Kirjatehnika

Meie maadleme oma koolipoisiga siin viimasel ajal kord hea, kord kurjaga kirjatehnikaga. On selline kole "koll". Tegelikult, kas ta nüüd nii kole ongi, aga lapsel on küll ilmselgelt kahju selle kriipseldamise peale oma väärtuslikku aega kulutada. Temaga kahasse neid korrektseid "krõnkse" joonistades olen aga oma käekirja ka korrigeerima hakanud. Aeg ja omaaegsed "võõrad märgid" nii saksa kui vene keeles ja kirjutamise kiirus ning aina vähemaks muutuv paberile kribamise vajadus on käekirja kenaste ää rikkunud. Ja ole siis nüüd mees ja tee lapsega kõike õigesti.
Igatahes olen ma rohkem paberit kasutama hakanud. Ka tööalased märkmed, ka kui need tuleb hiljem edastada netitse, teen ma alati ja ikka kõigepealt paberile. Ja soov paberkirjade kirjutamise ning saamise järele aina kasvab. Hea et mõned kirjasõprused veel elus on. Ja mõned uued on ka siginenud. Soetaks veel?
Sest tegelikult on kirjutada ju nii mõnus. Ja ümbrik postkastis on sootumaks midagi muud kui meil.

Unser älteste Sohn ist ja in der Schule eben dabei, die Buchstaben richtig schreiben zu lernen. Er mag das nicht so sehr, denn die Übung nimmt ja seine wertvolle Zeit in Anspruch, jedoch .. Ich finde das eigentlich toll. Meine Handschrift ist ja mit den Jahren furchtbar geworden. Man schreibt ja meistens mit dem Computer, es fehlen die täglichen Schreibübungen. So habe ich auch eine Möglichkeit und hauptsächlich den Grund! hier einiges zu korrigieren und verbessern.

Und hab auch einige Briebfreundschaften wieder aufgewärmt und auch einige neue Freunde aus der Welt gefunden. Denn ein Umschlag im Postkasten ist ja was ganz besonderes, im Unterschied zu den E-Mails.