Tantsupühapäevad

Teist hooaega meite peres. Ma ei usu, et see teema pühapäeval nii aktuaalne oleks, kui poiss ei tantsiks koolis. Neil on nädala kolmest kekast ühe asemel tantsutund. Ja saates on tema õpetaja kah. Aleksander.
Ilus vaadata ju. Hääli sai meie perest kaks paari, minu lemmikud olid Koit ja Kerttu sedakorda ning Aleksander ja Kristiina. Ega Värnikul kah häda olnud. Mis sest, et tühikargaja.

Veidi kahju on mul sellest, et aegade kokkusobimatuse tõttu poiss tantsutrenni ei läinud. Nojah, eks see kergejõustik ole talle hingelähedasem ka. Tantsuga oli üks tants ja tagaajamine kah, kord tahaks nagu ja siis lööb sõrad vastu. Eks need sõbrad kujunda kah tahtmisi. Eelmine aasta oli innukas unistama tantsulaagrist ja trennist, aga kevadine turniir koolis jahutas indu. Kuigi eelnevalt oli saanud kõvasti kiita. No juhtub. Mingi hetk oli juba valmis trenni minema, siis korraldas nututsirkuse. Ja siis avastas korraga sõbraga kahasse, et nemad ikkagi lähevad. Tantsima. No tol korral ei saanud. Ja siis tuli kergejõustik ja sisustas poisi õhtused ajad ära.

Vaatame.
Hetkel on jutu järgi tantsutund kõige igavam. Aga muu olemise ja huvi järgi ma seda küll ei arvaks.
Saa siis neist poisslastest aru.
Aga egas kõik emmede järgi kah käima ei pea.