jäi mind häirima, aga ma ei oskagi öelda mis see oli. Poiss teatas pärast, et temale oli natuke igav. Mul endal tekkis ka vahepeal tunne, et Keskmikule oleks see enam meeldinud. Tema meil selline laulumiis rohkem. Aga noh, seekord olid piletid koolist ja ma ei taibanud õigel ajal küsida, et kas saaks äkki kahe asemel hoopis 3, et Keskmik ka kaasa võtta.
Aga mis mind vahepeal lausa kurjaks tegi oli see meeletu sigin-sagin ja lärm ümberringi. Etenduse ajal. Ma saan aru, et laste tükk. Ma saan aru, et lastel võib olla raske paigal istuda ja vaiki olla. Ja ma arvestan sellega. Aga kui laps ümberkaudseid tõepoolest segab ja vanem ta kõrval ei tee märkamagi? Valjuhäälne kommentaar ja eelmise pingirea seljatoel kõõlumine? Ja tegemist ei olnud paari-kolmeaastasetga, vaid piisavalt suured ja arusaajad tegelased.
Ja see kinokomme, et ostan puhvetist joogid-söögid ja tassin saali kaasa.
Nojah.
Aga et ma aint ei viriseks, siis pean tõdema, et lõpulaul meeldis mulle väga. Ja see maakera seinal. Ja Saja Aakri mets ning Segasummasuvila. Kahju ainult et Nuki kodul sellist silmapaistvat nime netu.

Ein paar Worte über den gestrigen Theaterbesuch. In der Nationaloper Estonia wurde ein Konzertprogramm für Kinder aufgeführt. Mit den Hits aus 3 estnischen Kindermusikals. Schön wars.