Abi
Kiire abi on vahel tõepoolest kiire. Nii võib ka eluisu tagasi saada.
Kui see valude rägastikku kaduma kipub. Ikka hädad ja inimesed.
Aga et vardad just tegemise lõpuosas purunevad, see on küll kurjast. Noid puna-valgeid sõrmikuid kududes läksid mu nr. 2 bambusest sukavardad katki. Üks tegelikult. Kahju. Kombineerime kuniks uued saab. Samas nad tunduvad mulle algusest peale imehaprakesed olema. Et nad üldse niikaua vastu pidasid.
Hetkel pole mahti nonde asendamise teemaga tegeleda.
Töö võib omada tapvaid omadusi. Eriti kui sa püüad igati vastutulelik olla. Liigagi.
Ma pean siia kohe märgi maha panema:
möödunud aasta lõpupoole kaotas poiss oma ujumisriided ühel trennipäeval ära. Ostsime uued. Eelmine reede kaotas nood ära. Eile ostsime uued. Täna oli ujumine, täna jõudsid ujukad koos käterätikuga igatahes koju. Näis siis - kauaks seekord. Oh neid poisse.
War krank, jetzt geht wieder besser.
Nur die Bambusnadeln gingen kaputt. Eigentlich eins (Nadelspiel; Nr. 2) , aber auch dass ist schlimm genug. Besonders wenn man die zum Beenden der Arbeit braucht.
Labels: Lapsed, Meiega juhtub alati midagi
3 Comments:
Kindaid saab edukalt ka kolme vardaga kududa muide, viis varrast on täielik raiskamine.
Ja nagu rõõmsa kokkusattumusena ma täna ostsin endale just nr 2 bambusvardad.
Saab jah, aga harjumuse jõud on suur. Ja perfektsionisti minus häirib see ühe varda puudumine.
Eeh, saada poiss korra valgete aluspükstega ujuma, rohkem ta oma ujumispükse ei kaota...
Post a Comment
<< Home