Hallid karvad

Detsembriks saan mina igatahes hallid karvad pähe. Pidude aeg hakkab. Ja veel kuidas! Kolm pidu minutipealt ühel ajal! Ja ole nüüd see, kes leiab lahenduse, mis kõiki rahuldab. Sest üks pidu on kõigile ja kaks teist pidu on üks suuremale koolis pikapäevarühmaga ja teine Keskmikul lasteaias. Kolmas, see tervele perele, Nukuteatris emme töökoha pidu. Vanemal poisil on juba oma soov, olla koolikaaslastega, aga see rebib meid jälle issiga ribadeks. Sest tema tahab ka üht meist oma pittu.
Eks peab vist Keskmiku lasteaiapeole ei ütlema, sest ma tahaks loota, et See Nukuteatris pidu "Lepatriinude jõuludega" on tore. Senimaani on kõik meite asutuse laste jõulupuud väga vahvad olnud. Ja võib-olla ongi hea, et suurem poiss kaasas pole. Jääb üks piinlik olukord ära. Möödunud aastal ta teatas ju jõuluvana ees, et tema ei viitsi salmi lugeda. Endal särk püksist väljas, sügas kukalt ja irvitas jõuluvanale näkku. Emme tõi kastanid tulest. Aga poistele ja jõuluvanale tegi hirmsasti nalja, et emme luges armastusluuletust (mul tõesti ei turgatanud muud)! Oli küll naljakas. Ja jõuluvanaks oli Dajan Ahmet .. Olid ajad.
Ma ikkagi loodan veel, et juhtub ime ja mõni pidu nihutab ennast. Kuigi vaevalt.

Bald ist es soweit. Dezember. Der Monat der Feier. Und damit verbunden bekomme ich diesmal wirklich graue Haare. Denn drei Feier an demselben Tag zur derselben Zeit! Und ich bin die, die eine für alle passende Lösung da finden muss. Schwer.
Und dann noch Geschenkmarathon ... Ideen habe ich schon, nur wir müssen mal ohne Kinder in die Stadt. Babysitting-problem. Wieder.