Päris töö vs mängutöö
Huvitav, miks kodus töötamine paljudele ikkagi see õige töö ei ole. No see päris töö. Nädalavahetusel küsiti minult juba teab mitmendat korda, et kas ma juba päris tööl ka käin. "Ei veel" vastuse peale vaadati kui miskist muiduvedelejat. Ja ometi algab pea iga hommik siingi nii 8-paiku tööga. Jah, aeg on oma planeerida ja vabadust enam, ent ikkagi. Või äkki ma siiski mängin töötegemist?
Ega jah, töö on vist päris ainult siis, kui lisaks püksitagumikule kuluvad ka kontoritooli rattad.
Ma plaani ju pean, aga nii kähku kui nemad seal tahaks / ootaks, ma ka minna ei saa. See suvi ja lapsed ikka kõigepealt. Plaanidki ju tehtud.
Wieder die Frage .. wann ich endlich wieder zur "echten" Arbeit gehe. Als ob die Arbeit, die zu Hause geleistet wird ein Spiel wäre (obwohl ich auch hier Geld verdiene, nur meine Zeit und Arbeiten selbst zu planen und mehr Freiheit habe). Der Kleine wird ja im September 3 Jahre alt, bis zu dem Alter kann man in Estland mit dem Kind zu Hause bleiben (bezahlt werden nur die ersten anderthalb Jahren) und die Arbeitsstelle wartet, muss dasein wenn ich wieder zurück will.
Im Moment scheint es so, dass ich doch Mitte August auf meine alte Stelle zurückkehre. Ich würde zwar lieber was Anderes und Neues tun, aber habe keine bessere Angebote in Sicht. Um ehrlich zu sein, habe auch nicht gesucht. Bis jetzt.
Labels: Meiega juhtub alati midagi
posted by Tiina @ 11:11
5 Comments:
Haa, mul sama jama. Üle ühe nad pärivad, et kuule, kas sa ikka töötad ka? Ja mida sa kõik need päevad ometi kodus teed? Ja millal, ütle, millal sa lõpuks tööle läed nagu kõik normaalsed inimesed?
Ma vahel mõtlen, et ehk siis, kui rohkem oleks nuttu ja hala, kui vaev on kodus töötada, nad taipaks, et pole ainult lust ja lillepidu. Aga no ei viitsi ju halada, eksole. Pealegi, kodus on ju päris mõnus:)
On küll kodus mõnus. Aga ma vist ikkagi lähen suve lõpeks riigitööle tagasi. Palganumber pole ka paha, pealegi üle pika aja (ma olen üle 5 aasta kodus olnud jutti) igakuine regulaarne sissetulek, millega arvestada.
Koduse töö kavatsen ka elus hoida, lisaks, sest see on see mida hing teeb hõisates. Vähemalt enamike tööjuppide puhul.
Eks otsuse langetamist sega ka see pikk kodusoldud aeg. Mina ei tunne end siin väga vangis. Vahel ju tahaks enam inimesi näha, aga see tunne pole nii valdav. Samas proovimata ei tea ju ette sedagi, kas ma tahan ikka tööl käia või ei. Äkki hakkab meeldimagi. Jälle. Lahkumisavaldusi jõuab alati kirjutada. Või siis uut võimalust otsida.
Ses mõttes on mul vist tiba teine kodutöö, et igakuine tore regulaarne tasu olemas. Inimesi näen ka päris palju.
Aga ikkagi pole mul nii mõnegi arvates see "päristöö":P
Nii et anna siis sügisel teada, kas kõik tuttavad langesid õnneliselt minestusse, kui kuulsid, et lõpeks ometi oled sellele va päristööle läinud.
no mina ei ole ju kaks aastat sisuliselt just selle pärast pesamunale lasteaiakohtagi saanud, et vihjati - "sa oled ju kodune, kannata veel natuke ära - tööinimestel on seda rohkem vaja!" Aga seda, et ega minu töö seepärast vähem tähelepanu nõua või lapse kõrvalt kergem teha pole, et ma kodus seda teen - seda ei mõista keegi. Proovigu mõni raamatupidaja laps tööle päevast päeva kaasa tarida. Ja nii ma teengi oma tööd peamiselt öösiti, kui majas on vaikus. Aga kuna ma päeval ju ka lõpmatuseni magada saa kui väikelaps kodus toimetamas on, siis hakkab see vaikselt tervisele. nii palju siis "mis-sul-viga" elust.
Aga et paljud kodus töötaja tööd mõista, siis teatud inimestele ütlen ma üldse, et ma olen kodune, lisamata et see sisaldab ka palgatööd. Arvaku siis juba täiega, et ma muidusööja olen, ei viitsi mina seletada, et mida ja kui palju ja mis raha eest siis kodus teha saab.
te olete ikka eriti tublid.
mina olen lihtsalt lapsega kodus ja olen õhtuks nii väsinud, et vajun vahel enne last magama. minu käest küsitakse, kas mul kodus igav ei ole, mu kolleegid on enamus poolteiseaastase lapse kõrvalt tööle läinud, et kodus niiii igav. mul on action 24/7, kuidas saab igav olla, pigem puhata tahaks.
Post a Comment
<< Home