Veekalkvel

Sain eile tunnistuse. Ja sellel on ilusad hinded. Pisipojal oli lasteaias emadepäevapidu: hommikune pudrusöömine, laul ja mäng ning värviliste käejälgede paberile jäädvustamine - ema ja lapse omad. Nii armas oli. Ja kingiks said emmed koti ja tunnistuse ning laste kasvatatud tomatitaimekese. Nii armas :) Mulle see hommikune pudrusöömisega pidu väga meeldib, see pole neil seal esimene kord nii tähistada.
Õhtul oli koolis pikapäevarühma kevadkontsert, ka emadepäeva-teemaline nagu selle nädala üritused mujalgi. Ilus oli. Aint mina ei saa laste laule, eriti emalaule ilma pisarata silmas kuulata. Nii ka seekord. Eriti meeldib mulle see "Seekord ei taha ma kiisust ei kutsust ...". Ilus laul ju. Ja poja kinkis mulle laevukese, sellise puuhalust tehtu (ega ta vist ei uju, aga ikkagi poja tehtud. Noid on meil kapi otsas juba terve Musta mere laevastik nagu issi ütleb) ja kaardi, millel lubab olla alati hea laps. Naljatilk. Eile õhtul magama minnes kurtis mulle taas, et tema ei oska hea laps olla. Ega tal on sellega vahel raskusi küll, aga saame hakkama.

Zum Muttertag. Gestern war in der Kinderkrippe Muttertagsveranstaltung. Am Morgen. Die Mütter haben zusammen mit den Kindern Brei gegessen, gesungen-getantzt und "gemalt"- farbige HAndabdrücke aufs Karton gemacht. Und bekamen auch kleine Geschenke: eine kleine Tasche mit dem Blumenbild, eine kleine Tomatenpflanze im Topf und ein Zeugnis - der besten Mutter der Welt. Schön wars.
Und am Abend war in der Schule wieder ein Konzert - zum Muttertag. Auch schön. Nur ich kann die Mutterlieder nicht ohne Tränen mir anhören. Gott weiss warum ...